Päevane tukastus kulub igaühele ära

Iga täiskasvanu vajaks pooletunnist lõunauinakut ja laps vähemalt tunnist. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Viimase 50 aasta jooksul on öine keskmine uneaeg langenud üheksalt tunnilt seitsmele, kusjuures kolmandik meist on töö ja muu elu pärast sedavõrd pinges, et ei saa ka mõne tunni jooksul korralikult sõba silmale.

Unega tegeleva Ameerika teadusühingu uuringust selgus, et ligi 60 protsenti 13–64aastastest vaevleb peaaegu igal ööl probleemide puntras ega suuda korralikult välja puhata. Arvata on, et meilgi Eestis lood paremad pole, pigem isegi hullemad. Unemuresid põhjustavad liiga kiire tehnoloogia areng, vähene liikuvus, halvad toitumisharjumused, infotulv, pidev ajahäda, töötus, madalad palgad, väike pension ja hingehädad.

Mida väiksem laps, seda pikem magamisaeg, ja arvata, et ka pikemad unenäod. Osa närvifüsiolooge ja psühholooge väidab, et lapsed näevad unenägusid suhteliselt harva, teised aga jälle vastupidist. Rohkem on levinud arvamus kolmest unenägude esinemise optimumist: eelkooliiga (3–6 eluaastat), 18–25 ja 50–60 eluaasta vahel. Vahest sisaldavad need perioodid rohkem alateadlikku mõttepinget, mis unenägudes oma lahenduse-maanduse leiavad.

Unenäod ei paina ainult inimest ja inimlast, vaid kindlasti ka loomi ja sellepärast oleks rumal mõelda, et väikelapsel pole veel elamusi, mida unes taaselustada. Ja mida me üldse teame elu olemusest, selle algusest ja lõpust.

Iga täiskasvanu vajaks pooletunnist lõunauinakut ja laps vähemalt tunnist.

Kuni kaheaastaste laste keskmine uneaeg peaks olema 16–18 tundi, 2–4aastastel 14–16, 5–7aastastel 11–12 ja algkooliealistel 9–10 tundi. Täiskasvanu magab keskmiselt 7–7,5 tundi ööpäevas ja vanemale inimesele piisab 5–6 tunnist. Kui laps magab öösel korralikult 9–10 tundi täis, ei ole päeval magada tarvis.

Ka kümme minutit und kosutab

Iga täiskasvanu vajaks pooletunnist lõunauinakut ja laps vähemalt tunnist. Oleme peaaegu kõik kogenud, kui kosutav võib olla isegi kümneminutiline tukastus diivanil või tugitoolis – päevaväsimus on nagu pühitud. Miks me siis alahindame laste päevast magamist?

Kahjuks on meil mõnes koolieelses lasteasutuses levinud n-ö palakakultuur, mille tulemusena on voodid vanarauaks antud või tuleroaks läinud ja kus lapsed magavad soovi korral maas madratsitel – täna ühe pea ja homme teise jalad. Olen külastanud Euroopa viie riigi lasteaedu. Nemad on seal eestlasi võõrustades tundnud rõõmu, et meie oleme osanud tervislikke lapse psüühikat arvestavaid traditsioone säilitada ega ole läinud eksperimentide ohvriks. Paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides lõpeb lapsevanemate tööpäev hilisel lõunatunnil ja emale-isale jääb õigus otsustada oma lapse päevase magamise või mittemagamise üle.

Tõesti, inimesed on pärilikkuselt erinevad, seega on unevajaduski erinev, ka lastel. Siiski vajab laps päevas keskmiselt üht tundi päevaund või vähemalt rahulikumat tegevusaega.

20–30 minutit päevast tukastamist kulub ka igale täiskasvanule ära. Kellel on kombeks päevauinakut nautida, tuleks see enne kella kolme ära teha.

Unevajaduse määramisel tuleb jälgida öist ja päevast uneaega, aga ka üldist erksust, toonust ning sotsiaalset ja füüsilist keskkonda. Kui voodisse heites uni kuidagi tulla ei taha, tuleks hoopis üles tõusta ja midagi asjalikku teha. Kui tunned, et uni hakkab tekkima, siis taas voodisse heita.

Briti uneuurija James Anthony Horne arvab, et inimesed erinevad unerütmi ja -aja poolest palju. On vähemagajaid, kellele piisab 4–5tunnisest öisest puhkusest, ja kauamagajaid, kes ka 9–10tunnise põõnamise järel voodist vastumeelselt tõusevad. Ent teaduslikult on tõestatud, et mõlemad magajatüübid viibivad sügavas unes umbes sama aja. Öö ülejäänud osa ohverdab kauamagaja kergele unele või unenägudele. Horne’i järgi on see kadunud või kasutult veedetud aeg. Seega on ümber lükatud arvamus, et unenägusid nägevad inimesed magavad sügavamalt ja puhkavad paremini välja kui need, kes unenägusid ei näe.

Teadlased eristavad viit unefaasi: I ja II staadium on kerge uni, mis läheb üle III ja IV staadiumiks ehk sügavaks uneks ja lõpuks saabub V staadium ehk unenägudega uni. Viimast faasi nimetatakse ka REM-uneks (rapid-eye movement – tõlkes ʻsilmade kiire liikumine’), sest sellega kaasnevad väga kiired silmaliigutused. Umbes iga pooleteise tunni järel katkestavad sügavat und REM-une faasid. Uued uneuuringud näitavad, et inimene ei tee mitmepäevast magamatust tasa unenägudega, vaid hoopis sügava unega.

Unetus teeb vanaks ja haigeks

Uni on inimese vaimse ja füüsilise tervise alus. Kes liiga vähe magab, jääb haigeks ja vananeb ruttu. Une arvel pikendatakse päeva ainult tervise hinnaga. Uuringud näitavad, et üks magamata öö lühendab inimese pärilikku prognoositavat eluiga.

Magmata öö tekitab ka näljatunnet. Uppsala Ülikoolis tehtud hiljutine meeste ainevahetusealane uuring tõestas, et unetule ööle järgnenud päeval oli uuringus osalenute energiakulu 5–20 protsenti väiksem. Lisaks tõusis katsealuste veresuhkur, samuti näljatunnet kontrolliva hormooni greliini kogus.

Analoogse tulemuseni jõudsid Birminghami Heartlandi haigla arstid. Selgus, et tervelt 73 protsenti öösiti alla nelja tunni magavatest katsealustest võttis kaalus juurde, kusjuures varem ei olnud neil erilisi kaaluprobleeme täheldatud. Uuringut korraldanud arstide sõnul stimuleeris vähene uni toiduisu reguleerivate hormoonide tõusu organismis, mis pani katsealused päeval ligi 900 kcal rohkem tarbima. Seega, kes soovib kaalu kontrolli all hoida, peab kosutavat öist und eriti kõrgelt hindama.

Une ajal toimub kogu päevase informatsiooni sorteerimine ja vajalik lühimälust pikaajalisse mällu salvestamine. Kesknärvisüsteemile on magamine väga vajalik tööaeg, mille ärajäämisel on hukatuslikud tagajärjed üldisest kurnatusest kuni hallutsinatsioonide-luuludeni välja. Sageli saame just magades lahenduse meid häirivatele probleemidele. Uurimused on näidanud, et ühel neljandikul inimestest tekivad kasulikud ideed just magades.