Arengupsühholoog: kui inimene ei soovi maailma parandada, siis on vanadus käes

Tõnu Ots Foto: Sille Annuk

"Nooruslikkuse säilitamiseks tuleks iga päev tegeleda kolme kõige tavalisema tegevusega – enese eest hoolitsemise, parandamise-korrastamise ja millegi uue loomisega,” ütleb staažikas arengupsühholoog, õppejõud, seksuoloog ja perenõustaja Tõnu Ots.

77aastase arengupsühholoogi Tõnu Otsa selgitusel loobume me vananemise ilmnedes kõigepealt millegi uue tegemisest, loomisest. „See on enesehinnanguline märk lähenevast vanadusest. Kui inimene mõtleb, et pole mingit uut katust vaja, nii kaua, kui teda on, kestab vana küll, kui ta enam ei soovi väravat ega maailma parandada, siis tähendab see, et vanadus on käes,” räägib ta.

„Kui inimene ei austa enam ennast, enese eest enam ei hoolitse, siis on ta kaotanud eneseväärikuse ja edasi ta vegeteerib. Enda eest hoolitsemisest loobumine on viimane ja kõige hullem staadium. Kui me käime päev läbi pidžaamas ringi, ei kata endale söögikorraks lauda, kammime juuksed ära ainult külalisi oodates. Siis ollaksegi vanadusele alla andnud.”

Üheltki seeniorist parlamendiliikmelt pole küsitud, mida kolmas põlvkond oma elutarkuse põhjal arvab ühest või teisest seaduseelnõust.

Tõnu Ots, milles seisneb teie kolme põlvkonna teooria?

On esimene põlv, noored 25. eluaastani, need, kel lapsi pole. Sellele järgneb teine põlv – 25–50aastased, kel on lapsed. Ja kolmas põlvkond, kellel on lapselapsed.

Kuna kõik need põlved toimivad elus väga mitmel moel, siis on nende psüühika täiesti erinev.

Pedagoogika on õpetus, kuidas saab lapsest täiskasvanu. Seda õpetavad täiskasvanud lastele, sest nad on ise lapsed olnud ja teavad, kuidas see käib. Täiskasvanuna osaleme andragoogilises süsteemis, andragoogikas ehk täiskasvanute vastastikuse harimise õpetuses. Üks täiskasvanu õpetab teist. Kui me aga astume kolmandasse põlve, kui meil sünnivad lapselapsed, keskmiselt 50aastaselt, siis avastame, et pole enam vanemat põlve, kes suudaks meid õpetada.

Inimkonna sotsiaalses ja geneetilises ajaloos pole kogemust nii kaua elada. Siin tulebki mängu mõiste geragoogika – iseendale vananemise õpetamine. See on nagu alpinismis. Kõigepealt tõuseme mäkke. See on pedagoogika. Siis oleme tipus. See on andragoogika. Mäest allatulek on geragoogika – õpetus sellest, kuidas vana olla.

Kolmandasse põlvkonda kuulub 51 protsenti ehk üle poole Eesti elanikkonnast, 40 protsenti on üle 60aastased inimesed. Selles eas asenduvad paljud psühholoogilised mõisted. Enam ei taheta „osata elada”, ennast kasulikult müüa. Elamise tarkuse asemel räägib meie põlvkond elutarkusest. Meie tulevikuprognoos põhineb kolmanda põlve senisel elukogemusel.

Lapsed oskavad neid põlvkondadevahelisi erinevusi väga hästi märgata. Vanaema on neile emotsionaalne integraator, kes lohutab, annab nõu, andestab, mitte ei karista. Vanaisa esineb isast selle poolest, et enne katkiläinud asja asemele uue ostmist parandab vana ära. Meisterdab lastele fantaasiarikkaid lelusid. Vanavanemad räägivad lastelastele elust ajal, mil polnud telereid ega arvuteid.

Need kolm põlve on inimese elu demograafilised tsüklid. Nende psüühilistes otsustes on väga suur vahe. Esimene põlv on riskijulge, õpib, et targaks saada, ja elab mõtetega tulevikus, unistab, sageli ka ebareaalselt. Niipea, kui sünnib laps, astutakse teise põlve ja tekib vastutus. Teisele põlvele, 25–50aastastele tundub, et nad on targad, et neil piisab elamiseks tarkust.

Kogu maailma, ka Eestit juhib praegu teine põlvkond, kes ei hooli minevikust ega eriti ka tulevikust. Seda on meie poliitikast näha. Me ei võta õppust isegi sellest lühikesest minevikust, mis pärast iseseisvumist on olnud, ja tuleviku piiriks on eelarve vahendite jätkumine. Teine põlv elab olevikus, kujutab ette, et olevik kestab igavesti, lahendab olukordi siin ja praegu.

Miks on Eesti kolmas põlvkond eriline?

Kahjuks pole koguni parlamendis kolmandal põlvkonnal mingit sõnaõigust. Isegi Riigikogu spiiker on 1942. aastal sündinud. Üheltki seeniorist parlamendiliikmelt pole küsitud, mida kolmas põlvkond oma elutarkuse põhjal arvab ühest või teisest seaduseelnõust.

Samas on Eesti kolmas põlvkond täiesti erandlik. Me oleme läbi elanud viis revolutsiooni, muidugi laulva revolutsiooni, kuid ka riikliku iseseisvumise, Eesti krooni taas kasutuselevõtmise, NATOsse ja Euroopa Liitu astumise ning euro tuleku. Lisaks veel terava poliitilise kihistumise, hoiuste nivelleerimise, maareformi, turumajanduse, erastamise. Mida kõik need revolutsioonid on meiega teinud? Meid kõvasti muserdanud. Meie põlvkonnal kipub elujõudu väheks jääma.

Mida elujõu mõiste üldse tähendab?

See sõltub meie eluhoiakust – passiivsest aktiivseni, ning ellusuhtumisest – pessimistlikust optimistlikuni. Need kaks väärtust määravad meie ellusuhtumise. Kõige hullem inimtüüp on passiivne pessimist. Teine ebameeldiv inimtüüp on aktiivne pessimist, eriti levinud on see noorte hulgas (suur hulk netikommentaatoritest). Mina nimetan seda vigisejaks inimtüübiks.

Kui jõuame kolmandasse põlve, on meil õigus sekkuda sõnadega „Minu ajal tehti nii!”. See pole nostalgia, see on kogemuste üldistamise tarkus – elutarkus. Vaid kolmandal põlvel on sellise sünteesimise õigus. Ta vaatleb probleeme nende arengus.