Maire Aunaste usutlus kõige lähedasema inimesega: iseendaga!

Maire Aunaste.

FOTO: Peeter Langovits

Kui aastaring tähistaks kogu elu, siis oktoober võiks olla kellaosutina täpselt 60–70 aasta vahel. Väliselt ka üsna ühtemoodi: puud poolraagus nagu hõredaid juukseid varjata püüdva naise pea, õhk niiske ja tilkuv nagu vanainimese vesised silmad, hallid, ilma päikseta päevad nagu näod, kust ei maksa enam otsida värve, sära ega ilu...

Kui sa kohe ei lõpeta, siis varsti jõuame põiepidamatuse ja proteeside juurde!

Miks mitte? See ongi looduse ringkäik. Inimese loomulik areng surma suunas.

Ega sul ometi illusioone pole, et mõned meist ei saagi vanaks?

Eks ikka saavad, aga teed, mis vanaduseni viivad, võivad olla erinevad. Mõni inimene valib juba noorena kõige lühema ja otsema tee, teine peab kauem plaani ega karda minna tundmatut, keerulist, aga see-eest põnevamat rada.

Valivad tee või raja kuhu?

Iseendani eelkõige.

22 aastat tagasi ilmus sinu näopildiga kaanel raamat, mille pealkiri on „Iseennast kuulates”. Seal on selline lõik: „Arvatavasti mitte keegi meist ei sünni siia ilma selleks, et olla tavaline. Me ei unista tavalisest tööst koos tavalise palgaga, me ei kavatsegi armuda tavalisse mehesse või naisesse, meil ei ole kindlasti tavalised lapsed ning üldse pole meile määratud elada kõige tavalisemat elu. Eriline on see sõna, mis paneb ninasõõrmed värisema ning teeb ainult mõttedki tulevikust mõnusalt erutavaks.” On siis olnud või?

Olnud mis?

Su elu eriline… Teistega võrreldes.

Miks ma pean ennast kellegagi võrdlema? Iga inimese elu on eriline… Sel kevadel saatis üks ajakirjanik mulle küsimuse: kuidas te ennast nüüd tunnete, kui Reet Linna on valitud parimaks saatejuhiks? Mulle tundub, et see pidev võrdlemine, võistlemine, inimestele ja nende eludele punktide andmine rikub elamise rõõmu. Iga inimene vajab tunnustust – see on teine asi. Aga ühiskonna ja meedia poolt peale surutud sund olla iga hinna eest parim on arvatavasti paljude inimeste und ja elu rikkunud.

Sinul ka?

Tuju on rikkunud, elu mitte. Valus tõde on, et enamasti me rikume oma elu ise – valede valikute ja tahtmatusega oma vigadest õppida.

Kas sa tahad sellest rääkida? Vigadest, ma mõtlen.

Kahjuks mitte. Hiljuti küsisin Jüri Lina käest, miks ta endast elulooraamatut ei kirjuta. Ta vastas, et ei taha uuesti halbu asju läbi elada. Nii on meie kõigiga: kirjutamine iseendast ausalt tähendab vanade haavade lahtikiskumist. See on veelgi valusam seetõttu, et tead, et enam pole võimalik parandada midagi.

Kui oleksid saanud õigel ajal midagi parandada, siis mida?

Ma ei oleks pidanud uuesti abielluma. Ma ei oleks tohtinud karta üksi jääda. Mul oli ju tütar, ma poleks kunagi enam päris üksi olnud. Aga soov olla armastatud vist tuhmistab mõistust.

Isegi need, kes noorena kujutavad ette, et teevad oma elust erilise kunstiteose, kaotavad oma „erilisuse” hetkel, mil neile tundub, et mingi mees on tähtsam kui muu maailm kokku.

Mida need purunenud suhted sulle õpetasid?

Et inimene peab lootma eelkõige iseenda peale. Isegi noored ja ilusad naised tunnevad aeg-ajalt valu. Kuigi nad arvatavasti on rajanud oma elu teadmisele, et nendesuguseid ei peteta ega jäeta maha kunagi. Jäetakse küll. Ja kui naist on aastaid hoitud nagu lille, kes argielu muredest midagi ei tea, võib üksi keset reaalsust jäämine olla hingeline katastroof.

Räägid endast või?

Ei, ma rääkisin ju ilusatest naistest. Kuna mina pole kunagi nende hulka kuulunud, siis olin ootamatuteks hoopideks paremini ette valmistatud.

Ah, mida sa valetad…

Hea küll – ette valmistada ennast uuteks hoopideks vist tõesti ei saa, aga ma olin võimeline alati edasi minema. Püüdsin valu unustada. Mis siis, et vana valu tuimastamiseks pidi laskma teha endale uuesti haiget.

Kas selliseid inimesi ei nimetata mitte rumalateks?

Võib ju nimetada, aga taolisi rumalaid naisi on maailmas miljoneid. Isegi need, kes noorena kujutavad ette, et teevad oma elust erilise kunstiteose, kaotavad oma „erilisuse” hetkel, mil neile tundub, et mingi mees on tähtsam kui muu maailm kokku. Haiget tegevast suhtest kinnihoidmine on suurim viga.

Kas nüüdseks oled lahti lasknud?

Jah, juba mõni aasta tagasi. Kuigi pidin selleks muutma täielikult oma elu.

Mis see tähendab? Vahetasid sugu? Või hakkasid täiskarsklaseks?

Tagasi üles