Metsa tuleb minna austuse ja aukartusega

FOTO: Farzin Salimi / PantherMedia / Farzin Salimi

Miks osa inimesi muretseb metsa ja selle saatuse pärast, teised aga arvavad, et puude langetamise tagajärjel ei juhtu meiega mitte midagi hullu?

Kõike tajutavat tunneb inimene vastavalt seisundile isikupärase emotsionaalse värvinguga. Sagedamini on tal juba kindlad ja väljakujunenud uskumused ümbritseva maailma kohta ning tihti käitub ta oma teadmiste kohaselt.

Näiteks see, kes usub, et maailma loodusressursid on lõputud, ei näe rohelises mõtteviisis mingit väärtust ja oma uskumustele vastavalt ei ole ta võimeline nägema, et tema mõttekäik ei vasta tegelikkusele.

Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon) on kehast endast pärinevate ärritajate (sensorimotoorsetest kogemustest lähtuv) mõjul tekkiv aisting. Mets on looduse suurim ja mitmekesiseim tunnete generaator.

Matthew Silverstone’i raamatus „Blinded by science” („Teadusest pimestatud”) tuuakse välja teaduslik tõestus, et puude läheduses viibimine aitab leevendada paljusid terviseprobleeme, näiteks tähelepanu- ja käitumishäire, keskendumisprobleemid, reaktsiooniaeg, depressioon ja paljud psüühikahaiguste vormid.

Siiski on rohekeskkonna tajumises ka ühisjooni, mille kohta arvatakse, et need pärinevad aegadest, mil mets oli toitja ja pelgupaik. Tõenäoliselt rahuldas tollast inimest taimkate, kust oli hea väljavaade, kuid mis samal ajal pakkus varjumisvõimalust – seega midagi poolavatud maastiku sarnast. Täiesti suletud maastik (lagendiketa mets) aga võis endas kätkeda varjatud ohtu. Arvatakse, et see instinkt on enamikul inimestest säilinud tänini ja see mõjutab rohealade klassifitseerimist meeldivate või ebameeldivate hulka.

Nauditava roheala teine ühine tunnusjoon on vaheldusrikkus, kuna monotoonsus lihtsalt väsitab. Harmooniliselt organiseeritud vaheldusrikkus muudab lõõgastava efekti veel suuremaks, kuid vaheldusrikkus, milles puudub süsteem, mõjub väsitava ja ärritavana.

Matthew Silverstone’i raamatus „Blinded by science” („Teadusest pimestatud”) tuuakse välja teaduslik tõestus, et puude läheduses viibimine aitab leevendada paljusid terviseprobleeme, näiteks tähelepanu- ja käitumishäire, keskendumisprobleemid, reaktsiooniaeg, depressioon ja paljud psüühikahaiguste vormid. Raamatus mainitakse isegi uurimusi, milles viidatakse, et puudega kontakti otsimine on inimestel peavalu leevendanud.

Autor viitab hulgale uurimustele, mis näitavad, et laste psühholoogiline ja füsioloogiline tervis on parem, kui nad suhtlevad puude ja taimedega. Neil on rohelises keskkonnas parem kognitiivne ja emotsionaalne toimetulek ja loovamad mängud.

Autor tsiteerib suuremahulist rahvatervise uurimust, mille ametlik seisukoht on – ligipääs loodusele aitab märgatavalt kaasa meie heaolule ja vaimsele tervisele. Silverstone’i raamatus räägitakse paljudest teadusuuringutest, mille põhjal saab kujundada veendumuse, et puukallistamine pole sugugi hullumeelne idee. Vastupidi, on leitud, et roheluses viibimine võib mõnikord psüühikahaigusi ravida sama tõhusalt kui retseptiravimid.

Eesti on üks maailma metsarikkamaid

Umbes 40 protsenti Eesti metsadest kuulub riigile ning neid hoiab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus.

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Levinuimad puistud on männikud (33 protsenti puistute kogupindalast), kaasikud (30,7), kuusikud (16,9) ja hall-lepikud (9,1 protsenti). Peamised puuliigid Eesti metsades on kuusk ja mänd, arukask, harilik haab ja sookask.

Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe. Eesti metsad on suhteliselt liigirikkad, seda tänu looduslikult uuenenud metsade suurele osakaalule ja võõrpuuliikide kasvatamise vähesusele. Inimtegevuse tulemusena on looduslähedast metsa järel üsna vähe. Lähedased looduslikele metsadele on vahest Alutaguse metsad, kuigi ka seal on korduvalt olnud põlenguid. Ka metsatulekahju võib olla looduslik protsess, kuid mitte siis, kui selle on süüdanud inimtegevus.

Põlismetsi, kus pole näha inimtegevuse jälgi, on Eestis mõnisada hektarit järele jäänud. Nende hulka võib paigutada ka vanad soometsad, kui need asuvad kuivendamata soomassiivides, mida on meil aga alles jäänud vaid kolm protsenti kogu soodest.

Mets on puude kuningriik

Mets on puude kuningriik ja metsaelanike kodupaik, kus valitsevad oma seadused ja tõdemused. Juba 1960. aastatel kirjutati entsefalograafi abil taimede mõtteimpulsse üles. Avastati, et nii muusika kui ka müra avaldavad taimede kasvule mõju ning et taimed võtavad telepaatiliselt mõtteid vastu. Esimesena kirjeldasid seda raamatus „Taimede salaelu” 1973. aastal Peter Tompkins ja Christopher Bird. Seega toimub metsas väga palju seda, mida me oma mõistuse ja seni teaduslikult avastatuga ei suuda mõtestada ja objektiivselt tajuda.

Inimeste ja metsa suhetes kehtivad loodusrahvaste meelest kindlad reeglid. Väidetakse, et metsal on oma seadused ja inimene peab neid kindlasti täitma. Metsas ei tohi näiteks sõimata, prahti maha loopida, asjatult puuoksi ega taimi katkuda. Korralik inimene pidi puhastama teeraja sellele langenud risust ja „päästma” pooleldi murtuna rippuma jäetud oksa, millel arvati olevat valus.

Mets mõjub muinasjutulisena ja mitmeti tajutavana. Mets on täis imelikke helisid, seletamatuid hääli, nähtavat ja nähtamatut energiat, värve, varje ja virvendusi.

Esemete või nähtuste omadused võivad taju moonutada. Tajutavad objektid võivad inimestes tekitada erinevaid tundeid, mis häirivad nähtuste täpset tajumist. Erinevuste tajumine seostub hirmuga, samasugususe (samasuse) tajumine mõnuga. Inimese soov ebameeldivale hirmutundele mõnu eelistada annab võimaluse uskumuste kujunemiseks ja loob soodsa kasvulava müstikale ja ebausule.

Tagasi üles