Talvetoidu väärt osa on kirbik
/nginx/o/2014/10/09/3416457t1h7f81.jpg)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti on kirbiku nimi vähe tuntud. Aga pole lugu! Aastat 2019 on mõistlik alustada ka mõne uue sõna omandamisega. Näiteks on ühel taimel eesti keeles mitu nime: kirbik, Türgi pipar, punapipar ja paprika. Seega, kirbik ongi paprika!
Paprika kodumaaks peetakse praeguse Mehhiko alasid. Indiaanlastel oli punapipar hinnatud kultuurtaim (kasvatamisega tehti algust üle 3000 aasta tagasi). Ameerika pärismaalased ei soolanud mitte liha, vaid pipardasid seda.
Kolumbus tõi punapipra Euroopasse. Nimetus „Türgi pipar” tuleneb sellest, et taim levis Türgist mujale Euroopasse. Sõna „paprika” mõtlesid välja ungarlased, tähistades nii vürtsikat taime. Punapipra nimi tuleneb viljade värvist.
Viljad, mida rahvasuus tavaliselt ekslikult kaunadeks kutsutakse, on tegelikult botaaniliselt marjad. Välimus on neil köitev: läikivalt nahkjad, värvuselt rohelised, kollased, punased või sinimustad.
Kirbik pole vaid kirbe maitsega
Kirbik peaks peegeldama viljade maitseomadusi. Kibeda ehk kirbe maitsega on siiski vaid teatud sortide viljad. Põletavalt kibedate viljade kõrval on nüüd rohkesti mahedamaitselisi ja isegi magusaid vilju.
Viljad, mida rahvasuus tavaliselt ekslikult kaunadeks kutsutakse, on tegelikult botaaniliselt marjad. Välimus on neil köitev: läikivalt nahkjad, värvuselt rohelised, kollased, punased või sinimustad. Suuremad viljad võivad kasvada rusikasuuruseks ja kaaluda kuni veerand kilo. Teravamaitselistest sortidest saadud punast pipart ehk paprikat kasutatakse toitude maitsestamiseks, mahedamaitselistest viljadest saab salateid. Süüa kõlbavad ka poolvalminud viljad, kuid neil võib lasta toasoojuses järelvalmida. Täisküpsed paprikaviljad tavaliselt üle nädala ei säili.
Milles on kirbiku sisukus?
Makrotoitainetest paistab see silma just veesisalduse poolest, umbes 90 protsenti. Seega, selle söömine annab tubli panuse organismi veebilanssi. Teisi makrotoitaineid on suhteliselt vähe (nt süsivesikuid 5–6 protsenti, valke 1–1,5 protsenti). Glükoosi on umbes 1,8–2,3 protsenti ja fruktoosi umbes 2–2,6 protsenti. Rasvadega (0,2 protsenti) pole võimalik üle pingutada. Paprika annab vähe kaloreid, 100 g vaid 28–30 kcal. Kiudained on 2–3 protsenti.
Suhkrutesisaldus on põhjus, miks paprika viljade kuumutamisel manitsetakse ettevaatusele. Nende kuivkuumutamine põhjustab suhkrute karamellistumist, värvus ja maitse halvenevad.
Paprika on märkimisväärne kaaliumiallikas. Rikkalikult C-vitamiini ja A-vitamiini eelühendeid (karoteene) andev ning väga hea E-, B6-vitamiini ja foolhappe allikas. Karotenoidide sisaldus on paprikas suur ja just karoteeni eri vormid annavad punapiprale nende teatud-tuntud värvikirevuse.
Paprika kibe maitse tuleneb peamiselt alkaloidist kapsaitsiin. Eriti rohkesti on kapsaitsiini seemnete kinnituskohtades ja seemnetes. Eelöeldu kehtib vaid kibedamaitseliste sortide suhtes. Maguspipra viljades on kapsaitsiini minimaalselt, mistõttu kibe maitse ei pääse maksvusele.
