Pensionärina ratsatrenni? Jah, see on võimalik!
14. juuli 2019, 09:20
53 aastat treeneritööd teinud Reet Proover ütleb, et kui tahtmist, võib igas eas sadulasse istuda. „Kõik on ratsutamiskõlblikud, ka kuuekümneselt võib trenni tulla!”
Reet Prooveri ema, kes kartis hobust, tuli tütre neljakümnendale sünnipäevale ja ütles: „No nüüd ma proovin selle triki ära!”
„Ta oli kunstiharidusega, aastaid merekooli joonestusõpetaja, loomult maailmaavastaja, uutele asjadele avatud. Kuidas ta selga saab? Hobune kraavi ja siis selga! Ema oli veidi korpulentsem, vanust üle seitsmekümne, aitasime ta selga.”
„Tõin ta hobusega lauget serva pidi kraavist välja. Ema istus sadulas ja kommenteeris: „Jaah, nooh, kõik maailm käib ringi!” Käisime tiiru, aitasime sadulast maha. Ema teatas printsipiaalselt nagu pedagoogile omane: „Kui röövlid ajavad mind taga ja mu ainus pääsetee on istuda hobuse selga, no siis ma istun, aga muidu mitte! Nüüd ma tean, et on suur kunst jääda tasakaalu liikuva hobuse seljas, eriti kui ta peaks hüppama!”” meenutab Reet muheledes.
Kui röövlid ajavad mind taga ja mu ainus pääsetee on istuda hobuse selga, no siis ma istun, aga muidu mitte!
Aga küpses eas õpilasi on tal olnud tal mitmeid. Ta mäletab kuuekümneaastast prouat, kes oli kuulnud, et ratsutamine aitab seljavalu vastu. „Ja ta saigi seljale abi, õppis ratsutama ja hakkas isegi traavi sõitma,” ütleb Reet ja rõhutab, et alati tuleb jälgida, et koormus tõuseb tasapisi.
„Inimesed sageli ütlevad: sa sõidad hobusega, miks sina ähid, hobune ju jookseb!? Saad siis selle inimese hobuse selga, käib kümme minutit sammu ja tal on higi otsaees. See on sellepärast, et hobune töötab seljas istuval inimesel kõik lihased läbi – traavis kõigud ühtmoodi, galopis teistmoodi, hobune võtab sul kõik lihasegrupid läbi, kui hobune astub, siis inimese selg samamoodi liigub hobusega kaasa, see justkui masseerib.
Kuid tähtis on, et inimene on lõdvestunud, mitte krampis. Hobune tahab lõdvestunud inimest, hobuse seljas tuleb olla elastne ning hobuse seljas saab edukalt ka võimelda,” selgitab Reet. Ja lisab, et on ka inimesi, keda isegi aastatega ei suuda krambist välja tuua – kõige olulisem on looma mitte peljata.
„Hobune kardab arga inimest. Ta on nagu koer, kes tahab kindlat käsku, kindlat juhtimist,” teab Reet.
Ta jutustab loo veel ühest oma küpsemas eas õpilasest, kes jõudis tema juurde, kui kuulis, kuidas ratsatrenni tulnud kolleeg rääkis, kui raske on ratsutama õppida. „Tema siis imestas, et mis ratsutamises keerulist saab olla, istud selga ja sõidad! Tuli ja proovis. Näitasin, kuidas tuleb seljas istuda ja tema teatab, et jalad küll nii ei paindu.
Ja tuligi hakata harjutama lävepakul jalalihaseid venitades ja treenides nii, et suudad hoida kanda all, varbaid üleval. Lõdvestad, proovid uuesti. Vanemal inimesel hakkavad lihased ju pikkamööda toimima. Ta õppis ratsutamise ära – seitse aastat võttis aega, aga selgeks sai, sõitis lõpuks filigraanselt, tegi ka hüppeid ja ostis endale päris oma hobuse,” jutustab Reet Proover.
