Ülitundlik inimene – õnn või õnnetus?

Ülitundlikud inimesed on väliselt samasugused nagu teised, kuid nad tajuvad maailma teisiti

FOTO: Shutterstock

Ligikaudu 15–20 protsenti inimestest on teistega võrreldes tundlikumad, nad tajuvad iga peenemat detaili, märkavad ja panevad tähele rohkem kui teised. Ülitundlik inimene saab juba sündides kaasa tundlikuma närvisüsteemi, kuid tihti ei oska ta seda reguleerida, mistõttu näevad paljud tundlikud selles nuhtlust, suisa haigust.

«Aga see on loomulik olemise viis, mida tuleb õppida tundma ja armastama nii ülitundlikel endil kui ka neid ümbritsevatel inimestel,» ütleb kogemuskoolitaja Kadri Riisik.

Ülitundlikest inimestest on rääkima hakatud allest 1992. aastast. Toona väitis psühholoog Elaine N. Aron California ülikoolist, et umbes 20 protsenti inimestest on võrreldes ülejäänutega tundlikumad väliskeskkonnast tulenevate stiimulite osas. Ülitundlikud inimesed (highly sensitive person ehk sensoorse töötlemise tundlikkusega inimesed) on väliselt samasugused nagu teised, kuid nad tajuvad maailma teisiti. See, kuidas nad mõtlevad, tajuvad, tunnevad ja töötavad, erineb nn tavainimesest.

Ülitundlikku inimest iseloomustavad empaatilisus ja emotsionaalsus ning ta avaldab tugevamini just positiivseid emotsioone, nagu rõõm, rahulolu, aga ka uudishimu, ootusärevus vms. Talle ei meeldi ebamugavad olukorrad, piinlikkus, teiste etteheited või viha – järelikult tuleb õppida reeglitest täpselt kinni pidama, sest see teeb elu lihtsamaks.

Vanus ega sugu ei mängi ülitundlkkuses rolli. On leitud, et kogu inimkonnast keskeltläbi 20 protsenti on tundlikumad, nii meeste kui ka naiste seas võrdselt.

Samas on ülitundlikel inimestel palju häid omadusi. Need võivad avalduda tegevuses, kus on vaja märgata detaile, või töös teiste inimestega. Kuna ülitundlik teab, mis teeb haiget, ei taha ta põhjustada teistele ei füüsilist ega hingelist valu. Ülitundlik suudab paremini jagada teiste rõõmu – ta tajub seda tugevamini.

«Kuna vanematel inimestel kipub mõnikord kaduma elamise mõte, eriti üksi elavatel ülitundlikel, kes vajavad elus selget mõtestatust, siis rõhutaksin vaimse tee olulisust,» lisab joogaõpetaja ja ülitundlikke inimesi koondava portaali www.ulitundlikinimene.ee eestvedaja Marilii Toots. «Küpses eas tundlikud inimesed on omaette väärtus, kes toetavad oma sisemise tarkuse kaudu kogu ühiskonna arengut.»

Kadri Riisik teab hästi, et ülitundlikul inimesel on elus rohkem nii rõõme kui ka muresid, sest lisaks oma tunnetele tajub ta hästi ka teiste omi.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kadri Riisik, kui levinud on ülitundlikkus keskealiste ja vanemate inimeste seas?

Vanus ega sugu ei mängi ülitundlkkuses rolli. On leitud, et kogu inimkonnast keskeltläbi 20 protsenti on tundlikumad, meeste ja naiste seas võrdselt. Kuid teadlased on sellist tundlikkust leidnud ka sajal teisel liigil. Tundlikul isendil on oma roll inimkonnas ja looduses. Näiteks loomade seas on tundlikumad isendid need, kes juhatavad karja uutele jahimaadele, annavad märku, kas miski kõlbab süüa jne. Tundlikum isend on pioneeriks. Nii on inimestegi seas tundlikum isik teeraja, loodusega koos kõlava elu juhendaja.

Kuna palju infot liigub tänapäeval internetis, siis vanemaealised ehk polegi kursis sellise isiksuseomadusega nagu tundlikkus. Pigem on inimene senini arvanud, et tal on midagi viga. Nad ei ole saanud adekvaatset vastust küsimusele, miks nad niimoodi tunnevad ja käituvad. Kuna kasutusjuhendit ja infot selle isiksuseomaduse kohta pole varem olnud, on osa intuitiivselt õppinud ise oma tundlikumat poolt tundma, oma keha ja meeli kuulama. See on aja jooksul teinud temast teadlikuma inimese, kes oskab juba arvestada iseenda vajadustega.

Aga kindlasti on ka neid, kellest elu on n-ö üle sõitnud. Ennast tundma õppimata on tundlikum inimene elanud emotsioonide virvarris, tegemata vahet, mis kuulub talle ja mis kellelegi teisele. Seadnud teised alati endast ettepoole, kannatanud mõne vaimse häire käes, kogenud depressiooni ja olnud haavatavam.

Tagasi üles