Tööminister Riina Sikkut: töökoha võiks saada tänu oskustele, mitte tutvustele

Riina Sikkut. FOTO: Eero Vabamägi

FOTO: Eero Vabamägi

Pensionärid sooviksid töötada poole kohaga. Samamoodi tahaksid osaajaga tööl käia lastega emad, nooremad inimesed, kes soovivad töö kõrvalt õppida, aga ka keskealised, kes peavad kodus oma haiget last või vanemaid hooldama. Tööandjad aga ei soovi inimesi poole kohaga tööle võtta.

Minister Riina Sikkuti meelest teevad töö leidmise seeniorile keeruliseks just ühiskonnas juurdunud hoiakud. „Meil on tavaks olnud täistöökoht, viis päeva nädalas, kella üheksast viieni,” nendib ta.

Tervise- ja tööminister Riina Sikkut, värske statistika järgi on vanemaealiste tööhõive Eestis rekordkõrge. Millest see teie arvates räägib?

On tõsi, et vanemaealiste kõrge hõive määr ei näita meile kõike – näiteks, kui lihtne neil oli seda tööd leida, kas neile makstakse selle eest väärilist palka ja kas nad saavad kasutada kõiki oma oskusi.

Eestis tervikuna on hõive rekordkõrge, seejuures vanemaealiste, noorte ja naiste hõive on näiteks Euroopa Liidu keskmisest kõrgem.

Ühelt poolt tuleb see meie minevikust, nõukogude ajal olid meie naised tööturul samuti aktiivsed. Teisalt toetavad tööhõivet mitmesugused tööturumeetmed ja toetused. Noori ei ole piisavalt ning kõik, kes soovivad ja on võimelised töötama, neile tuleb luua ka tingimused, et nad end tööd tehes hästi tunneksid.

Oluline on kuhugi kuuluda, toredaid töökaaslasi leida ja vahva, kui igal päeval on tähendus kasvõi sellepärast, et sind on kuskil vaja. Samas ei käi paljud pensionärid tööl ainult neil põhjustel, vaid sellepärast, et pensionirahaga on raske toime tulla. Arvan, et kõrge tööhõive taga on just see põhjus. Või arvate teie teisiti?

Kahtlemata mõjutab vanemaealiste aktiivsust tööturul seegi, et pensionid on madalad ja tuleb lisa teenida.

Inimesed teevad töötamise otsuse erinevatel põhjustel. Kindlasti on neid, kes soovivad pensionile lisa teenida, aga ka neid, kes on hinnatud töötajad ning soovivad jagada oma kogemusi, aktiivselt osaleda, luua ettevõttele või ühiskonnale lisaväärtust.

Meil on vaja ühiskonnana kohaneda sellega, et vanemaealiste osakaal kasvab ligi 30 protsendini. See tähendab hoiakute muutmise vajadust, ka töökohtades. Et me ei värbaks ainult alla neljakümneaastaseid, vaid väärtustaks mitmekesist kollektiivi, kus on muu hulgas eri vanuses inimesi. Et hallipäine diktor oleks tavapärane ja pensioniiga ei tähendaks tööturult eemale jäämist. Vanemaealiste oskusi ja kogemusi tuleb osata kasutada – see aitab parandada nende elujärge, vähendada sissetulekute ebavõrdsust, tugevdada põlvkondadevahelist suhtlust, luua sidusamat ja kaasavamat ühiskonda.

Me ei pea rääkima vanemaealistest tööotsijatest, sest teada on, et juba 50aastast inimest naljalt tööle ei võeta. Eriti tunnevad end diskrimineerituna 50aastased naised. Mis te arvate, miks?

On tõsi, et vanemaealiste kõrge hõive määr ei näita meile kõike – näiteks, kui lihtne neil oli seda tööd leida, kas neile makstakse selle eest väärilist palka ja kas nad saavad kasutada kõiki oma oskusi. Ajakirjandusest on läbi käinud mitmeid nukraks tegevaid näiteid, kus kõrghariduse ja pika töökogemusega inimesed ei leia oma oskustele vastavat tööd ning peavad leppima lihtsama töö ja madalama töötasuga. Seega ei saa eitada, et tööturul esineb vanemaealiste diskrimineerimist või stereotüüpset suhtumist.

Nagu palgalõhe puhul on sellegi mure juured kinni ühiskonna hoiakutes. On asju, mida võib seaduse või määrusega reguleerida, aga hoiakutes muutust saavutada on palju keerukam. Üha rohkem on mul tunne, et nii palgalõhe vähendamise kui ka vanemaealiste või vähenenud töövõimega inimeste värbamise puhul peab eeskuju näitama avalik sektor. Näitamagi, et tööõhkkond on mõnusam, tulemused on paremad, arutelud on huvitavamad, kui me ei ole kõik sarnase taustaga. Kui koosolekulaua ääres on kümme 35aastast sarnase hariduse ja perekonnaseisuga meest, siis nad on paljudes küsimustes sama meelt ja otsused on nende nägu. Kui sama laua ääres on noori ja vanu, mehi ja naisi, vähenenud töövõimega inimesi ja teisi rühmi, siis arutelu kvaliteet on teine ning sünnivad teistsugused otsused, kaalutakse erinevaid argumente.

Ühe minu arvates kõneka näitena meenub mulle konkurss, kui otsiti maavanemate asemele maakondadesse riigi esindajaid ehk maakondlike talituste juhte. Välja valiti 15 meest, ehkki rohkem kui saja kandidaadi seas oli ka naisi. See paratamatult sunnib küsima, kas avaliku sektori suurel konkursil on säärane tulemus parim. Kui tõepoolest on, siis vääriks see rohkem selgitamist.

Millistest teadmistest ja oskustest jääb pensionieas tööotsijal vajaka?

Sõltub, millal ja millise hariduse inimene omandas, kui palju on ta osalenud koolitustel ja jooksvalt juurde õppinud. Sagedamini räägitakse vanemaealiste, aga ka 40–50aastaste inimeste nappidest digioskustest. IT-lahendused on pidevas muutumises ja seal tuleb nii vanadel kui ka noortel järjepanu õppida. Eestis näitab statistika seda, et 30 protsenti inimestest vanuses 55+ ei ole kunagi arvutit kasutanud. Siin on riik ka appi tulnud ja just eakamale sihtrühmale arvutikoolitusi korraldanud.

Tähtsad oskused on ka meeskonnatöö ja ajajuhtimine – need omandavad noored juba koolis. Suuremad tööandjad panustavad palju täiskasvanukoolitusse, samuti tööandjad, kellele vajalike oskustega töötajaid haridussüsteem ette ei valmistagi (näiteks mõne konkreetse arvutiprogrammi oskaja, tööpingiga töötaja). Kui aga inimene on jäänud töötuks või soovib töö kõrvalt oma oskusi arendada, siis saab teda toetada ka riik, näiteks digioskuste õppe või keelekursuste näol.

Eelmisest aastast pakutakse vanemaealistele töötavatele inimestele Töötukassa kaudu täiend- ja ümberõpet. Elukestvas õppes osalemine peaks olema loomulik ka üle 50–60aastastele töötajatele.

Tagasi üles