Andres Dvinjaninov: mind teeb rõõmsaks, et mul ei ole praegu üldse palju tööd

Andres Dvinjaninov koos koer Välguga oma kodus, Kabeli talus. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Andres Dvinjaninovile pakub rõõmu see, et tal on aega elada. „Mida enam maailmas ringi käia, seda rohkem näeb, kui huvitav on maailm. Aga koduõu on ka huvitav. Eriti kui seal on 13 kana, seitse kassi, koer ja lapsed. Rebased ja isegi karu on meil metsas,” lisab ta.

Kohtume Andres Dvinjaninoviga kahel korral, me külastame mõlemat tema elus olulist paika. Esmalt ühel augustikuu viimasel päikselisel pärastlõunal Tartus Karlova Teatri õdusas aias, kus värskelt niidetud muru lõhn hellitab meeli – muru niidab Andres seal ise – ja õunapuud on punapõsksete ubinate raskuse all looka vajunud.

Teisel korral, mõni nädal hiljem, läheme Andresele külla tema koju Laeva jõe kaldal Väänikveres asuvasse tallu, mis näeb välja otsekui Ilon Wiklandi joonistus mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Selles paigas elab Andres Dvinjaninov koos elukaaslase Ingrid Isotammega juba peaaegu kümme aastat. Aga seal elab ka nende laps Inderli, 13 kana, seitse kassi ja mänguhimuline puudel Välk. See on paik, kus Andres on viimaks leidnud rahu.

urbusega olen märganud, et mida ilusam on loodus, seda kohutavamalt inimene selle sees käitub. Mida lopsamalt pakub emake maa, seda hoolimatumalt inimene sellega ümber käib.

Olete alles hiljuti Eestisse naasnud. Kust te tulete?

Mõni sügis tagasi käisime autoga Itaalias – Veneetsia, Siena, Visa, San Marino. See oli väga tore ja me plaanisime ka nüüd autoreisi ette võtta.Viimasel hetkel otsustasime, et lähme ikkagi hoopis Kreekasse Kosi saarele. Sest sinna oli lihtsalt kõige odavam lennupilet. Kosi saarel kohtusime Hippokratesega. Tema on seal sündinud ja kogu arstiteadus on sealt pärit. Ma polegi varem Kosil käinud. Näiteks Kreetal olen küll kolm korda käinud ja mais tegime Kreekas ka reisisaadet. Ütleksin, et Kreeka ja Hispaania ongi mulle väga head reisisihid.

Nüüd on suvi läbi, puhkus läbi?

Nüüd olen tagasi, aga ainult selleks, et minna oktoobris Tiina Pargiga Tenerifele reisisaadet tegema. Tegelikult praegu olen Eestis tagasi selleks, et valmistada ette Karlova teatri kuuendat hooaega. Meil on tulemas uus lavastus „Minu haukuv koer”, mille on lavastanud Taago Tubin. Ta on minu meelest praegusel ajal Eesti üks huvitavamaid noori lavastajaid. Laval on Eesti parim filminäitleja Ingrid Isotamm ja Toomas Täht, kes töötab põhiliselt Saksamaal Augsburgi teatris. Selle esietendus on 5. oktoobril.

„Minu haukuv koer” räägib keskkonnast. Sellest, kuidas urbanistlik maailm on meie tuleviku perspektiiv, kui me niimoodi jätkame. Ja inimene on võõrandunud loodusest nii, et ta tõesti ei olegi elus näinud kana või kassi või looma üldse. Kui sinna urbanistlikku linna satub ootamatult koiott, siis pöörab see inimeste maailma pea peale. See on selline tulevikufantaasia. Ohudraama sellest, kui tähtis on inimese ja looduse kooskõla. See võiks minu meelest olla pühendatud Fred Jüssile. Aga meil on veel lavastusi tulemas, näiteks „Juveliiri juubel” ja „Zarah Leanderi elu ja mälestused”. Nende asjade taastamisega ma siin praegu tegelen.

Mainisite, et peagi jõuab lavale üks trööstitu ettevaade meie võimalikku tulevikku. Mis te ise arvate, kuidas meie tulevik välja näeb? Kas saja aasta pärast pole enam platsi, mida niita, või õunapuid, mille alt maha potsatanud õunu korjata?

Ei tea. Ma ei tea muud, kui et me võiksime oma tarbimisharjumusi rohkem jälgida. Olles reisinud suhteliselt palju ja käinud korduvalt näiteks Indias, olen näinud, kuidas inimesed elavad prügimäel, põletades õhtusöögi valmistamiseks sedasama prügi, mis päeval on tekkinud. Kurbusega olen märganud, et mida ilusam on loodus, seda kohutavamalt inimene selle sees käitub. Mida lopsamalt pakub emake maa, seda hoolimatumalt inimene sellega ümber käib.

Mida põhja poole, seda loodussäästlikumaks muutub inimene. Gröönimaal on üks väike puukene või rohulible omaette väärtus. Indias või ka näiteks Amazonases toimuv on lihtsalt kõige ehtsam maakera hävitamine. Mõeldakse, et loodus jääbki andma, aga …Tarbimisharjumus, ahnus, äri ja omakasu on liikumapanev jõud. Selle koha pealt on küll mõelda vaja. Meie ei saa Amazonase vihmametsas elavale hõimule öelda, et tee nii ja tee naa, aga meie saame oma õue harida.

Teie oma kätega rajatud Karlova Teater on küll loodud hoole ja armastusega. See on nii väike ja armas, tunne on kodune. Seda hoiate korras teie ja teie üpris väike meeskond.

Niitsin jah platsi ära ja pügan vahel hekki. Aga see on kerge asi. Kodus Laeva jõe ääres niidan ju pooltteist hektarit ja majandan väikest metsatukka, seda on meil kümme hektarit. Meil on seal 13 kana – kümme kuni kaksteist muna päevas –, meil on seitse kassi, koer.

Tõesti seitse kassi?

Jah, mul on kuulus Väänikvere Dvinjaninovi kassikasvandus. Kaks tükki on praegu üle, nad on neljakuused kassipojad. Kui keegi tunneb huvi. Ma isegi ütlesin seda telesaates „Eesti mäng” ja üks inimene kirjutaski. Aga kui ta kuulis, et on must kass, kohe üleni süsimust, siis ebausk sai vist võimust ja ei võtnudki.

Meil on kaks süsimusta kassi. Nende nimed võiksid olla näiteks Kassandra ja Kassiopeia või Kasspar või Kasstšei. Me ei tea, kas need on poisid või tüdrukud.

Meie kassikasvanduse kassid püüavad muide ka mutte, nii et kasside hind võib tõusta. (Naerab.) Nad toovad saagi terrassile. Meie suureks kurvastuseks toovad nad ka linde ja isegi ühe nahkhiirepoja olid kätte saanud.Aga eks see olegi looduse ringkäik. Rebane on meil ära viinud aastate jooksul 30–40 kana ja kukke.

Te olete lapsepõlves olnud linnapoiss. Miks te nüüd elate maal?

Jah, võiks ju elada Karlova teatri ülemisel korrusel, seal on ka korterid. Aga mulle meeldib maal. Meeldib palja jalaga muru peal olla ja et laps, kes on 7aastane, saab päriselt kanu toita. See pilt, kuidas kolmteist kana ta ümber toitu nuruvad, kuidas ta neid silitab… Nad on nii sõbralikud meil juba. Loodusõpetuse tunnis räägitakse ju kõigest, aga seda, mis tunne on otsida mune ja neid oma käega pesast võtta, ei saa koolis õppida.Mul on endal kassi- ja koerakarvade allergia. Nii et kassid on meil õues.

Aga koer Välk on puudel, tema on allergiavaba, sest tal pole aluskarva. Soovitan kõigile puudlit! Ta on tõesti üks maailma targemaid koeri. Olen talle isegi palumise selgeks õpetanud. Ja muidugi naudin maal vaikust ja rahu, mis on seal metsade keskel. See on kulda väärt.

Meie sari räägib rõõmsatest inimestest. Paraku nähtub, et praegu on ühiskonnas teineteisemõistmist ja üksteise kuulamist vähe. Kuidas sellises Eestis rõõmsat meelt hoida?

Tegevtegelased võivad nimetada seda osavõtmatuseks, egoismiks, kapseldumiseks, käega löömiseks ja nii edasi. Nagu on öeldud, et kõrgemalt vaadates, olgu siis Kuu pealt või kust iganes, Ida-Euroopa serval oleval maalapikesel toimuv ei ole piisavalt oluline, et selle pärast hakata ninasid veriseks lööma.

Teisest küljest jällegi Eesti ja eestluse säilimise koha pealt – see on hädavalik. Et meie keel ja rahvas jääks. Selle koha pealt olen ma päri. Kõiki inimesi ei saa kõik asjad huvitada. Me oleme seisus, kus kolmest mehest, Trumpist, Putinist ja väikesest Kim Jong-unist juba piisab, et aru saada: ebastabiilsus on maailmas ebatavaliselt kõrge. See muudabki inimesed närviliseks. Ei saa ju Trumpi või Putiniga vaielda, siis hakatakse tülitsema isekeskis. Sest on pinge ja see peab vallanduma. Ei saa öelda, et me elame maailma kõige turvalisemas ja üksteist mõistvas ajas. Pigem on see vastupidi.Mina ei ole aktiivne poliitik. Ma lihtsalt ei ole. Ja nii ma olengi rõõmus.

Te püüate siis mitte selle peale mõelda?

Ma olen eluaeg olnud hästi suur uudiste jälgija. Kui ma üldse midagi televiisorist vaatan, siis uudised on minu jaoks aamen. Aga viimasel ajal ei ole uudistes enam mitte midagi uut. See on juba umbes pool aastat nii, et ma ei ole televiisorit vaadanud ja mul käivad mõned lehed. Need, mis ei käi, toovad naabrid. Me vahetame omi lehti. Ja päevast päeva kordub üks ja seesama. Mitte midagi pole uut. Võib-olla on see ealine iseärasus, aga ma ei üllatu millegi peale. Samas ei käi midagi ka hirmsasti närvidele, et peaks sõjakirve tõstma ja ise võimu juurde pürgima ning kõik puhtaks lööma.

Ma olen eluaeg olnud hästi suur uudiste jälgija. Kui ma üldse midagi televiisorist vaatan, siis uudised on minu jaoks aamen. Aga viimasel ajal ei ole uudistes enam mitte midagi uut.

Aga konservatiivide tõus võimule ei ole midagi erilist. See pole Eesti eripära. Igal pool on see juhtunud. Aeg on lihtsalt selline, kus tuntakse muret nii oma rahvuse säilimise kui ka selle üle, et liigne kapseldumine avab ukse Vene karule.

Minusugune aktiveerub totaalsete hirmude peale. Siis, kui tankid veerevad üle Narva piiri. Aga see, kas uus valitsus on parem kui eelmine või eelmine parem kui üleeelmine, noh… Ühtedele oli parem, teistele halvem.

See maksud-Lätti-aktsioon ju tegelikult näitas eelmisele valitsusele koha kätte. Siiani lapitakse neid haavu. Kuigi jah, mina ise seal aktsioonis ei osalenud. Kuid ma mõistan suurepäraselt nii neid, kes seda protestiks tegid, kui ka neid, kes seda ei teinud. Medalil on kaks külge. Mis on hea ühele, pole seda teisele.

Tänases valitsuses on väga häid inimesi, keda ma tean. Ka eelmises oli. Ja üleeelmises. Kindlasti on ka tulevas.Aga tahaksin öelda, et heas seltskonnas ei ole vaja rääkida poliitikast ega usust. Ja meie oleme ju 60+ lugejatega heas seltskonnas. Muidugi, kõik räägivad ju sellest ja nii peame meiegi rääkima. Kuid poliitika ei ole minu lemmikteema.