Peeter Jürgens: Tahan oma sajanda juubeli ka ära pidada!

Abikaasa Liina on meest ikka kutsunud, et lähme, täna on penskaritel peoõhtu. Aga peotantsuõpetajanagi töötanud Peeter Jürgens on olnud kriitiline ja kahtlev. Fotograafi mahitusel haarab mees siiski naisel pihast ja viskab villast: "No paneme siis kaks paksu kõhtu vastamisi!"

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ugala näitleja Peeter Jürgens (80) on juba mitu päeva enne intervjuud ärevil. Eesti vanim meestegevnäitleja pelgab avalikke esinemisi, kuigi näitelaval tunneb end kui kala vees. Ent intervjuu on proovikivi ja talle meeldib end proovile panna. «Lihtne on öelda kohe «ei»! Aga mina mõtlen alati, et väljakutse võib mulle pakkuda ka midagi meeldivat. Kui suudan end ületada ja keerulise asjaga toime tulla, siis olen õnnelik. See on üks võimalus, kuidas endas rõõmu tekitada ja end elusana tunda,» ütleb ta.

Peeter Jürgens hoiatab, et ta on «nii halb filosofeerija, et hirmus kohe». Sellest hoolimata jätkub meil juttu mitmeks tunniks.

Tänavu märtsis täitus teil 80 eluaastat. Juubel tõi palju tähelepanu ja intervjuude andmist. On see olnud meeldiv või väsitav?

Tähelepanu on tõesti palju olnud. Olen ladranud nii palju, et inimesed on minust kindlasti tüdinenud.

Hiljuti kutsus naine mind teleri ette, sest «Eesti mängus» esitati minu kohta küsimus. Jõudsin liiga hilja, ei näinud. Öösel tuli kordussaade ja siis ajas naine mind õigel hetkel üles.

Aga väike äramärkimine on ikka meeldiv. Hiljuti kutsus naine mind teleri ette, sest «Eesti mängus» esitati minu kohta küsimus. Jõudsin liiga hilja, ei näinud. Öösel tuli kordussaade ja siis ajas naine mind õigel hetkel üles. Küsitigi: «Millises teatris töötab Eesti kõige vanem meestegevnäitleja Peeter Jürgens?» Vastaja pakkus õige variandi – Ugala.

Seda vaadates läks mul uni ära ja hea rõõmus tunne tuli sisse. See vist ongi elurõõm – väike asi, mis tuleb ootamatult ja teeb elu toredaks. Selliseid asju on oi kui palju!

Aga see juubelivärk pani mind ikka omajagu proovile.

Mis sünnipäeva puhul rasket oli?

Lootsin, et pääsen suurest tähelepanust, kuigi teadsin, et teater niikuinii tähistab minu juubelit. Aga olin valmis teiseks päevaks – 15. märtsil oli mul teatris etendus ja arvasin, et tähistamine toimub sel ajal.

Sünnipäeval, 10. märtsil helistas järsku Ugala korraldusjuht Heigo Teder ja ütles, et TV3 tahab teha intervjuu just õigel päeval. Vastasin, et olgu, teeme siis ära. Läksin kohale ja mõtlesin ärevusega, et mida küll räägin. Kurtsin Heigole, et kui neil on küsimusi, siis ehk oskan midagi vastata, aga muidu jään hätta.

«Kohe kuulame, mis nad tahavad,» ütles Heigo ja tõmbas kammersaali uksed lahti. Ahh! Seal ootas mind kogu teatri rahvas!

Vaat see lõi mind rivist välja. Pidin tükk aega ennast koguma, enne kui suu lahti sain teha. Hiljem selgus, et mu naine teadis sellest juba neli päeva ette. Nad kõik mängisid kokku! Tagantjärele mõeldes on see muidugi väga tore üllatus.

Kui avalik esinemine on teile raske, siis kuidas suudate saalitäie rahva ees tundide kaupa laval mängida?

Oi, see on hoopis teine asi!

Publik on see, kelle pärast ma arvatavasti üldse eksisteerin. Eriti veel siis, kui suudan niimoodi osasse sisse pugeda, et tekib kontakt saaliga.

Kuidas te seda kontakti tunnetate? Kas tekib mingi energeetiline side?

Tunnen seda saali õhustikust. Kui kontakti ei ole, siis on publiku hulgast kuulda niginat-naginat. See näitab, et ma pole suutnud vaatajaid niimoodi köita, et nad vaataksid etendust hinge kinni pidades. Ühtlasi pole ma suutnud ka ise nii korralikult oma tegelase sisse pugeda, et ümbritseva unustaksin.

Laval ei ole vaja mängida, laval peab elama. See on minu vana tõde. Pean tegelase endas sügavalt läbi kogema, siis tuleb ka saal järele. Tekib vastastikune sünergia – mina annan saalile ja saal toetab mind.

Üks viimane tükk, mis mind väga puudutas, oli «Lovesong. Ühe armastuse lugu». Püha taevas, kuidas see hinge kratsis! Pärast etendust, kui olin rollist välja tulnud, viskasin nalja: «Täna oleks vaja päästeamet kohale kutsuda, et see saalist vee välja tõmbaks!» Kõik vesistasid...

See on niivõrd tore, kui saal iga sinu hingeliigutust kaasa elab. See annabki minu elule mõtte.

Olete sündinud 1939. aastal Tallinnas. Kuidas juhtis elu teid väikelinna Viljandisse?

Olin nõrga tervisega poiss. Läksin Nõmme keskkooli esimesse klassi, kuid pärast poolt aastat jäid mul kopsud raskesti haigeks. Arstid ütlesid emale, et Tallinna õhk sellele poisile ei sobi.

Kolisime siis Viljandisse, kus elasid meie sugulased. Olime ema ja õega kolmekesi. Isa oli võetud 1941. aastal Punaarmeesse, aga tegelikult viidi hoopis Siberisse metsatööle ja hukati. Detsembris tuli surmateade.

Viljandis läksin uuesti esimesse klassi. Käisin viis aastat punases koolimajas, mis oli toonane Viljandi 2. keskkool. Hiljem viidi mind üle Tombi platsil olevasse kooli, mis asus veetorni kõrval. Seal käisin üheksanda klassini. Olin igavene laisk ja ludri, ei viitsinud õppida.

Kas koolipõlvest on meeles ka mõni ere noorpõlvearmastus?

Oi, noorena olin suur armuja!

Punases koolimajas õppides oli mul klassijuhataja Pärtel, keda kutsusime Pärtli-mutiks. Olin temasse kõrvuni armunud, ta oli mu iluideaal.

Kord rikkusin jälle klassis korda ja ajalooõpetaja ütles: «Peeter, nüüd lähed karistuseks õpetajate tuppa ukse kõrvale seisma!» Läksingi, lonta-lonta. Ise mõtlesin, et nüüd tuleb vahetund ja mu armastatu näeb mind seal häbipostis.

Tuligi õpetaja Pärtel, jäi mu ette seisma ja ütles: «Peeter, mida sa nüüd tegid?!» Pani käed ümber mu kaela ja hakkas nutma. Pärast seda olin tükk aega luks-õpilane, sest ei tahtnud oma armastatule muret teha.

Peotantsuõpetaja sai minust ka armumise pärast. Olin arg poiss. Kuni 17 aastani polnud ma ühtegi tüdrukut puutunud ega nendega tantsinud. Siis aga saadeti mind haigete kopsude pärast Taagepera sanatooriumisse. Sealne raviarst oli väga ilus, protseduuridel ja uuringutel käies alati imetlesin tema suuri silmi.

Tantsuõhtutel seisin häbelikult sanatooriumi saali ukse kõrval ja vaatasin, kuidas kõik tantsivad. Ükskord tuli seesama arst mind tantsule paluma. Jäin täiesti kangeks, ütlesin «Ei, ei!» ja jooksin uksest välja. Sa püha taevas, mul oli nii häbi selle käitumise pärast! Pärast pidu ootasin maja ees ja vabandasin tema ees.

Kui koju tagasi jõudsin, läksin kohe peotantsukursustele. Kuu aja pärast olin juba võistlusgrupis. Olin ilmselt hea tantsija.

Hiljem käisin Viljandi ümbruskonnas ise tantsukursusi andmas. Sel ajal tantsiti ikka tangot, fokstrotti ja valssi, klassikalises tantsuvõttes. Kõige uuem tants oli lipsi. Ladina-Ameerika tantsud tulid alles hiljem.

Kui palju teil praegu tantsimist ette tuleb?

Praegu ei käi ma üldse tantsimas. Naine ikka kutsub, et lähme, täna on penskaritel peoõhtu. Aga ütlen, et kujuta nüüd ette, kuidas kaks paksu vanainimest panevad kõhud vastamisi ja kukuvad edasi-tagasi kõõluma. No mis asi see on?!

Ei, enam ma ei tantsi. Igal asjal on oma aeg.

Tagasi üles