/nginx/o/2018/12/06/11634033t1h0853.jpg)
Lõhna- ja maitsetundlikkuse vähenemine, mis avaldub enamasti pärast kuuekümnendat eluaastat, halvendab inimese üldist elukvaliteeti. Seega tasuks sümptomeid tähele panna ja koos oma raviarstiga välja selgitada, kas annab midagi ette võtta.
Toit on mage, roosid enam ei lõhna – mida ette võtta?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõhna- ja maitsetundlikkus väheneb paljudel inimestel märkamatult pika aja jooksul. Seda arvestades tasuks vanematel inimestel kuulda võtta oma lähedaste soovitusi näiteks toa tuulutamise ja lõhnaõli kasutamise intensiivsuse kohta. Vähenenud lõhnatundlikkuse korral me ju ise ei tunne, et õhk toas on sumbunud või et parfüümi sai pisut liiga palju endale peale piserdatud.
Maitse- ja lõhnatundlikkuse häired tekivad paljudel inimestel koos vananemisega, kuid peale selle võivad neid tekitada haigused ja ravimid. Lõhnatundlikkuse häired sagenevad vanusega ja on rohkem väljendunud meestel. Seda on kogu maailmas palju uuritud: kui 53–59aastastest meestest kaebas lõhnatundlikkuse vähenemist üheksa ja naistest neli protsenti, siis 70–79aastastest meestest 41 ja naistest 21 protsenti. Veelgi enam hädas olid alanenud lõhna- ja maitsetundlikkusega üle 80aastased. Tervenisti 70 protsenti meestest kaebas, et lõhnad ja maitsed pole enam need, mis nooruses, üle 80aastastest naistest olid samad kaebused 59 protsendil.
Lõhnatundlikkuse häired võivad olla seotud mõne algava neuroloogilise haiguse, eeskätt Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega.
Häire soodustab alatoitumuse teket
Lõhnatundlikkuse häiresse tuleb suhtuda täie tõsidusega, sest see võib vähendada söögiisu ja soodustada nii alatoitumuse teket. Vanemaealiste maitse- ja haistmistundlikkus sõltub ka kroonilistest haigustest ning medikamentide tarvitamisest, mis on paljude vanemaealiste inimeste elu lahutamatu osa. Haistmisvõime langust nimetatakse hüposmiaks ja puudumist anosmiaks. Kui on kadunud vaid mõne lõhna tundmine, nimetatakse seda osaliseks anosmiaks.
Lõhnatundlikkus nõrgeneb või kaob nina limaskesta haiguste, näiteks nohu korral, kuid see on tavaliselt mööduv. Hüposmia põhjusteks võivad olla haistmisepiteeli, närvikiudude või haistmissibula kahjustused või taandareng traumade (nt eesmise koljuaugu põhimiku murrud), põletike, kasvajate jms tõttu.
Lõhnatundlikkuse häired võivad olla seotud mõne algava neuroloogilise haiguse, eeskätt Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega.
Kaasneb maitsemeele tuhmus
Lõhnatundlikkuse alanemisega koos esineb vanemaealistel sageli maitsetundlikkuse häireid. Hüpogeusia ehk maitsetundlikkuse märgatava languse kõrval on täielikku maitsetundetust – ageusiat. Arvatakse, et hüpogeusia põhjus peitub kroonilistes haigustes, sellistes nagu reuma, pankreatiit jt.
Ka maitsetunnetuse häired väljenduvad sagedamini pärast kuuekümnendat eluaastat ja võivad esineda täiesti normaalse vananemise korral. Samas on maitsetundlikkuse alanemisel peale krooniliste haiguste rida teisi põhjusi: suuinfektsioonid, ravimid, hambaproteesid. Statistiliselt usaldusväärsed andmed tõendavad, et sügavalt on häiritud näiteks tuberkuloosihaigete maitsetundlikkus. Paljud neist tajuvad vääralt isegi põhimaitseid, näiteks magusat kas hapu või soolasena. Kui haigus möödub, maitsetundlikkus taastub.
Diabeedi puhul halveneb tundlikkus magusa maitse suhtes. Nakkushaigusedki – näiteks gripp – võivad inimese maitse- ja haistmistundlikkuse segi paisata. Õnneks on arvamus, nagu oleksid lapsed ja vanurid need kõige suuremad magusasõbrad, osutunud linnalegendiks.
„Mina ei ole leidnud andmeid ja kogemus samuti ei ütle, et magusaarmastajaid oleks seenioride seas rohkem kui liigsoolase sööjaid,” ütleb Tartu Ülikooli Kliinikumi geriaater Kai Saks.
