/nginx/o/2018/05/07/7830081t1h6994.jpg)
Valitsus kiitis tänasel kabinetinõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumis valminud pikaajalise hoolduse lahendusettepanekud, millega plaanitakse arendada edasi kogukonnapõhiseid kodus elamist toetavaid teenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Loodav pikaajalise hoolduse süsteem hõlmab nii lapsi, tööealisi kui eakaid.
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva sõnul on oluline toetada omastehooldajate eneseteostuse ja lähedase hooldamise ühitamist.
„Eestis on väga palju inimesi, kes hoolitsevad kodus oma pereliikme eest, kuid lähedase pideva abivajaduse tõttu jääb neile vähe aega ja energiat iseenda jaoks,“ ütles minister Iva. „Meie hoolekandesüsteem peab sellistel juhtudel inimesele piisavat tuge pakkuma – eesmärk on vähendada perekondade hoolduskoormust nii, et hooldajatel oleks võimalus ka enda unistusi täide viia ja abivajavatel lähedastel on samal ajal kvaliteetne tugi.“
Tuge omastehooldajatele
Juba praegu on seadusega paigas, et vajalike sotsiaalteenuste kättesaamine ei tohi sõltuda abivajaja rahakotist, kuid praktikas näeme, et pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel on peamine vastutus sageli inimesel endal.
2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma lähedasi umbes 65 000 inimest. Abistatavatest või hooldatavatest pereliikmetest umbes 5500 olid kuni 18-aastased ja umbes 42 500 inimest 18-aastased ja vanemad.
„Omastehooldajatel on ka loodavas pikaajalise hoolduse süsteemis oluline roll, mistõttu tuleb neile pakkuda tuge, et vähendada hoolduskoormuse negatiivset mõju nende tervisele ja sotsiaalsele ning majanduslikule toimetulekule,“ lisas Iva.
Senisest enam tuleb tegeleda kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade loomise ning arendamisega.
„Eestis on krapsakamaid omavalitsusi, kes on ellu kutsunud kogukonnapõhiseid algatusi, näiteks eakate teenusmajad Imaveres või Viiratsis, kus inimesel on võimalik endale üürida korter majas, kus on vajadusel olemas ka tugiteenused. Samas on meil ka piirkondi, kus on teenuste arendamisel veel arenguruumi. Inimesed tahavad võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus elada,“ ütles minister Iva.
„Praktikas on asutusepõhisele teenusele suunatud ka neid inimesi, kes ei vaja ööpäevaringset hooldusteenust ja saaks tegelikult oma kodus – väikese toe ja abiga – kenasti hakkama. Seega tuleb oluliselt suurendada kodus elamist toetavate teenuste mahtusid, sealjuures tegeleda ka õendusabi kättesaadavusega.“
Omavalitsuste panus väike
Sotsiaalkaitseminister viitas murekohale, et ehkki kohalike omavalitsuste tulubaas on viimase kümne aasta jooksul tõusnud, pole nende panus sotsiaalkaitsesse sellega sammu pidanud.
„Kahjuks ei ole sotsiaalkaitse olnud prioriteetne valdkond, kuhu omavalitsused oleksid finantsvõimekuse suurenemisel raha juurde suunanud,“ ütles Iva. „See on osaliselt prioriteetide seadmise küsimus. Oluline on investeerida oma inimeste heaolusse ja iseseisvusesse. Selleks on omavalitsustele antud võimalus taotleda Euroopa Liidu vahendeid oma sotsiaalteenuste arendamiseks, aga ka näiteks puudega inimeste kodude kohandamiseks.“
„Juba praegu on seadusega paigas, et vajalike sotsiaalteenuste kättesaamine ei tohi sõltuda abivajaja rahakotist, kuid praktikas näeme, et pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel on peamine vastutus sageli inimesel endal, seega sõltub teenuste kättesaadavus üha enam abivajaja ja tema perekonna maksevõimest,“ selgitas minister.
„Tulevikus peab pikaajalise hoolduse süsteem arvestama rohkem vajaduspõhisusega. Ühiskond peab katma nende inimeste vajadused, kes ei saa seda ise teha – seega summa, mida inimene teenuse eest maksab, peab arvestama tema sissetulekuid ja vara suurust. Inimeste keskmist omaosalust nii koduteenuste kui ka asutusepõhise hoolduse eest tasumisel tuleb praegusega võrreldes vähendada, sest sotsiaalabi kättesaadavus ei tohi sõltuda inimese finantsseisust.
/nginx/o/2016/11/23/6103781t1h6bce.png)