Tütre pealekäimisel viskasid nad ära kõik kuivaineid ja isegi teepakid ning puhastasid äädikalahusega kapid. „Kahju oli asju ära visata, aga mõtlesin, et kui lahti ei saa, pole midagi teha.”
Ehituspoest tõi ta koju lavendliplaadid, mis riidekoi vastu pidavat aitama, kuid kõrvalmõju oli see, et neid toiduainetega ühte kappi pannes jäi kuivainetele juurde kummaline mekk. Samuti pani Maie kappidesse apelsinikoori, et need oma lõhnaga koid peletaksid.
Koiliblikaid nägi Maie aeg-ajalt veel paari kuu jooksul, kuid üksikuid. Ta hoidis kuivainetel silma peal. Kuigi ta eeldas, et villastele esemetele toidukoi liiga ei tee, tegi tõrjet ka riidekapis.
Pärast avastamist teavitas ta tütre nõuandel ühistu esimeest, kes uuris, kas ka teistel on muresid, kuid toona nad teistelt tagasisidet ei saanud.
Piirid lahti, putukad sisse
Mati Martini sõnul hakkas lõuna-aidaleedik meil levima 1990. aastate algusest. „Kui Eesti taasiseseisvus, hakkas neid korraga palju esinema,” sõnab ta. Põhjuseks asjaolu, et piiride avanemisega muutus kaubavalik rikkalikumaks ja sisse toodi kuivaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid – just nende sees aidaleedik end peita võibki.
Kui kaup tuuakse meile siia suurtes pakkides ja pakendatakse ümber, siis ei pruugi kahjurit veel märgata, kuigi munad võivad juba pakendamise ajal kauba sees olla. „Pakendis hakkavad nad tegutsema ja niimoodi nad kodudesse levivadki.”
Mati Martin lisab, et ei tasu näpuga maaletoojate ja pakendajate suunas näidata, sest mune ei pruugi tõesti märgata. „Kui seal on juba röövikud sees, on neid lihtsam märgata, siis nad teevad sinna tavaliselt võrgendi,” kirjeldab ta. Samuti ei maksa süüdistada müüjat, kui poest mõnda aega tagasi ostetud tootes äkki liblikaid leidub.