Tööturul maksab töötahe ja vitaalsus

Töötukassa. Foto on illustratiivne.

FOTO: Mailiis Ollino

Tänastel vanema generatsiooni esindajatel on kasulik olla tööturul enesekindlam ja loobuda ah-mis-nüüd-mina-enam-suhtumisest, samuti on arukas ümber hinnata senised vaated töötegemisele, sest pensionieelikute vanus tõuseb ühes pensionieaga.

„Soovin, et meie tööandjad ei selekteeriks tööle kandideerijaid sünniaasta järgi. See on sageli eelarvamus, mis soodustab 60ndates aastates inimeste tööturult kõrvalejäämist,” räägib mitut keelt valdav 58aastane Lõuna-Eesti naine Külli Kell.

Külli Kell on töötanud pikemaid perioode vastutusrikastel ametikohtadel nii ettevõtluses kui ka avalikus teenistuses ja nõustus kirjeldama oma kogemusi tööotsijana Eestis eri kümnenditel. Naine tunnustab nõukogudeaegset noorte spetsialistide tööturule sisenemist: kolm kohustuslikku tööaastat ühel ametikohal, millega kaasnes elamispind.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses ilmunud tööpakkumiste juurde oli alati lisatud märkus: palun lisada CVle foto. Kandideerivate noortegi puhul hinnati väljanägemist rohkem kui kogemusi ja oskusi.

Enesemüümise raske kunst

Külli on perekondlikel põhjustel kaks korda aktiivselt tööturult mitmeks aastaks taandunud ja nimetab, et mõlemal korral oli naasta väga raske. „Aga ma ei olnud kindlasti oma oskusi minetanud,” meenutab ta.

Praegu eraettevõtluses tegutsevale Küllile oli ja on kõige raskem end tööturul „müüa”. Ta teab, et palju abi uute töiste rollide leidmisel on olnud varasemate töökohtade ajal tekkinud suhtlusvõrgustikust.

Omajagu harjumist nõudis ka palgatöölt projektitööle üleminek. Töö tähendab vanemale põlvkonnale töölkäimist ja kella 8–17 töötamist. „Väga raske oli projektitööga harjuda. See tähendab keskendumist tulemusele, sest pole vahet, kas töötad tööajal või hilisõhtul. Niisama tagumikutunnid jäävad ära. Saan sellega juba päris hästi hakkama,” kirjeldab Külli.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise alguses ilmunud tööpakkumiste juurde oli alati lisatud märkus: palun lisada CVle foto. Kandideerivate noortegi puhul hinnati väljanägemist rohkem kui kogemusi ja oskusi. Külli Kell on rahul, et ainult pikajalgseid blondiine otsivad ettevõtted on nüüdseks kadunud. „Tööandjate ootused on õnneks muutunud ja hinnas on võimekus töötada mitmel alal,” räägib ta.

Reaalsus, millega 60ndate eluaastate künnisel tööotsija praegu kokku puutub, on see, et tööandjad vaatavad kandideerija vanust ja väljanägemist ning need loevad rohkem kui mistahes kodumaine või välismaine väljaõpe või võimekus vastutust kanda.

„Arvatakse, et kuuekümnene on juba sussikestega sahistav vanaema, kes oskab sokke kududa ja jalgu lohistada. Sellest barjäärist läbi murda on raske. Samas, kui selles vanuses õnnestub vitaalsemal ja ambitsioonikamal tööotsijal tööandja jutule pääseda, saavutatakse kiiresti ühine keel,” teab ta.

Ta on märganud ka tööandjate kõhklust 60ndates aastates töötajat koolitada, sest kui too peaks viie aasta pärast pensionile jääma, on raha justkui maha visatud. Mõistagi võivad pealinna ümbruses ja Lõuna-Eesti tööturul tegutsevate pensionieelikute tähelepanekud erineda. Sõltub tööst.

Nii on Külli tegevustikus praegugi suur osa vabatahtlikul ja ühiskondlikul tegevusel, mis pakub suurt hingelist rahuldust. „Sageli torman pea ees appi, mõtlemata, mis see sisse toob,” tunnistab ta. Nii näiteks osales Külli 55aastaselt vabatahtlikuna Brasiilia olümpiamängudel ja peab seda oma elu üheks eredamaks ajaks. Huvi keelte vastu viis teda hispaania keelt õppima. Ettevõtlik naine on seisukohal, et 50ndates aastates töö kaotanud inimene ei tohiks kindlasti jääda koju nukrutsema, vaid peaks leidma võimalusi sotsiaalseks suhtluseks. Laul, tants ja käsitöö toob kokku erinevaid huvilisi ning suheldes on teinekord võimalik endale töökohtki leida.

Avatud pilguga tööampsaja

„Lihttööde tarvis on tööandjad varmad eelistama vanemaid ja kogenumaid,” leiab 56aastane tallinlanna Susanna Kaur. Ta on terve elu tegutsenud teenindusvaldkonnas, toitlustuses ja kauplustes teenindajana. Ka praegu on tal põhitöökoht ühes toitlustusettevõttes.

„Valdan kõiki lihtsaid töid ja selletõttu otsisin põhitööst vabadel päevadel lisatööd,” kirjeldab tallinlanna.

Tööotsijate seas on hinnas paindlikud osaajaga tööpakkumised ja osava lahendusega on selles vallas välja tulnud agentuur Goworkabit, mille kaudu on Susanna Kaur proovinud tööd teha Omnivas ja ühes kaupluses ning kavatseb taolist eri asutustes pakutavat töösurfamist jätkata.

Nõukogudeaegse halvamaigulise turuvarblase nimetuse asemel on Goworkabit loonud positiivse kuvandiga tööampsamise. Võib arvata, et taoline paindlik n-ö ampsumajandus sobib kokku kiire elurütmiga. Goworkabit pakub tööampse põhiliselt Tallinna ettevõtetes ja parimad pakkumised hõivatakse minutitega.

Susanna räägib, et otsib tööd põhiliselt interneti kaudu. Nutitelefoni tal pole. Seepärast seab ta pärast tööd sammud raamatukokku ja asub uurima, mida CV Keskuses, Töötukassas ja nüüd ka Goworkabitis pakutakse. Talle meeldib raamatukogus käia, ka kandideerimisprotsess on talle huvitav.

Susanna ütleb, et talle meeldib tööd teha ja aeg-ajalt tabab teda töövaimustus – hea on anda endast maksimum! Seda, et lihttöödele nooremaid eelistatakse, pole naine täheldanud. Kui, siis ehk koka töö peale otsitakse nooremaid ja parema ettevalmistusega inimesi. Lihttöödel konkurentsi ei taju, vanemaid töötajaid isegi eelistatakse, leiab ta.

Goworkabiti pluss on, et tööle saab kandideerida endale sobival päeval ja valida on kümnete pakkumiste vahel. Alla neljaeurose tunnipalgaga tööd jätab ta kõrvale, kuigi uudishimu pärast on mõne sellise tööpakkumise ka vastu võtnud. „Mulle küll meeldis, aga hindan oma aega kõrgemalt,” seletab ta.

Tööampsamine võimaldab erinevaid tööandjaid tundma õppida, töötajatele loodud tingimusi võrrelda ja tulevikus meelepärasema kindla töögi leida. „Vaikselt ma selle peale loodangi. Vaatan ringi avatud pilguga.”

Tööampsamine sobib nii tudengile kui ka pensionärile. „Kui kasulik see pensionärile on, seda tahan agentuuri neidude käest kindlasti uurida. Kuigi palgaraha ilmub kontole alles kahe nädala möödudes, on mugav see, et agentuur ajab maksuametiga ise kõik joonde.”

Susanna Kaur nendib, et päev või paar uues kohas töötada on sama tunne, nagu viibiks ekskursioonil. „Enesetunne on palju reipam ja rõõmsam, kui saab rutiinsest tööst välja – mul on sellest tekkinud teine hingamine,” lõpetab ta jutu.

Tagasi üles