Reet Linna – vanaema õunapuu otsas

Reet Linna roniski 60+ palvel õunapuu otsa! Ainuüksi seda pilti vaadates läheb tuju heaks.

FOTO: Peeter Langovits

Kolleegid on Reet Linna kohta öelnud, et ta on justkui vanaema õunapuu otsas. Alati lustlikule saatejuhile meeldib, kui ta saab oma väikeste lastelastega sammu pidada ja nendega võidu joosta. „Tahan teha veel midagi sellist, mida võib-olla minu lapsepõlveaegsed vanaemad poleks kunagi teinud. Neil oli ikka enamasti krunn kuklas ja suss sahises,” lisab ta naerdes.

Kas te olete õunapuu otsa roninud?

Arvan, et olen, sest olen lapsest saadik luurekate mängija olnud. Kui mitte õunapuu otsas, siis puu otsas olen kindlasti kükitanud. Lapsepõlve veetsin Tallinnas Endla tänaval Kristiine Keskuse vastas, seal oli meil ka oma õunaaed. Praegu pole seal enam midagi.

Mängisin ikka poistega koos. Arvan, et minus on mingi protsent poisslast. Ma ei ole ennast ka praegusel ajal daamiks pidanud. Olen teistsugune tüüp.

Ükskord Jon küsis minult suuril silmil: „Kui sa oled vana, siis sa sured ju ära ja lähed inglite juurde?« Jäin vakka ja mõtlesin, et ma ju inglite juurde veel minna ei taha. Järelikult tuleb temaga võidu edasi kihutada.

Ah et vanaema õunapuu otsas? Ega mul selle vastu midagi pole. Kolleegid on mind naljatamisi nimetanud ka telekavanaemaks. See on ju samuti põhjendatud.

Kas teie aias on õunapuid?

Jaa. Elame väikese viieaastase Joniga (Hanna-Stina noorem poeg) lähestikku ja nad käivad tihti mu juures. Siin on aed ja vastas on mänguväljakuga park, kuhu ta tahab väga minna. Ema just ütles talle: roni siinsamas aias, siin on ju puid! Aga Jon vastas, et ta ei julge hästi. Siia on kindlasti turnimiskohta vaja. Pean need vanad õunapuud ette võtma.

Mis sorti õunu puud kannavad?

Üks on kuldrenett, teine martsipan, kolmas valge klaar, mille ubinad lastele väga meeldivad. Ja maja ees kasvab lambanina. See, mis esimesena valmis saab, selle kallal nad kohe ka on.

„Vanaema õunapuu otsas» on sümboolne nimetus vanaemale, kes on sama ulakas kui lapselapsed. Milline vanaema te olete?

Julgen tunnistada, et ega ma päris prillikivi pole – põlved hakkavad läbi minema. Ma ei saa enam hästi kükitada. Ostsin viieaastasele tütrepojale mersu – auto, kuhu saab sisse istuda ja jalgadega lükata. Sellega tuleb ju edasi-tagasi kihutada! Mina pean talle järele jooksma. Vahel ma mõtlen, et issakene, nüüd need põlved üles ütlevad! Laps ei saa ju sellest aru. Olen öelnud, et ma enam ei jaksa, ma olen ju juba vana.

Vahel Jon hüüab mulle „Mängi minuga!«. Siinsamas ümber laua, meil on siin autod, bensiinipaagid, tsement, voolikud. Ma pean neid mänge kaasa mängima. Muidu ta ütleb emmele: ei taha sinna Mana juurde minna, ta ei mängi minuga. Asjad on paika pandud. Oma keelt olen küll talitseda püüdnud, et ei ütle „Ära tee! Ära mine! Ära ole!». See ahistab last. Ükskord Jon küsis minult suuril silmil: „Kui sa oled vana, siis sa sured ju ära ja lähed inglite juurde?« Jäin vakka ja mõtlesin, et ma ju inglite juurde veel minna ei taha. Järelikult tuleb temaga võidu edasi kihutada.

Kas te vahel surma peale mõtlete?

Vahel mõtlen ka surmale. Siis, kui mul tekib melanhoolia. Jaajaa, minul ka tekib. Siin oma kodu nelja seina vahel. Ja kui see juhtuks, siis tulgu ühe pauguga, et lapsed ei peaks minu pärast hakkama vaeva nägema.

Ma hoolitsesin palju-palju aastaid oma ema eest ja see oli üsna keeruline. Minu süda on küll rahul, et ma nii tegin, aga ma ei tahaks oma lastele sellist koormat.

Memme sünnipäev oli 1. mail. Ta on nüüd juba kuus aastat ära. Otsustasime, et igal aastal memme sünniaastapäeval saab noorem põlvkond, ka minu õdede lapsed, minu juures kokku. Muidu nad ei suhtle üldse omavahel.

Selles toas, kus memm elas, on nüüd laste mängutuba. „Tahan mängutuppa!» ütleb ka Albert (Roberti poeg).

Joniga tuli ükskord juttu, et kes on kelle ema ja kes kelle laps. Et minu ema oli memm, aga tema on juba inglite juures. Tema jäi mõtlema, et kuidas ta seal siis on, et kuidas inimene läheb ära. Mina siis seletasin, et ta võib olla üks täht või pilveke. Küll see viieaastane tükk aega mõtles.

Mina usun, et kusagil keegi on. Minul on kindlasti kaitseingel või mitu. Mu elus on palju selliseid situatsioone olnud, kus oleks võinud väga halvasti minna, kaasa arvatud autoavarii, kui põder mulle auto ette hüppas.

Ma ei ole usklik nagu mu Merivälja vanavanemad. Olin kurb, et vanaemal oli rinnavähk ja arsti ei kutsutud, sest Jumal pidi ta päästma. Ma olen sellest läbi tulnud, aga austan inimesi, kellel on usk. Arvan, et igaüks peab millessegi või kellessegi uskuma.

Mul on üks sõrmus, ilma kivita, nagu mulle meeldibki. Siinsamas Meriväljal elab üks metallikunstnik, kes selle tegi – sellele on imeväikeselt graveeritud meieisapalve. Ma ei lähe mitte kunagi ilma selleta kodust välja. Ma ei tea, kas ta kaitseb mind, aga tahan sellesse uskuda. See ongi minu usk.

Kellega teie rasketel hetkedel räägite?

Ma ei ole eriti kaebamas käinud. Olen õppinud seda, et probleemid pead sa ennekõike ise lahendama. Kui sa iseendast vastust ei leia, siis ei tulegi midagi välja. Enamasti olen ise hakkama saanud, aga mul on paar sõpra, ka seesama lastearstist sõbranna Kai Allik, kellega ma räägin. Mul on üks sõbranna, kes alati helistas just sel hetkel, kui mul oli nutt kurgus. Kust ta teadis, et mul raske on? Siis sain ma rääkida.

Selline tunne jääb küll, et Reet Linnal ei valuta mitte kuskilt. Kuidas teil on see õnnestunud?

Pean endale tuhka pähe raputama. Nii see muidugi pole. Juba teist aastat on mul vererõhk kõrge, seda probleemi pole mul varem kunagi olnud. Enamasti on vererõhk ikka madal olnud. Perearst ütles, et see on ületöötamine.

Hambad on üks selline asi, mille pealt oma vanust tunnetad. Hammaste peal pole enam kaitsekihti ja siis ei pane tähelegi, kui mingi õunatükk külge jääb ja siis keegi ütleb, et sul on midagi hammaste peale jäänud.

Pole midagi teha: sa saad vanemaks, teed kõiki asju aeglasemalt, enam ei taha kihutada. Jalanumber läheb suuremaks. Ka minul on pöianukid, mis vajavad veidi paremaid jalanõusid.

Teinekord ma magan halvasti. Sellest saan jagu. Aga mu põlved on läbi. Ühel on juba meniskit torgitud. Üritan nüüd kõik teha selleks, et ei peaks enam põlvedega arsti juurde minema, sest mina endale plekkpõlvi ei taha! Käin ja kõnnin, võimlen natuke. Need on asjad, millest ma jagu saan.

Ma ei tea, kas Eino Baskin ütles, et kui sa elukogenud inimesena hommikul tõused ja kuskilt ei valuta, siis sa oled surnud.

Ma ei tea, kas Eino Baskin ütles, et kui sa elukogenud inimesena hommikul tõused ja kuskilt ei valuta, siis sa oled surnud.

Täna hommikul kergelt küll pea valutas, aga vast sellepärast, et magasin kehvasti. Aga üldiselt ma ei ärka selle peale, et mul on paha olla.

Ma mõtlen siis oma nelja seina vahel, et inimesed ju ootavad, et ma tulen, naerusuine, silmad säravad. Tegelikult on selg juba õrnalt küürus, juukseid on vaja tihedamalt värvida, kortse tuleb aina juurde. Ekraaniinimesena tuleb pidevalt kreemitada.

Käingi regulaarselt iga kolme nädala tagant kosmeetiku juures. Mul on väga tubli kosmeetik, kes kontrollib minu peal, kui palju on võimalik kõva 70+ naist aidata. Et mida ja kui palju saab aidata. Olen temaga väga rahul.

Vananemine pole ju haigus, vaid normaalne asi ja ma ei näe mingit vajadust, et kuskilt midagi rebima, tirima või lõikama hakata. Üritan väärikalt vananeda.

Kuidas te valude kiuste nii rõõmus olete? Kuidas te selle särtsu sisse saate?

Seda stepslit ju pole! Väga raske on teistele nõu anda ja elurõõmu õpetada. Ma olen selle krapsakuse saanud vist geneetilisel moel kaasa. Ema oli mul 92, kui ta läks. Ta oli suhteliselt vaikne inimene. Sporti ta ei teinud, aga põlvi ta valutas küll, põlved olid tal välja vahetatud. Aga ma ei mäleta, et ta oleks kurtnud. Samas nägi ta kaua aega väga hea välja.

Aga minu kuulus tädi Leida, ema õde, hüppas, kargas ja tegi igasugu trikke. Ta oli 86aastane, kui sai veel seenioride orienteerumises maailmameistriks, aga noh, ta oli oma klassi ainuke osaleja, teisi polnud. Tädi Leida ütles ikka, et sina, Reet, oled minusse läinud.

Tagasi üles