:format(webp)/nginx/o/2018/10/31/11538911t1hbd09.jpg)
Erameditsiinikeskuse Confido psühhiaater Mari-Liis Laanetu nendib, et just jõuluajal esineb meeleolu häiritust tavapärasest rohkem, sest levib uskumus, et kõigil teistel on praegu hästi tore – head suhted ja lähedus perekonnaga –, ning kui endal nii pole, võtab võimust ebaõnnestumise tunne.
«Jõulude ajal on läbiv probleem üksildustunne, mida siis teravamalt tajutakse,» tõdeb Laanetu. Detsembris ei jääda tegelikult rohkem üksi, küll aga hakatakse eraldatuse või keerukate inimsuhete üle sügavamalt mõtlema ja olukorrale raskemeelseid tähendusi andma. «Inimestel on rohkem aega teha oma elus n-ö ülevaatus, on palju võrdlusmomente ideaaliga, sotsiaalmeedias levival on samuti oluline roll. On ootus iseendale, et sel ajal peaks olema eriti rahul, õnnelik ja rõõmus,» räägib Laanetu.
Kui jõuluperioodil kipub meeleolu kõikuma ja esineb rohkem alkoholiga seotud surmasid, siis suitsiide on pühade aegu vähem. «Riskirühma kuulujad saavad siiski lähedastelt toetust ja kaitset teo vastu – lootust,» kinnitab Laanetu. Paraku tõuseb enesetappude arv kohe uue aasta alguses. «Neil, kel on enesetapumõtted põletavamalt peas, tulevad need siis jälle rohkem esile.»
Enesetunne oleneb hinnangutest
«Vahel aga ei oskagi ise võimalusi või lahendusi näha. Väga palju oleneb sellest, millise hinnangu asjadele anname ja kuidas neid käsitleme – sellest sõltubki meie enesetunne. Sama taustsüsteemi keskel saab end tunda väga erinevalt,» tõdeb psühhiaater.
Laanetu julgustab üksildustunde hinge pugedes otsima sotsiaalseid kontakte – võtma ühendust lähedastega, planeerima ühiseid tegevusi sõpradega või siduma end mõne heategevusliku projektiga. See pakub inimlikku kontakti ja positiivset tagasisidet. Kui elu kisub aga väga nukrameelseks ja olemine lohutamatuks, tuleks otsida abi psühholoogilt, psühhiaatrilt või perearstilt.
/nginx/o/2018/12/10/11645795t1h4420.jpg)
«Sageli hoitakse enda sees tundeid, mida ei osata lahti mõtestada, ja siis tunduvadki asjad sageli rasked ja kehvad. Kui need aga kõva häälega läbi rääkida, siis võib ilmneda, et nii hull ei olegi,» räägib psühhiaater. Mõnikord peljatakse võõrale inimesele südant puistata ega suudeta selles näha ka mõtet, kui tema võimuses pole niikuinii asju muuta.
Valulikud tunded saab seljatada nendega tegeledes. Kui välja on aga kujunenud depressioon või ärevushäire, on omal kohal ravimid, mis aitavad madalseisust välja murda, et seejärel negatiivsete mõttemustritega tööd teha, neist jagu saada ning näha elu helgemat poolt. Depressioonist ja ärevushäiretest ei saa lihtsalt utsitavate sõnade abil üle.
«Ümbritsevad võivad öelda, et võta positiivselt, tee seda ja teist, aga tegelikult ei suudeta enam. Tekib hoopis tunne, et keegi ei mõista ega saa olukorrast aru, kui nad pidevalt sellist juttu räägivad. Samuti loob see saamatuse tunde, et kuidas see mul siis välja ei tule – et ei suuda hakata positiivselt mõtlema ega end kokku võtta. Kõrvalt on hästi lihtne öelda, et mine trenni ja tunne elust rõõmu. See on aga haigus, mida tuleb ravida. Siis on lootust, et suudetakse teha ka järgmisi positiivseid samme.»
Tunne lähedase vastu huvi
Ravimid üksi pole kindlasti võluvõtmeke ilusasse maailma – kõige olulisem on Laanetu sõnul töö iseendaga, sealhulgas häire algpõhjustega tegelemine. «Kui inimene ikkagi hoiab eemale või käitub kuidagi teistmoodi, võiks temalt julgelt küsida, mis temaga toimub ning küsida ka võimalike elutüdimusmõtete kohta. Ka rasked sündmused elus on alati riskifaktor, mil olla tähelepanelik ja häbenemata küsida «kuidas sa hakkama saad ja kuidas end tunned»,» soovitab Laanetu. Mõnikord hakkavad inimesed ka oma asju ära jagama, nii et pärast suitsiidikatset on avastatud – kodus on kapid juba tühjad.
Psühhiaatri sõnul on oluline märgata sõprade ja tuttavate lootusetust – tunnet, et pole väljapääsu –, mis on tihti suureks riskiteguriks. «Kui ikkagi ei olda nii veendunult neid otsuseid ära teinud, siis tegelikult oodatakse abi ja tahetakse keerulisest seisust välja saada. On hästi oluline, et saab teiste inimeste poole pöörduda ja et olukorda mõistetakse.»
«Eesti inimesed ei väljenda sageli oma mõtteid ja tundeid, et nii hea meel, et sa mul oled – mõeldakse, aga välja ei öelda. Juba aga see teadmine, et lähed korda, muudab olemise paremaks,» kinnitab Laanetu.
Kui on tekkinud enesetapumõtted, peaks kontakteeruma kohe perearsti või psühhiaatriga. Kriisis võib pöörduda psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus on ööpäev läbi olemas valvearst, või vajadusel ka kutsuda kiirabi. Oma olukorrast rääkida ja nõu küsida saab ka erinevatelt nõuandetelefonidelt. «Oluline on, et ei tunneks hirmu rääkimise ees.»
Psühhiaatri sõnul tunduvad depressiooniga kaasnevate mõttevigade tõttu kriitilistel hetkedel nii mõnedki asjad möödapääsmatud. «Hiljem ütlevad inimesed sageli, et issand, ma ei saa aru, kuidas mul said sellised mõtted peas olla,» nendib ta.
Lugu ilmus esmakordselt aastal 2018.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/12/11568810t1hb693.jpg)