Saja-aastaste inimeste maa Jaapan õhutab pensionäre tööle

Iga neljas jaapanlane 127miljonilisest elanikkonnast on üle 65 aasta vana, 2035. aastaks isegi iga kolmas.

FOTO: YOSHIKAZU TSUNO / AFP

Mitte ükski teine maa ei vanane nii kiiresti kui Jaapan. Mitte ühelgi teisel heaolumaal ei ole nii palju pensionäre kui Jaapanis. Oma osa mängivad siinjuures raha, eetika ja abikaasa.

Jaapani hooldussüsteem on sattunud surve alla: osamaksud tõusevad, teenused vähenevad. Parimaks väljapääsuks on riik leidnud programmi pensioni ja hooldeteenuse kõrvale: ela tervislikult ja käi tööl. Sellega on Jaapan ebatüüpiline rikaste maade seas, kus jäädakse pensionile enne pensioniea kättejõudmist.

Valitsuse uusim eesmärk on vanusevaba ühiskond. Ka seeniorid ise on leidlikud. Vananev ühiskond koreika shakai on ajalehtedes igapäevane teema. 2012. aastast valitsev peaminister Shinzō Abe on mitu korda edasi lükanud käibemaksu tõstmise, mis oleks ette nähtud sotsiaaleelarve rahastamiseks. Arutelu all on tõsta hooldemaksu, mis praegu on 31 eurot kuus, 2025. aastaks tahetakse see tõsta aga 75 euroni.

Madal iive ja tõusev eluiga lasevad Jaapanis keskmisel vanusel kõrgustesse tõusta. Iga neljas jaapanlane 127miljonilisest elanikkonnast on üle 65 aasta vana, 2035. aastaks isegi iga kolmas. Samas on Jaapanis keskmine eluiga 83,9 aastaga kõige kõrgem. Tervishoiu- ja sotsiaalministeerium on välja arvestanud, et nendes tingimustes on Jaapani elanikkond 2060. aastaks vähenenud veerandi võrra.

Selle kõrval kuuleb ka reklaami uriinipidamatuse all kannatavate seenioride mähkmetest ja korraldatakse surmamessi, kus on võimalik proovilamamise teel endale parim puusärk välja valida.

See aga avaldab mõju sotsiaalsüsteemile, mis Jaapanis on rajatud järgmise põlvkonna toetusele. Kui teistes maades käib veel arutelu ühiskonna vananemise teemal, siis Jaapanis on see juba reaalsus.

Nii tegelevad sotsiaalametnikud vananevate ühiskonnagruppidega, et hoida neid tervena, et vanurid ei satuks hooldekodudesse ega koormaks koduseid.

Ametnikud korraldavad kõikehõlmavaid spordikursusi, näiteks Karade osaku kai ehk „Keha liikumine”. See ei ole mitte ainult kursus harjutuste tegemiseks 65–90aastastele, vaid vanemate inimeste kodust väljatoomine. Pärast kursust juuakse koos teed, tehakse käsitööd ja antakse kaasa mõtteid, mida koju naastes võiks ette võtta.

„Kui inimesed 65aastaselt pensionile lähevad, siis on neil liiga vähe liikumist ja oht jääda voodisse, me tahame sellele vastu töötada,” on Jaapani sotsiaalameti seisukoht. Kursuse lõpus lauldakse laule, mis peavad motiveerima seeniore olema rõõmsameelsed, panema end ilusti riidesse ja ka meikima. Ka televisioon ja raadio räägivad pidevalt terviseteemadel, pensionärid annavad reklaamlõikudes nõu, kuidas end tervena hoida ja raadio kutsub hommikvõimlemisele.

Selle kõrval kuuleb ka reklaami uriinipidamatuse all kannatavate seenioride mähkmetest ja korraldatakse surmamessi, kus on võimalik proovilamamise teel endale parim puusärk välja valida.

Jaapani tööstus kohandab end vananeva elanikkonnaga, surmaga seotud äri on tulevikuprojekt, nii morbiidselt kui see ka kõlab. Televisioonist saab nõuandeid dementsuse vältimiseks, ikka ja jälle soovitatakse närida närimiskummi, teha kolmeminutilisi meditatsioone ja pöörata tähelepanu toidule, et see sisaldaks B-vitamiini. Ka ajakirjade teemad on muutunud. Näiteks naisteajakiri Josei Seven, mis kunagi kostitas lugejaid klatšiga ja andis kosmeetikanõuandeid, pakub nüüd loetelu linnadest, kus on kõige parem vanaduspõlve veeta. Selgub, et vanadele inimestele sobib kõige paremini Tokyo lähedal asuv Yokosuka sadamalinn.

„Niiskete lehtede” probleem

Jaapani valitsuse peaeesmärk on seeniore aktiivses tööprotsessis hoida. Selle taga on Jaapanile omane olukord, kus korterid on väga tillukesed ning kümneid aastaid kestnud tööaeg on partnerid teineteisest eemale viinud. Mure on eriti suur siis, kui mehed jäävad koju. Sellele probleemile on antud ka nimi – nure ochiba, mis tõlkes tähendab niiskeid lehti. Mehed, kes ei oska endaga midagi peale hakata, kleepuvad naise kandade külge ja on neil pidevalt jalus. Rõõmu, et algab mõnus pensioniaeg, ei ole oodata, sest naised nõuavad siis sageli lahutust või soovivad, et mees naaseks tööle.

Selle kõrval eksisteerib veel teisigi omapäraseid variante.

Kõigepealt aga pensioniealiste tööle naasmisest. Paljud vanemad mehed töötavad töövahendajatena ja on spetsiaalselt vanemate inimeste teenistuses, kes tahavad tööturule edasi jääda või sinna tagasi tulla. On tavaline, et kuni 70. eluaastani on kindlustatud näiteks keeleõpetaja koht ülikoolis, lepingud pikenevad automaatselt. 52 protsenti meestest ja 34 protsenti naistest töötavad vähemalt 69. eluaastani. Rahvusvahelises võrdluses on Jaapan sellega tipus.

Töö on Jaapanis väga kõrgelt hinnatud ja just vanemad inimesed on Jaapanis kasvanud Konfutsiuse traditsiooni järgi, töötades niikaua, kui tervis lubab. Valitsus toetab seda, aidates ettevõtetel vanemaid inimesi tööle jätta. Konkreetselt tähendab see, et jäädakse samale tööle, aga väiksema palgaga, mis väheneb umbes 30 protsenti. Seda hinnatakse kui mõlemale poolele kasulikku tehingut, kus firmad lõikavad kasu vanema töötaja kogemustest ja oskustest, ei maksa aga vanuse tõttu kõrget palka, töötaja saab tööd jätkata ja lisasissetulekut teenida.

Tagasi üles