Taasiseseisvumine tõi kodudesse toidukoi

Lõuna-aidaleedikud on end sisse seadnud mandlilaastude purgis. Foto: Margus Ansu

Toidukoisid muudkui lendles toas ja tuli iga päev juurde. Koiliblikast lahtisaamiseks polnud kasu ka riidekoide tõrjumiseks mõeldud nippidest. Vanaema uuris läbi kõik kohad, kuni lõpuks leidis kapi otsa lapselaste eest peidetud pähklikoti, kus koiröövikud end mugavalt sisse olid seadnud.

See on üks lugu, mis on jõudnud Tartu Ülikooli zoosüstemaatika peaspetsialisti Mati Martinini.

Nõu küsitakse tema käest nn toidukoi kohta aga väga tihti. „Sageli tuuakse pakk, näiteks tatrakruupidega, ja küsitakse, kuidas saab olla, et pakk on liblikaid täis,” toob ta näiteks.

Teadlane ütleb, et nn toidukoi taga võib end peita 6–7 liiki jahus elavaid saleleediklaste hulka kuuluvaid liblikaid, kuid enamasti on tegu lõuna-aidaleedikuga. Kui välja jätta asjaolu, et nad on tüütud ja rikuvad toitu, on tegu lihtsalt ühe ohutu liblikaliigiga. „Ta armastab kuiva orgaanikat ja kui tal see võimalus avaneb, hakkab ta seda kasutama,” sõnab Mati Martin.

Väike varu võib olla, aga mitte nii, et jahukott seisab kasutuseta nurgas, aga tarbimiseks toon poest juurde. Siis võib juhtuda, et kui lõpuks võtma minna, on keegi selle koti juba okupeerinud.

Kapp toidust tühjaks

Ka 73aastane Lõuna-Eestis elav Maie (täisnimi toimetusele teada) märkas eelmisel kevadel oma elamises tuhme hallitiivalisi liblikalisi, kes katsudes pudenesid – kui neid vastu seina kärbselapatsiga lõi, jäi seinale pude plekk. Esialgu ei osanud ta midagi arvata, kuid kui koos tütrega asja uuris, leidis tatart sisaldavast kotist ussikesed ja ämblikuvõrgulaadsed niidistikupusad. Kui tütar internetist infot otsis, veendusid nad, et tegu on putukaga, keda nimetatakse rahvasuus toidukoiks.

Maiel pole aimugi, kust koi võis elamisse saada. „Ostan kuivaineid ikka ainult jaokaupa ja arvan, et kõigil oli parim enne ka veel korras.” Samuti on proua kodukoristamises enda sõnul väga hoolas.

Tütre pealekäimisel viskasid nad ära kõik kuivaineid ja isegi teepakid ning puhastasid äädikalahusega kapid. „Kahju oli asju ära visata, aga mõtlesin, et kui lahti ei saa, pole midagi teha.”

Ehituspoest tõi ta koju lavendliplaadid, mis riidekoi vastu pidavat aitama, kuid kõrvalmõju oli see, et neid toiduainetega ühte kappi pannes jäi kuivainetele juurde kummaline mekk. Samuti pani Maie kappidesse apelsinikoori, et need oma lõhnaga koid peletaksid.

Koiliblikaid nägi Maie aeg-ajalt veel paari kuu jooksul, kuid üksikuid. Ta hoidis kuivainetel silma peal. Kuigi ta eeldas, et villastele esemetele toidukoi liiga ei tee, tegi tõrjet ka riidekapis.

Pärast avastamist teavitas ta tütre nõuandel ühistu esimeest, kes uuris, kas ka teistel on muresid, kuid toona nad teistelt tagasisidet ei saanud.

Piirid lahti, putukad sisse

Mati Martini sõnul hakkas lõuna-aidaleedik meil levima 1990. aastate algusest. „Kui Eesti taasiseseisvus, hakkas neid korraga palju esinema,” sõnab ta. Põhjuseks asjaolu, et piiride avanemisega muutus kaubavalik rikkalikumaks ja sisse toodi kuivaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid – just nende sees aidaleedik end peita võibki.

Kui kaup tuuakse meile siia suurtes pakkides ja pakendatakse ümber, siis ei pruugi kahjurit veel märgata, kuigi munad võivad juba pakendamise ajal kauba sees olla. „Pakendis hakkavad nad tegutsema ja niimoodi nad kodudesse levivadki.”

Mati Martin lisab, et ei tasu näpuga maaletoojate ja pakendajate suunas näidata, sest mune ei pruugi tõesti märgata. „Kui seal on juba röövikud sees, on neid lihtsam märgata, siis nad teevad sinna tavaliselt võrgendi,” kirjeldab ta. Samuti ei maksa süüdistada müüjat, kui poest mõnda aega tagasi ostetud tootes äkki liblikaid leidub.

Lisaks tangainetele tunneb lõuna-aidaleedik end mõnusalt kõiksugu kuivatatud puuviljade seas, eriti pähklites. „Võib-olla must ploom on selline, kus ta ei taha olla,” lisab ta.

Lõuna-aidaleedik on meie kodudes tülikas ja rikub toitu, aga tervisele nad kuidagi kahjulikud ei ole, kinnitab Mati Martin.

Kuidas toidukoist lahti saada?

Riidekoi tõrjumisnipid tuleb toidukoide puhul unustada. „Temaga pole muud teha, kui tuleb üles otsida pakend, kus nad sees on, ja lihtsalt kogu toit ära visata,” on Mati Martin resoluutne.

Muret ei pea tundma, et lõuna-aidaleedik õues prügikastis levima hakkab – Mati Martin kinnitab, et õues on neil liiga jahe ja nad ei levi.

Teadlase sõnul on proovitud neid tõrjuda feromoonpüünistega, kuid see on lihtsalt lisavõimalus juhul, kui neid on väga palju. Esmatähtis on leida üles pakk, mis probleeme tekitab, enamasti on see manna-, jahu- või puuviljapakk.

Samuti ei peaks tang- ja kuivaineid väga pikalt kodus hoidma. „Väike varu võib olla, aga mitte nii, et jahukott seisab kasutuseta nurgas, aga tarbimiseks toon poest juurde. Siis võib juhtuda, et kui lõpuks võtma minna, on keegi selle koti juba okupeerinud,” lisab ta muiates.

Hoiustamisel soovitab ta kasutada keeratavaid metallkaanega hoiupurke, mil ka kummitihend olemas. „Kui seal ka ongi keegi, ei pääse ta vähemalt välja.”