Mida süüa ja kui palju liikuda vähiravi ajal?
Õige toiduvalik enne ja pärast keemiaravi ning ravi ajal aitab patsiendil end paremini tunda ja aktiivsena püsida. „Õige toit võib aidata kaasa nii kasvajast tervenemisele kui ka vähendada kasvaja taastekke võimalust,” ütleb Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog Lea Vahter.
Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloog Lea Vahter räägib, et paljudel juhtudel raskendavad vähi ja vähiraviga seotud kõrvaltoimed õiget toitumist. Söömist enim mõjutavad sümptomid on isutus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus, suuhaavandid, neelamisraskus ja valu. Ravimid võivad vähendada söögiisu, toitainete imendumist ja tarbitava toidu hulka ning muuta maitse- ja lõhnataju.
„Niiviisi võib tekkida alatoitumus ehk põhitoitainete puudus, mis põhjustab nõrkust ja väsimust, langetab vastupanuvõimet infektsioonidele ning mõjutab haige enesetunnet vähiravi kestel. Kindlasti tuleb ravi ajal süüa mitmekülgset kvaliteetset toitu ja sundida end sööma, sest muidu ei pea organism vastu,” lausub ta.
Oluline on onkoloogi sõnul meeles pidada, milline söök on soovitatav ja milline mitte. Näiteks maovähihaigete toitumissoovitused põhinevad eelkõige teadmisel, kui suur osa seedekulglast on haigusest hõivatud või kirurgiliselt eemaldatud. Sel juhul peaks vältima toite, kus on palju kontsentreeritud magusat, nagu suhkur, mesi, keedised ja karastusjoogid.
Operatsiooni järel tekib paljudel vähihaigetel rasva- ja piimatalumatus, neil tuleb laktoosivabadele piimatoodetele üle minna. Söögitoruvähihaigetel on soovitatav kasutada suure valgu-, väikese rasva- ja väikese süsivesikusisaldusega toitu. Vältima peaks šokolaadi, alkoholi, kohvi, küüslauku ja sibulat, ka apelsinimahl võib magu ärritada.
„Operatsiooni järel tekib paljudel vähihaigetel rasva- ja piimatalumatus, neil tuleb laktoosivabadele piimatoodetele üle minna. Söögitoruvähihaigetel on soovitatav kasutada suure valgu-, väikese rasva- ja väikese süsivesikusisaldusega toitu. Vältima peaks šokolaadi, alkoholi, kohvi, küüslauku ja sibulat, ka apelsinimahl võib magu ärritada,” kirjeldab arst. Pea- ja kaelapiirkonna kasvajad põhjustavad onkoloogi sõnul sageli raskusi hammustamisel, mälumisel ja neelamisel, mistõttu muudatused on vajalikud eelkõige toidu tekstuuri, temperatuuri, konsistentsi ja toitumise sageduse osas.
Trepist üles jalgsi, mitte liftiga
„Patsiendid küsivad tihti, kui palju tuleks liikuda, kui vähidiagnoos saadud. Tasakaalustatud toitumine ja mõõdukas liikumine koos joogaga aitavad igal juhul kaasa sisemise tasakaalu saavutamisele ja seeläbi keha tervenemisele. Liikumises on tervis. See on nii igas vanuses. See tugevdab ka immuunsüsteemi,” ütleb dr Lea Vahter.
„Vähihaige pole teistsugune kui mõni teine inimene, tuleb lihtsalt jälgida, kuidas ja kui palju ta liikuda suudab. Lihaste treenimine on äärmiselt tarvilik. Juba paar nädalat voodirežiimi kõhetab inimese lihaseid, seega haiglavoodis pikalt lebamine meie füüsisele kasuks kindlasti ei tule,” hoiatab dr Vahter. „Olen soovitanud koju muretseda väikesed hantlid, isegi voodihaige saab nendega harjutusi teha, vältimaks lihaste atroofiat.”
2017. aastal Austraalia ja USA teadlaste koostöös valminud murrangulise uuringu tulemuste järgi on treening efektiivne täiendav abivahend, mis võitleb vähiravi kahjulike mõjudega, vähendab vähki suremise riski ja haiguse kordumise võimalust ning parandab patsientide üleüldist heaolu.
Meditsiiniteadlased lahkasid sadat uurimust üle maailma, millest järeldus, et võrreldes patsientidega, kes ei treeninud, langes sporti harrastavate patsientide suremus kuni 44 protsenti. Lisaks suremuse vähendamisele langes risk uuesti vähki haigestuda kuni 35 protsenti. Füüsiline aktiivsus vähendas ka keemiaravi ja muude vähiteraapiate kõrvalmõjusid. Uuringust selgus, et treeningu tüüp ei ole oluline ja igasugusel treeningul oli positiivne mõju. Siiski soovitavad uurijad kõige rohkem tempokat kõndi ja raskuste tõstmist.
Ka vähiravi ajal tuleks päevas liikuda 10 000 sammu. Treeningu sagedus ja koormus on määrav, sest vähki suremise risk oli märgatavalt väiksem neil, kes treenisid rohkem, võrreldes nendega, kes polnud füüsiliselt nii aktiivsed. Liikumise põhiline funktsioon on lümfi- ja vereringe aktiveerimine, hapniku transport kudedesse, ainevahetuse kiirendamine, et keha saaks jääkaineid kiiremini väljutada.
„Mõõdukas treening arendab lihastes neid tüüpi lihaskiude, mis on väsimuse suhtes vastupidavamad. Tuleks teha venitusi, painutusi, jõuharjutusi. Soovitatakse koormus nädala peale ühtlaselt jaotada, näiteks iga päev pool tundi. Liikumine langetab lisaks veresuhkrut, parandab mälu, tõstab teatud hormoonide taset. Euroopa vähihaigete ülevaatest on aga selgunud, et umbes 20 protsenti vähihaigetest ei liigu piisavalt. Oleks hea liikuda viiel päeval nädalas kuni tund aega keskmise või suure intensiivsusega (vastavalt võimekusele). Suur intensiivsus on siis, kui tekib hingeldus ja südamekloppimine. Keskmise intensiivsuse korral saab veel hingeldamata juttu ajada,” selgitab dr Lea Vahter.
„Keemiaravi kahjustab veresooni, mistõttu ateroskleroosi areng võib olla riskitegurite (suur kolesteroolisisaldus, diabeet, kõrgvererõhktõbi vm) esinemisel kiirem. Kui alguses ei jaksa inimene palju liikuda, on hea alustada kümnest minutist ja liikumisele kuluvat aega iga korraga lisada. Liikumise alla võib arvestada ka aiatöö ja isegi treppidest kõndimise. Treppe tasuks alati liftile eelistada,” soovitab onkoloog.
