Kui Reet Prooveri 75. sünnipäev lähenema hakkas, uuris tütar Helene, kuidas ema seda tähistada sooviks. Tähtpäevaline kostis, et väga lihtsalt, oma pere keskel, väike väljasõit mere äärde võiks olla tore. Sünnipäevahommikul asutigi perega teele. Sihtpunkti Reet ei uurinud, lasi end üllatada. Üllatus oli tõesti suur, kui jõuti Lammasmäele Kunda jõe äärde. Aga see polnud veel kõik! Tuli istuda kanuudesse, haarata aerud ja läbida mitu looklevat jõekilomeetrit. See polnud füüsilise töö ja ratsaspordiga treenitud vanaemale loomulikult mingi katsumus, süda hakkas ärevamalt lööma hoopis siis, kui silm seletas finišis inimesi. Nende näod, need olid kangesti tuttavad ja nad aplodeerisid – talle!

Reet Prooveril, Eesti meistrikandidaadil takistussõidus, mimekordsel Rakvere rajooni meistril, 53 aastat Lääne-Virumaal Vinnis nii hobuseid kui ka ratsanikke treeninud naisel, on aastate jooksul üle tuhande õpilase olnud, nelikümmend neist olid teda õnnitlema tulnud.

Ta on elu jooksul hullupööra tööd rabanud ja ütleb, et ilma tööta tema olla ei oska. Kuigi mullu andis ta Tiigi Talli ametlikult üle tütar Helene Prooverile, siis tõuseb ta endiselt varakult, asub hobustele vikatiga rohtu niitma ja ette kärutama, vahepeal tõmbab muruniiduki käima ning hoiab valduste teeservad ja muruplatsid korras, pügab hekki, toimetab tallis. Kui koplis peaks mõni post kuskil logisema, on just tema see, kes selle kuvaldaga kindlalt maasse tagasi lööb. Reeda argipäev lõpeb õhtul kümne paiku järgmiseks päevaks hobustele rohu valmis niitmisega.

Kolm põlvkonda Prooveri ratsutavaid naisi: vanaema Reet, lapselaps Annika ja ema Helene. Reet Proover kasvatas ja aretas 20 aastat Hannoveri hobuseid, kuni kauplemise keerukuse tõttu sellest loobus. Hobusekasvatuse viimase kasvandiku Sitsiilia, hüüdnimega Sitsi, kinkis ta tütretütar Annika Lehtmetsale 16. sünnipäevaks.

FOTO: Meelis Meilbaum / POSTIMEES GRUPP AS/SCANPIX

„Kui saan tööd teha, siis olen terve. Kui on ka mõni pisik kallal, siis tööd tehes läheb ära!” kostab naine, kes terve elu elanud hobustele ja hobustega.

Ükskord, kui läksin hobust ära viima, ütles naabrimees: mis sa jala lähed, mine ratsa! Ooh, ratsa! Naabrimees tõstis mu hobuse selga ja hakkasin minema.

Praegu on Tiigi Tall koduks kuueteistkümnele hobusele, kellest üheksa on hoiuhobused. Päikeselisest koplist vahepeal talli varju toodatavatele suksudele mängib isegi raadio – et nad harjuksid muusikaga ega ehmuks võistlustel kõlaritest kostvate helide peale.

Lõunast õhtuni toimuvad ratsatrennid Reeda tütre Helene käe all, aga veel mullu olid ka Reedal endal õpilased.

Sündinud koos hobusega

Reet Proover ütleb, et on sündinud koos hobusega. Ta tuli ilmale sõjaajal Elvas vanaema juures Marjamaa talus. Aasta oli 1944. Kahe ja poole kuuselt võeti ta Tartu pommitamise aegu sülle, rakendati hobune Juku vankrile ette, lehm vankrile taha ning koos ema ja õega sõideti Valga poole metsa sõjapõgenikuks.

Reeda mälestused sellestsamast hobusest Jukust on pärit ajast, kui ta oli paariaastane ning looma jalgade vahel käis ja vahel teda õrritas – suur tark loom lükkas teda koonuga õrnalt eemale.

Viiesena on tal meeles mälestus päevast, mil tuli kange tahtmine vankriga sõita. Ta läks koplisse, võttis hobuse, kel päitsed peas, tõstis rangid, mis olid viiese tirtsu jaoks hiiglasuured, enda ette ning õpetatud hobune lasigi pea alla, et laps saaks talle rangid kaela panna. Reedal on seitsekümmend aastat hiljem selgelt meeles, kuidas ta hobuse vankri juurde viis ja tahtis ette rakendada. Aga enne kui sündmused edasi arenesid, sai vanaema jaole, tuli joostes, ise hüüdes „Kulla lapseke, mida sa küll teed!” ja võttis hobuse käest ära.

Reeda lapsepõlve kõige tähtsam inimene oligi vanaema. Kui Reet oli mõnekuune, läks isa, helilooja Vello Tünder, keerulisel sõjaajal Viljandisse. Ema läks kolme vanema lapsega Tallinnasse, öeldes, et kui on end sisse seadnud, tuleb beebile järele. Aga nii lihtsalt see ei läinud ning Reet jäi aastateks maale, looduse ja loomade keskele. Kuni ühel päeval, kui Reet käis kolmandas klassis, tuli üks naine koolis tema juurde, naeratas ja ütles, et läheme nüüd rongi peale. See naine oli Reeda ema.

„Tagantjärele tean, et vanavanemate ja ema vahel tekkis tüli, vanaisa heitis emale ette, et ta minu eest elatisraha ei maksa. Aga oli ju sõjajärgne aeg, emal oli üksinda vanemate lastega niigi raske, isa oli uuesti abiellunud. Nii siis ema otsustas, et viib mu Tallinnasse ja kasvatab ise,” räägib Reet.

Lapsele oli selline elumuutus muidugi väga raske. „Paar esimest kuud nutsin end igal õhtul magama. Uues koolis pandi mind teise klassi, sest leiti, et ma piisavalt ei oska. See oli õudne aeg. Vanaema elas seda samuti raskelt üle,” meenutab Reet, kellelt oli päevapealt võetud talle hingelähedane mets, kallis hobune ja koer, vanaemast rääkimata.

Aga koolivaheajal oli luba sõita maale – üheksa-aastaselt sõitis ta rongiga täiesti üksi. Maal vanaema juures tahtis tüdruk kangesti tööd teha: üheksaselt lüpsis lehma, kümneselt käis kolhoosi tallist hobuseid toomas, talutas neid mööda vagusid ja muldas.

„Ükskord, kui läksin hobust ära viima, ütles naabrimees: mis sa jala lähed, mine ratsa! Ooh, ratsa! Naabrimees tõstis mu hobuse selga ja hakkasin minema. Tee läks allapoole ja mul oli tunne, et nüüd ma küll kukun! Aga saime mäest alla ja see oli nii võimas tunne olla koos hobusega. No täitsa lolliks läksin!” jutustab Reet muiates.

Tol ajal ei tohtinud tööhobusele selga ronida, aga teelõigul, kus keegi ei näinud, ronis Reet ikkagi loomale selga. Ja suveöödel õues heinte peal magades tuli tüdrukul pähe: kolhoosi hobused on lähedal koplis... Ta hiilis öösel koplisse, rääkis hobustega juttu, patsutas neid ja kel päitsed peas, selle aga vedas kivi juurde ning ronis ise selga – hobune sõi aga rahulikult edasi. „Niimoodi hakkasin hobuste juures käima, olin siis vast üksteist. Tasapisi hakkasin neid jooksma ajama, galoppi, traavi,” jutustab Reet.

Üheteistkümneselt hakkas Reet koos vanaisa ja abilisega oma loomadele vikatiga heina niitma ja tänini eelistab ta vikatit. „Ma ei kannata trimmeri häält ega kujuta ette, et paneksin selle endale ümber ja see mind väristaks!” ütleb ta.

Seda, et keegi kuskil „päriselt” ratsutab, Reet tol ajal ei teadnud, kuni Tallinnas koolis tuli jutuks, et ühe klassiõe kodu lähedal jalutatakse igal hommikul hobuseid. See oli Tondi ratsakool.

Reedal oli vanust 15 ja ta tahtis sinna kangesti pääseda. „Uksest visati välja, aknast ronisin sisse. Sest tol ajal võeti ratsutama ainult poisse, see oli terves Nõukogude Liidus nii. Tüdrukuid peeti nõrkadeks ja arvati, et neist ei saa ratsutamises asja. Aga lugesin Õhtulehest kuulutust, et Tondi vajab tallimeest. Mina ruttu kohale! Majandusjuhataja küsis, kas ma rotte kardan. Ei karda! Tuli välja, et seal tuli üks kord nädalas 24 tundi jutti valves olla ja öösel liiguvad ka rotid. Saingi tööle, ise koolis, seitsmendas klassis! Emale ei rääkinud midagi,” jutustab Reet.

Tallimehena tuli Reedal koristada sõnnikut, sööta ja hooldada hobuseid. „Oma töötajana õnnestus sõita siis, kui kõiki poisse ei olnud trennis kohal ja mõni hobune üle jäi. Tallimehe uksel oli pilu, kust sai vaadata, kas tall on korras, ja mina vaatasin, kas jääb mõni poiss trenni tulemata. Kui jäi, siis tormasin kohale. Minuga ei tegeletud, sest olin tüdruk, aga sain terve trenni kaasa teha ja kuulasin hoolega õpetusi, mida teistele jagati, jälgisin peeglist, kas istun sirgelt, kas jalad on õigesti,” kõneleb Reet ja nimetab tuntud treeneritena Jüri Villemsoni ja Johannes Peetsi, Mihhail Fadejevit.

Reeda päevad nägid tol ajal välja nõnda: hommikul kella viieks läks ta Tondile, puhastas hobused, siis tõttas kella kaheksaks kooli, pärast kooli koju, vahetas riided ja jälle jooksuga Tondile ratsutama.

„Vahel käisin päeva jooksul neljas trennis, nii et mul jalalihased kiskusid krampi. Aga juba esimesel talvel pääsesin võistlustele ja murdsin meeste vahelt läbi, sõitsin Eesti tasemel,” ütleb Reet. „Kõige madalam hüpe oli tol ajal meeter, praegu püütakse aastate jooksul jõuda meetrini. Nüüdse aja lapsed on ikka väga-väga nõrgad. Mõni ähib sul trennis nii, et hakkad kartma ja võtad ruttu koormuse maha. Meeter kolmkümmend on paljudel nüüdse aja noortel kättesaamatus kõrguses, vanasti oli see tavasõit. Minu hobune Hango oli võimeline hüppama kaks meetrit. Käisime temaga 1970. aastal Eesti meistrivõistlustel, usun, et oleksin tulnud kahekordseks Eesti meistriks, aga Hango tervis läks halvaks,” räägib ta.

„Lastes hobusel sõidu sees hinge tõmmata, kaotasin nii palju aega, et sain 160 cm raskuses parkuuris parima tulemuse, kuid ajaga saadud karistuspunktid jätsid mind neljandaks. Sama kordus 170 cm hüppevõimsuses.”

Vinni Talli perenaine Reet Proover.

FOTO: Meelis Meilbaum / POSTIMEES GRUPP AS/SCANPIX

Elu muutev vestlus

Reet õppis Vana-Võidu tehnikumis zootehnikuks – see amet laseb ometi olla maal looduse keskel, mida ta hing ihkas. Õpingute ajal käis ta üle Nõukogude Liidu edasi võistlemas. Viimasel õppeaastal, just enne riigieksameid, sai nende võistkond, kus ainsa naisena oli Reet, Alma-Atas hea tulemuse ja põllumajandusminister Harald Männik kutsus sel puhul vastuvõtule Tallinna. „Minister sattus minu vastu istuma ja hakkas minuga vestlema, uuris, kuhu ma edasi lähen – mind oli määratud Heimtali sovhoosi sigade zootehnikuks. Minister küsis, kas ma treeneriks ei taha minna. Treeneriks! Sellest ma ei julgenud unistadagi! Aga minister ütles, et mis oleks, kui ma läheksin Vinni treeneriks, ja lubas helistada mulle ühel päeval tehnikumi,” meenutab Reet vestlust, mis ta elu veelgi rohkem hobuste poole pööras.

Minister küsis, kas ma treeneriks ei taha minna. Treeneriks! Sellest ma ei julgenud unistadagi!

Vinnist ei olnud ta tol ajal kuulnudki ning Rakvere linn, mis lähedal, ei meeldinud Reedale hoopiski, sest sealt hakkas tema jaoks juba ida: elektrijaamad ja inetu maastik.

Aga eksamid tegi Reet kõik viitele ja ühel päeval kutsus direktor teda enda juurde. „Direktor ütles: minister Männik helistab, nüüd on ainult teie jaa-sõna vaja, Vinnis on teile treenerikoht olemas,” räägib Reet.

Vinni saabudes ei paistnud paik õnneks nii hull, kui kardetud, armastatud hobuste eest sai ta hoolitseda ning neid koos ratsanikega treenida. Paarkümmend aastat (1989–2012) aretas ta selles paigas koguni hinnatud Hannoveri hobuseid, ja mis peamine, sellest sai kodu talle ja ta perele.

Spordimetoodikuna anti tema juhtida ka terve sovhoosi spordielu ja kokku panna nii rajooni kui ka vabariiklike võistkondade meeskonnad. Kuna ta ise tegeles suusatamise, kiiruisutamise, jalgrattasõidu, standardlaskmise ja kergejõustikuga, ei olnud see keeruline. Kui vaja, siis võistles ka ise.

Kuus kuni kaheksa korda aastas korraldas ta Rakvere rajooni ratsavõistlusi, tippvõistluseks terve vabariigi ulatuses kujunes 1966. aastal alustatud Vinni Kapp, mida korraldas 30 aastat järjest. Rändkapa peale on graveeritud võitjate nimed, nende hulgas kahel korral Reet, ühel korral ka abikaasa Arne Proover ja tütar Helene Proover. Samal ajal juhtis Reet 19 aastat Rakvere rajooni ratsaspordi sektsiooni, enda treeneriteadmisi sai ta täiendada 1969.–1970. aastal Moskva Hobusekasvatuse Instituudis treenerite koolis, kus lõpetas kõik ained viitega.

Hinge pugenud hobud

Reet Proover teab, et ratsutajal on elus ainult üks kõige-kõigem hobune. Tema jaoks oli see Hango (isa trakeen Hohot, ema Orlovi traavel Garmonia), Kirovi hobusekasvandusest pärit loom, kes temani kahe ja poole aastasena jõudis. „Hango oli tõeline kullatükk, ma ei tea, kas miljoni hobuse seas on kedagi sellist,” nendib Reet. „Ma võisin ta ükskõik kus lahti lasta, ta käis mul järel. Mängisin temaga metsas peitust. Tema hakkas sööma, mina läksin puu taha, tema otsis mind üles. Ja talle väga meeldis hüpata! Suure hingega hobune. Nii lustlik ja eriline. Ta ei olnud hobune, ta oli midagi enamat, meie vahel oli eriline side,” iseloomustab Reet.

Reedal on olnud sadu hobuseid, kõiki on ta armastanud, kõigi jaoks on kannatlikkust, hoolt ja lahkeid sõnu jagunud, aga mõni on rohkem südamesse jäänud. Üks neist on Reseeda. Reseeda ilmaletulek lõpetas varsa ema elu. „Varsake tahtis süüa. Mõtlesin, et mida nüüd teha: mees on haiglas, hobused on vaja sööta ja trenni on ka vaja teha. Kaks korda päevas käisin laudas piima järel ja lutipudeliga toitsin – lehmapiima tuleb lahjendada, glükoosi hulka panna,” selgitab Reet.

Varss peab vähemalt iga kolme tunni tagant süüa saama ja seda ta ka sai: kell 12, 3, 6, 9, 12 ja niimoodi ringiratast ööpäev läbi kolme tunni takka Reet teda toitmas käis.

„Kui keskööl tulin talli, siis mõtlesin, et mis ma enam koju lähen, lähen istun parem trenniplatsil koos koeraga ja kuulan ööbikuid. Ühel hetkel ei saanud enam aru, mis on öö või mis on päev... Varsake oli aga kogu aeg sabas, ükskõik, mida ma tegin, kas söötsin teisi hobuseid, viisin koplisse või tegin trenni. Ükskord märkasin, et varss käib ümber minu ja tõstab jalgu kõrgele – kaitseb mind teiste eest! Ja nii jäigi. Ei lasknud koera ega inimesi minu juurde. Kui nägi, et keegi mulle lähenes, kappas peale. Jäi minust vaid paar sammu maha,” räägib Reet oma kasvandikust.

53 aastat treeneritööd teinud Reet Proover ütleb, et kui tahtmist, võib igas eas sadulasse istuda

FOTO: Meelis Meilbaum / POSTIMEES GRUPP AS/SCANPIX

Nii nagu on inimesi, kes tunnevad hobuseid, on ka hobuseid, kes tunnevad inimesi. Oma kogemuste põhjal ütleb Reet, et võib juhtuda, et hobune valib endale omaniku.

Nii nagu on inimesi, kes tunnevad hobuseid, on ka hobuseid, kes tunnevad inimesi. Oma kogemuste põhjal ütleb Reet, et võib juhtuda, et hobune valib endale omaniku.

„Tuldigi kord kohapeale hobust vaatama ja koolitatud hobune ühtäkki ei osanud ei koolisõitu ega hüpet, mitte midagi! Kaup jäi nende ostjatega katki. Aga tuli järgmisel päeval teine ostja ja tema ees tegi hobune filigraanselt kõike – hobune valis ta välja,” teab Reet.

Hobuste müümine, nende teise perre saatmine pole Reeda jaoks lihtne, aga raske on see ka hobuse jaoks. „Pead hobuse ette valmistama, räägid nagu inimesega, et varsti tuleb tal teise omaniku juurde minna. Ja see on uskumatu, kuidas nad mõistavad. Kui sa sellist ettevalmistust ei tee ja minek tuleb ootamatult, läheb hobune kohutavalt stressi,” nendib Reet.

Reedal neid läbirääkimisi hobustega ei tule pidada, neid teeb tütar Helene, kes oma ema tütrena hakkas hobuse seljas istuma samal ajal kui käima ning on talli eest vastutamise ja treeningud üle võtnud. „Hobused on minu elu,” ütleb ka Helene. Prooveri-ratsanaiste dünastial on jätku, sest ka Helene tütar Annika on hea meelega kindlalt sadulas ja hobustega toimetamas.

Pensionärina ratsatrenni? Jah, see on võimalik!

53 aastat treeneritööd teinud Reet Proover ütleb, et kui tahtmist, võib igas eas sadulasse istuda. „Kõik on ratsutamiskõlblikud, ka kuuekümneselt võib trenni tulla!

Katrin Uuspõld

Reet Prooveri ema, kes kartis hobust, tuli tütre neljakümnendale sünnipäevale ja ütles: „No nüüd ma proovin selle triki ära!”

„Ta oli kunstiharidusega, aastaid merekooli joonestusõpetaja, loomult maailmaavastaja, uutele asjadele avatud. Kuidas ta selga saab? Hobune kraavi ja siis selga! Ema oli veidi korpulentsem, vanust üle seitsmekümne, aitasime ta selga.”

„Tõin ta hobusega lauget serva pidi kraavist välja. Ema istus sadulas ja kommenteeris: „Jaah, nooh, kõik maailm käib ringi!” Käisime tiiru, aitasime sadulast maha. Ema teatas printsipiaalselt nagu pedagoogile omane: „Kui röövlid ajavad mind taga ja mu ainus pääsetee on istuda hobuse selga, no siis ma istun, aga muidu mitte! Nüüd ma tean, et on suur kunst jääda tasakaalu liikuva hobuse seljas, eriti kui ta peaks hüppama!”” meenutab Reet muheledes.

Aga küpses eas õpilasi on tal olnud tal mitmeid. Ta mäletab kuuekümneaastast prouat, kes oli kuulnud, et ratsutamine aitab seljavalu vastu. „Ja ta saigi seljale abi, õppis ratsutama ja hakkas isegi traavi sõitma,” ütleb Reet ja rõhutab, et alati tuleb jälgida, et koormus tõuseb tasapisi.

„Inimesed sageli ütlevad: sa sõidad hobusega, miks sina ähid, hobune ju jookseb!? Saad siis selle inimese hobuse selga, käib kümme minutit sammu ja tal on higi otsaees. See on sellepärast, et hobune töötab seljas istuval inimesel kõik lihased läbi – traavis kõigud ühtmoodi, galopis teistmoodi, hobune võtab sul kõik lihasegrupid läbi, kui hobune astub, siis inimese selg samamoodi liigub hobusega kaasa, see justkui masseerib. Kuid tähtis on, et inimene on lõdvestunud, mitte krampis. Hobune tahab lõdvestunud inimest, hobuse seljas tuleb olla elastne ning hobuse seljas saab edukalt ka võimelda,” selgitab Reet. Ja lisab, et on ka inimesi, keda isegi aastatega ei suuda krambist välja tuua – kõige olulisem on looma mitte peljata. 

 „Hobune kardab arga inimest. Ta on nagu koer, kes tahab kindlat käsku, kindlat juhtimist,” teab Reet.

Ta jutustab loo veel ühest oma küpsemas eas õpilasest, kes jõudis tema juurde, kui kuulis, kuidas ratsatrenni tulnud kolleeg rääkis, kui raske on ratsutama õppida. „Tema siis imestas, et mis ratsutamises keerulist saab olla, istud selga ja sõidad! Tuli ja proovis. Näitasin, kuidas tuleb seljas istuda ja tema teatab, et jalad küll nii ei paindu. Ja tuligi hakata harjutama lävepakul jalalihaseid venitades ja treenides nii, et suudad hoida kanda all, varbaid üleval. Lõdvestad, proovid uuesti. Vanemal inimesel hakkavad lihased ju pikkamööda toimima. Ta õppis ratsutamise ära – seitse aastat võttis aega, aga selgeks sai, sõitis lõpuks filigraanselt, tegi ka hüppeid ja ostis endale päris oma hobuse,” jutustab Reet.

.

Aastakümnete järel uuesti sadulasse

Kui 58aastase Ülle Metspõllu keskkooliaegse pinginaabri tütred tahtsid kümne aasta eest ratsutama õppida ja läksid Rutjale Arma ratsatallu, siis mõtles Ülle, et läheb õige korra nendega kaasa – nooruses käis temagi ju ratsatrennis ja tore oleks vaadata.

Sellest „korra vaatamisest” sai uus algus, täna on Üllel oma hobune, kelleta ta elu ettegi ei kujuta.

„1980ndatel õppisin ratsutamist Väike-Maarjas Helle Rätsepa käe all, kes oli rangelt õiglane. Julgust mul oli, aga sportlikust ambitsioonist jäi puudu ning nii see tookord katki jäi,” ütleb Ülle. „Mul tekkis pikk paus. Aga olen piiritult õnnelik, et saan alustatu nüüd lõpule viia.”

Naine räägib, et ratsutamise eeldus on hobust mitte karta ja asja saab nendest, kes maha kukkudes uuesti selga lähevad. „Ratsutamise pisik püsib sees terve elu,” teab Ülle.

Tema hobune, 15aastane Tori ruun Fritter on kange iseloomuga, kellega mitte iga ratsutaja hakkama ei saanud, aga Üllele ta sobib. „Fritter on nagu keskmine eesti mees, kellest alati aru ei saa,” tunnistab Ülle, kel on kannatlikkust suure looma mõtteid tõlkida.

Fritter on nagu keskmine eesti mees, kellest alati aru ei saa.

„Me ei käi võistlemas, meil on nüüd teine missioon, ajame oma asja. Vanuseklass on selline, et pigem naudime üksteisega olemist, käime jalutamas, ratsutamas. Kui saaks, teeksin seda iga päev, aga vahemaa talli ja kodu vahel on nii suur, et iga päev ei jõua, käin praegu kolm korda nädalas,” räägib ta.

Inimese ja looma vahel on võimalik eriline side, tõmme. „Hobune ei kõnele, sa pead avastama, mida ta mõtleb. Vaatad talle silma ja ongi teineteisemõistmine. Vastastikune austus on väga oluline,” teab Ülle ja lisab, et tänu Fritterile on ta sisemiselt palju rahulikumaks muutunud.

Ülle Metspõld oma hobuse Fritteriga

FOTO: Erakogu

.

Hobune elutoas – teraapiaponi Willem paneb või nina patsiendi teki alla

Kui Monika Salumaa kümne aasta eest Merivälja hooldekodusse koolitusele läks, ei olnud ühel koolitusel osalejal oma spanjelit kellegi hoolde jätta ning peni võeti kaasa. Vana ja kurt loom ajas toidulõhna peale aga nina püsti ja võttis suuna sirgelt söökla poole.

Eakad mammid-papid, kes seni nukralt toolidel istusid, elavnesid hetkega, arutasid, kes on see koer ja kust ta sinna sai, ning asusid looma uurima. „Kui nägin, kuidas eakad ühe koera peale sõna otses mõttes ellu ärkasid, tekkis mul mõte: palju lahedam oleks, kui nende elutuppa ilmuks väike hobune,” räägib Monika Salumaa, kes on ühtlasi tegevusterapeut.

Ja väike hobune tal juhtumisi just oli – 90 cm kõrge šetlandi poni Willem. Nende Läänemaal asuvale Kavandi teraapiatallile lähim erihooldekodu oli Koluveres ning kokku lepitud proovikäik õuel andis hea tulemuse – rahul olid nii poni kui ka elanikud. „Edasi tuli mul vimka mõte – viiks õige hobuse majja sisse,” jutustab Monika Salumaa. Ta õpetas Willemi kuuest trepiastmest üles klõbistama (kaldteed veel tol ajal ei olnud seal), ühtlasi mõistis õige pea, et peeglit pole mõtet looma teele jätta, sealt vaatab vastu ju teine hobune, kellega ponil on vaja õiendada. Loom ise taipas samuti kähku, mida temalt oodatakse.

Nüüd käib Willem ASi Hoolekandeteenused tellimusel üle nädala 70 kliendiga Uuemõisa erihooldekodus, saatjateks kaks inimest: peremees, kes jälgib hobust, ning perenaine, kes jälgib inimesi.

„Kõige parem tulemus on, kui Willem käiks üks kord nädalas, aga raha seab oma piirid. Kindlasti annaks hobuste külastus väga palju emotsionaalselt juurde iga hooldekodus elava inimese ellu, aga paraku on eelarve napp,” nendib Monika Salumaa.

Igatahes on vähemasti Uuemõisas planeeritud regulaarselt Willemi päev, kus kliendid saavad teda harjata, paitada, temaga jalutada. „Nende klientide juurde, kes õue ei pääse, läheb Willem ise tuppa. Loom tunnetab väga hästi ära, kes teda pelgab, ja temale ta ei lähene. Kes aga ootab, sellele paneb ta oma nina kasvõi teki alla. Ta on selliseks teraapiaks ideaalne loom, ei pelga ka valjult üürgavat raadiot või klienti. Tavalisel hobusel võtaks see jalad nõrgaks,” kirjeldab Monika Salumaa. „Willemit ootavad ka töötajad, nad ütlevad, et see on neilegi teraapia!”

Teraapiaponi Willem ja Monika Salumaa.

FOTO: Erakogu

Hobune toob lapsepõlve meelde

Soome Savonia rakenduskõrgkooli õppejõud Katriina Pylkkänen ütleb, et Soome hooldekodudes praktiseeritakse hobusetalli külastusi neile vanuritele, kes on heas vormis.

"Pelgalt hobuste jälgimine võib avaldada mitmesugust mõju – toob meelde lapsepõlve, kui töid tehti hobustega ja isa või vanaisa saduldasid ja toitsid hobuseid," räägib Pylkkänen. Kui vanur soovib, võib patsutamise, silitamise ja leiva andmisega saada hobusega ka füüsilise kontakti ja tekitab häid emotsioone.

"Hobusetalli hääled ja lõhnad toovad vaheldust argipäeva ja viivad mõtted eemale kurbadest asjadest. Soomes tehakse mõnede rahulike ja kindlate hobustega külaskäike ka vanadekodudesse, et ka mitte nii hea tervise juures olevatel eakatel oleks võimalus näha ja puudutada suurt ja võimsat looma. See toob endaga kindlasti kaasa kosutavat vaheldust nii vanuritele kui nende hooldajatele," nimetab ta.