/nginx/o/2018/12/06/11634190t1h94c3.jpg)
Kevadel tekkis mul huvi, millises suurusjärgus vanduspensioniga võiksin arvestada peaaegu kahe aasta pärast, kui pensionile jäämise õigus kätte jõuab.
Oma tulevase pensioni arvutamine pole raketiteadus (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelesin teemaga päris põhjalikult ja selgus, et mingit suurt raketiteadust siin ei ole. Pärast vastavate selgitustega tutvumist ja mõningast arvutamist oligi praeguste kriteeriumide järgi arvutatud pensioni suurusjärk mul olemas.
Samas näitas põgus analüüs tuttavate ja sõprade hulgas, et inimesed väga ei tea tulevase pensioni suurust ja on arvamusel, et see on üks keeruline lugu. Sellest johtuvalt otsustasin oma praktilisi kogemusi teiste pensionieelikutega jagada.
Oma tööraamatut tuleks hoida nagu printsessi herneteral, sest selleta kujuneb oma pensioniõigusliku staaži tõestamine aega, raha ja närve kulutavaks keeruliseks protsessiks.
Milline on Eesti pensionisüsteem?
Sissejuhatuseks teen lühiülevaate meie pensionisüsteemist. Riigi loodud pensionisüsteemi eesmärk on tagada pensionile jäänud inimesele igakuine sissetulek. Pensionisüsteem tugineb Eestis kolmele sambale.
Esimene sammas on riiklik pension, millega tegeleb sotsiaalkindlustusamet. Teine sammas on kohustuslik kogumispension ja sellega tegeleb pensionikeskus. Kolmas sammas on täiendav kogumispension, millega tegelevad kindlustusseltsid ja pangad.
Selles artiklis käsitleme ainult riikliku pensioni ühte põhiliiki – vanaduspensioni – ja sellega seonduvat. Kõrvale jäävad riiklike pensionide ülejäänud liigid, nagu ennetähtaegne vanaduspension, edasilükatud vanaduspension, soodustingimustel vanaduspension, toitjakaotus-, töövõimetus- ja rahvapension. Samuti ei kirjelda ma kutsealade sooduspensionide suurust ja arvutamise korda.
Vanaduspensioni küsimusi reguleerib seadus
Vanaduspensioniga seotud küsimusi reguleerivad riikliku pensionikindlustuse seadus ja valitsuse ning ministrite määrused. Vanaduspensioni saamiseks on kaks eeldust: vanus ja pensionistaaž.
Alates 2017. aastast hakkas vanaduspensioniiga järk-järgult tõusma ja jõuab 2026. aastaks 65. eluaastani. Vanaduspensioniiga suureneb vastavalt sünniaastale.
Nagu paberajakirjas ära toodud tabelist näha, pikeneb pensioniiga vastavalt sünniaastale kolme kuu kaupa kuni praeguse piirini – 65 aastat. Selle tabeli alusel on lihtne vaadata, millal saabub pensionile jäämise õigus.
Vanaduspensioni saamiseks peab tulevasel pensionäril olema pensioniea saabumisel vähemalt 15 aastat Eesti pensionistaaži. Kuivõrd pensionistaaž on teine vajalik eeldus vanaduspensioni saamiseks, vaatleme ka selle kujunemist.
Pensionistaaž on kindlasti individuaalne ja oleneb iga tulevase pensionäri eluteel toimunud tegevustest, nagu õppimine, töötamine, laste kasvatamine, sõjaväes teenimine jne.
See staaž jaguneb kaheks: pensioniõiguslik staaž kuni 31. detsembrini 1998 ja pensionikindlustusstaaž alates 1. jaanuarist 1999.
Pensioniõiguslikku staaži arvutatakse tööraamatu ja muude dokumentide alusel. Selle aja hulka arvatakse peale töötamise näiteks õppimine kõrgkooli statsionaarses õppes, samuti teenimine Eesti kaitseväes.
Konkreetsete tingimuste täitmisel arvatakse selle staaži hulka ka töötamine ja õppimine, samuti teenistus Nõukogude armees Nõukogude Liidu territooriumil kuni 31. detsembrini 1990. Asjakohane on meelde tuletada tööraamatu hoidmise ja säilimise vajadust.
Oma tööraamatut tuleks hoida nagu printsessi herneteral, sest selleta kujuneb oma pensioniõigusliku staaži tõestamine aega, raha ja närve kulutavaks keeruliseks protsessiks.
Pensioniõigusliku staaži kohta peetakse arvestust päeva täpsusega. Pensioni suuruse arvutamisel ümardatakse vähemalt kuue kuu pikkune staaž täisaastaks, sellest lühem periood jäetakse arvestamata.
