Kui lihtsalt harjumuseks saanud pahest loobumine käib?
9. juuni 2019, 09:40
Otsustasin, et nii enam edasi ei saa. Aitab! Sellega on nüüd kõik!
Ah et nii lihtne ongi? Et jõudsin järeldusele ja ongi korras?
Kellel siis pole halba harjumust või elulaadi, millega tuleks lõpparve teha. On hetki, kui tunneme eriti valusalt, et elu vajab muutmist. Tuleb loobuda mõnest asjast, mida oleme harjunud aastaid tegema. Võib-olla ütles arst, et riskite oma elu ja tervisega. Ehk teatas lähedane kallis inimene, et ta pole enam asjade sellise käiguga nõus. Võib-olla oleme isegi tundnud, et töötamist või õllejoomist on paljuks saanud, see annab juba sedavõrd tunda, et võib hukatuslikuks saada.
Kui kergelt väga meeldima hakanud ja juba harjumuseks saanud pahedest siis lahti saab? Kui lihtsalt loobumine käib? Kui libedalt olulise otsuse tegemine ja sellest kinnipidamine läheb?
Pole midagi imestada, kui ikka ja jälle oma vanade harjumuste otsa komistad – inimene ikka kukub, seejärel tõuseb, siis taas kukub, siis jälle tõuseb… Tähtis, et tõusmiste kordi oleks rohkem kui kukkumisi.
Oluline otsus muudab elu
Üldiselt peame olulise otsuse all silmas niisugust, mille tulemusena elu märgatavalt muutub.
Tuleb välja, et ahvatlusest vabanemise põhiluku taga on meie tahtejõud. Kui jõudu ja jaksu parajasti on, siis suudame ahvatlusest üle olla ja seda kontrolli all hoida. Kui jõudu ja jaksu napib, siis hakkab ahvatlus üle pea kasvama. Ja pähe sugeneb mõte: see on ju vaid üks kord, midagi hullu ei saa ju juhtuda, ma veel korra proovin jne.
Üks inimene on öelnud: „Pole midagi imestada, kui ikka ja jälle oma vanade harjumuste otsa komistad – inimene ikka kukub, seejärel tõuseb, siis taas kukub, siis jälle tõuseb… Tähtis, et tõusmiste kordi oleks rohkem kui kukkumisi.”
„See on ainult üks kord!”
Kas ahvatlusele järeleandmine on õige? Isegi siis, kui mõttes oma tegu õigustada: see on ainult see üks kord?
Ahvatleva mõtte leevenduseks võib see erandjuhul lahendus olla küll. Kuid vaid tõepoolest üheksainsaks korraks. Inimese psüühika kohaneb kiiresti: kui üks kord ei juhtu midagi, siis ei juhtu ka järgmisel korral. Need „ühed korrad” muutuvad aina sagedasemaks ja intensiivsemaks. Lõppkokkuvõttes võime olla ringiga vana harjumuse juures tagasi.
Tegelikult ei ole me ringiga samas kohas. Nüüd teame lisaks eelnenule, et see võltsloobumine koos õigustusega, et see üks kord ei juhtu midagi, ei ole ju iseendale kindlaksjäämine ega oma pahest loobumine. Saame valusa laksuga aru, kuidas meie enda „ahvatlusele järeleandmise ja mõnu saamise mõtted” meid üle mängisid. Tuleb tunnistada, et oleme palju nõrgemad, kui iseennast alguses pidasime. Meie nõrkus sai meist võitu.
Vastuvõtule tulnud naine kurtis oma eluvalikute üle. Ta on mehega 9 aastat koos elanud. „Elukaaslase järsud meeleolumuutused ja nende minu peal välja elamine on mind aina rohkem alla surunud. Ma ei varja, et olen mitu korda asjad kokku korjanud ja iseseisvat elu alustada proovinud, kuid ta on alati mu tagasi saanud. Ta on olnud veenev ja lubanud: kui sa naased, siis algab uus elu. Ma olen tema suhtes nõrk. Ta oskab kuidagi leida hetki, kui ma olen ebalev ja isegi kahetsen tehtud otsust. Minu järeleandmine vaid annab talle jõudu ja suurendab tema veendumust, et saab mu nagunii tagasi.”
Miks harjumused nii tugevalt meie sees istuvad? Sest meil on valida, kas minna ammu teada ja tuttavat teed või valida tundmatu ja ebalust tekitav variant. Vana ja teada elulaadi korral käivad otsused automaatselt, aga tavatu tee on vaevarikas, otsustega kaasnevad sisemised vaidlused, see nõuab palju mõttevaeva ja ees ootav on ebamäärane. Iseendale sisendada, et see teine, palju raskem tee on esimesest, juba tuttavast sissekäidud rajast palju parem, on väga keeruline. Me ei usu seda.
See on siiski võimalik, aga vaid siis, kui oleme selleks hoolsalt valmistunud. Sisemiselt peaksime olema valmis ka selleks, et mõttevaidlus iseendaga võib olla piinarikas. Palju sõltub sellest, kas teisel pool ehk vastaspoolel on meie enda füsioloogia (näljatunne, magusaisu, tubakaaroom, alkoholist tulenev soe surin peas, enesehinnangu tõus võõraga flirtimisest) või pelgalt harjumuslike mõtete voog: milleks loobuda, milleks üldse pingutada?
