Mustikas – tervislik vägi tõmmu kesta all

Mustikad.

FOTO: Maryna Zaborina / PantherMedia / Maryna Zaborina

Taoline kiitus kehtib mitme kodumaise marja kohta, kuid sedapuhku räägime mustikast. Hoolimata kultuurmustika edust Eestis ja sellegi väärt sisust tasub rohkem hinnata metsas kasvavat marja.

Harilik mustikas on kääbuspõõsas. Mustika teadusnimetus Vaccinium myrtillus on kahe tähendusega. Ladinakeelne vaccinium tähendab tõlkes marja. Lisaks mustikale on sellise nimetusega mitu teist metsamarja, näiteks pohl ja sinikas. Sõna myrtillus tähendab aga väikest põõsasmirti. Ju siis lõunapoolsete alade elanikud nägid sarnasust mustika ja mirdi vahel ning jäädvustasid selle kõnepruuki, nii et nimetus ka bioloogilisse süsteemi kinnistus.

Tunduvalt rohkem on mustikal eestikeelseid rahvapäraseid nimetusi: heinsinikad, kukesilmad, leeskemarjad, sinimarjad, sitikad, tervakad, varres marjad.

Mustikas on suvehaljas

Suvehaljas olek säästab taime pärjapunujate aastaringsest ründest. Samas on mustika lehed kaitsetud kombainiga mõõdutundetult ja rahmivalt marju kokkuroobitseva korilase eest.

Suvehaljas olek säästab taime pärjapunujate aastaringsest ründest. Samas on mustika lehed kaitsetud kombainiga mõõdutundetult ja rahmivalt marju kokkuroobitseva korilase eest. Küllap on kõik trehvanud nägema kurba vaatepilti – maalapil on mustikatest alles jäänud vaid lehetud varred. Mustikas on visa hingega ja sageli suudavad kahjustatud mustikapõõsad ellu jääda, kuid head saaki ei anna need niipea.

Mustikas õitseb mai lõpus ja juuni alguses. Tagasihoidlikud õied on roosakad või rohekasvalged ja tavaline metsas liikuja ei pruugi neid tähelegi panna. Et mustikad õitsevad ajal, kui on veel öökülma, siis sõltub marjasaak paljuski õitsemisaja ilmadest.

Hästi teatakse aga põõsa vilju, milleks on marjad. Kujult on marjad ümmargused, harvem piklikud, läbimõõt on 6–8 mm, keskmine mass piirdub poole grammiga. Marja pealispinda katab imeõhuke kaitsev vahakiht. Marjas on rohkesti tibatillukesi seemneid, kuid need ei sega söömist. Mustikmarja nii-öelda firmamärk on marjade tumedaks värvunud viljaliha, mis ühtviisi hästi värvib korjaja käsi ja suud, toiduaineid ja riideid.

Marjade tumedast värvist on sugenenud rida maagilisi uskumusi. Näiteks usuti, et laste käte ja jalgade värvimine mustikatega kaitseb neid üleloomulike jõudude eest. Teise uskumuse kohaselt tuli mustikaid poetada maja esiukse jalamati alla, see hoidvat eemal kutsumata külalised. Tegelikult on mustikate tume värvus tingitud vees lahustuvatest looduslikest antioksüdantse toimega värvainetest, mille koondnimetus on antotsüaanid. Mustikates on need pigmendid esindatud mitme ühendiga. Peale pigmentide on mustikates veidi antioksüdantseid karotenoidseid ühendeid.

Miks mustikaid hinnatakse?

Eks ikka väärtuslike ühendite pärast ja neid pole sugugi vähe. Sajagrammine klaasitäis täisküpseid metsmustikaid sisaldab piisavalt (kuni 6,5 g) suhkruid, kasinamalt leidub valke (kuni 0,5 g) ja nendest veel vähem rasvu. Viimased on koondunud peamiselt seemnetesse. Mustikate suhkrud põhinevad peamiselt glükoosil ja fruktoosil. Neid ühendeid leidub marjades oluliselt rohkem, kui võrrelda sahharoosiga. Sellest lähtub ka mustikate suhteliselt napp energeetiline saagis – sada grammi marju annab sööjale vaid 20–30 kcal energiat. Samas on mustikasöömise pluss see, et marjade kasutamisel pole kadusid. Lisaks on mustikates esindatud orgaanilised happed ja parkaineid. Ehkki koguseliselt pole orgaanilisi happeid kuigi palju (veidi alla 1,5 protsendi), on need ühendid tähtsad marja maitseomaduste kujundajad.

Seevastu parkainetel, eriti nende hulka kuuluvatel tanniinidel, mida värsketes marjades on samuti ligikaudu 1 protsent, on lisaks maitse andmisele teinegi tähtis ülesanne – just nemad kindlustavad mustikate tuntuse kõhuhädade ravis.

Mustikate koostisest rääkides peab mainima kiudaineid. Valminud marjade kiudainesisaldus pole suur, 2,5–3,5 protsenti. Mustikates leidub rohkem vees lahustumatuid kiudaineid, eeskätt tselluloosi, sellest neli-viis korda vähem on vees lahustuvat pektiini.

Tagasi üles