Artikkel vananemist aastast 1932: “Loojeneval päikesel ei ole enam soojust ja lõunatunni heledust”

Vanas artiklis on palju mõtteid aktiivse vananemise kohta, mis tuttavad ka tänapäevast.

FOTO: Liona Toussaint / PantherMedia / Liona Toussaint

“80 aastat enne Euroopa aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse teemaaastat, 70 aastat enne Maailma Terviseorganisatsiooni aktiivsena vananemise poliitikasuuniseid ja 30 aastat enne Robert Havighursti aktiivse vananemise teooriat kirjeldanud artiklit ilmus sotsiaalpoliitilises kuukirjas “Töö ja Tervis” kirjatöö, mis osutab, et positiivne lähenemine vanadusele ning ideed edukast ja aktiivsest vananemisest on märksa vanemad kui mõnikord arvama kiputakse, kirjutab Eesti demograafia keskuse vanemteadur Lauri Leppik demograafiablogis.

1932. aasta septembrikuu numbris ilmunud artikli näol on tõenäoliselt on tegemist Saksamaa haigekassade liidu häälekandjast „Gesundheit“ tõlgitud artikliga.

“Lihtsas keeles kirjutatud populaarteadusliku loo lõpulõigu algus on hardalt luuleline. Ent kui üritaksime seda kirjutist „tõlkida“ tänapäevase teaduskeele terminitesse, siis paistab, et võime selles kirjatöös ära tunda mitmeid kaasaegse vananemisuurimuse mõttekäike ja analüüsiliine,” kirjutab Leppik. (Detailsemalt on neid mõttekäike analüüsitud demograafiablogis

“Ent ehk peaksime hoopis tänapäevaseid vananemisuuringuid sagedamini „tõlkima“ selgesse keelde, kaunistades neid luuleliste võrdluste ja kerge huumoriga?” võtab ta kokku.

Vanadusepäevade möödasaatmisest

Ammust ajast on inimestel vaidluseks, kas kahjatseda ehk ülistada vanainimeste saatust. Jõukaotus, nii mõnigi häda tõrkuvate kehaliikmetega ja meelteorganitega, sellejuures paratamata ärarippuvus teiste enamasti viletsast abist, on vanainimesi lasknud paista enam kahjatsevalt kui ülistavalt.

Vahepeal on aga palju muutunud. Vanaduse hoolekanne on paranenud, kehalisejõu kaitse väljaarenenud. Väljavaadet kõrge vanaduse saavutamiseks on tänapäeval enam kui 50 ehk isegi 300 aasta eest. Tekib küsimus: milleks see pikendatud eluaeg võiks olla kasulik? Kui sellel ei ole muud tähendust, kui abitute inimeste piinade pikendamine, siis ei ole seega midagi võidetud.

Õnneks ei ole see nii. Kuigi palju inimesi linnas kui ka maal kannatab eluviletsuse ja ühtlasi ka vanaduse raskuste all, on siiski uuemal ajal nii mõnigi häda pehmendatud ja suurem osa vaevast kaotatud sotsiaalkindlustuse väljaarenemisega ja kogukonnahoolekande läbi.

Mõjuva tähtsusega siinjuures on üksikud vanainimesed, nende vaated ja soovid, kuidas teha endile oma eluõhtut võimalikult mugavaks.

Endiste aastate eluviis on siin suure tähtsusega. Suure, kestva mõjuga on tervisevastane töö, halb korter ja toit.

Kaitseseadusandlusele ja avalikule hoolekandele on siin veel suured ülesanded. Suurele osale on see aga oma enese asi. On tehtud kindlaks, et liigne ja järjekindel alkoholi tarvitamine mõjutab kehaorgane, et nimelt ajajooksul lubjastuvad tuiksooned, ja niiviisi jõuavad kätte paljude vanadusepäevad enneaegselt. Mida enam hoidume kahjulikkest ainetest, seda hiljem jõuab vanadus ja seda kergem on vanainimeste elupäevad. Ka suitsetamine ja kange kohv on kahjuliku mõjuga.

Kosutavalt mõjub paras kehaline töö, nimelt aiatöö, rohke liikumine vabas õhus, mitte liig kuum päike ja vesi. Kes eelistab järjekindlaid kehalisi harjutusi vabas õhus, tunneb ennast veel vanaduses elujõulisena. Tundsin meest, kes veel seitsmekümne aastasena iga päev käis suplemas ja sooritas peahüppeid kõrgest hüppetornist. Tegevus vabas looduses hoiab alal värskust ja noorusmeelt vanaduses — teisiti, kui nurgas suitsupiibuga aega surnuks lüües.

Kuid ka hingeliselt on kasulik alalhoida noorusvärskust. Kahjatsemiseväärt on vanainimene, kes murelikult põgeneb elust varjule ja ennast eemale hoiab igast tegevusest ehk isegi vaenulikult vihates suhtub kõigile. Sarnane elu on sama hästi kui surm. Kes aga igalpool kaasaelab oma värske osavõtuga, kes hoolitseb ja tunneb rõõmu ühes oma järeltulijatega ja teistega, kelle juurde ta veel tunneb ennast kuuluvat, sellel on elumõte hoopis teine!

Paremaks nooreksjäämise abinõuks on elu lastega. Olgu need omad või lapselapsed, tuttavad või võõrad: kes ühes nendega osa võtab nende elust, mängudest ja muredest, püüab aru saada nende noorusvaimustusest, see hoiab ühtlasi alal tükike enda möödunud noorusajast. Kes aga ei tunne ennast selleks enam küllalt painduva olevat, see võtku osa ühiskonnale kasulikkest tegevustest, nagu: seltsides, liitudes, parteides jne. Igalpool leiab vanainimene, kes ei püüa kangekaelselt haarata oma mineviku mälestistest ja nurka pugeda, vaid oma elukogemustega püüab kergendada ka teiste elu, tähelepanu ja austust, enesele aga rahuldust ja uut eluvärskust.

Loojeneval päikesel ei ole enam soojust ja lõunatunni heledust. Kuid oma murtud kiirtega kaunistab ta taevalaotust kirjude värvidega ja valmistab inimestele palju rõõmu. Nii ka vaimliselt ja kehaliselt terve möödasaadetud vanadus on enesele ja ka ühiskonnale väga kasulik ja rõõmustav.

Tagasi üles