Hooldekodukoht on vaid üks võimalus. Tegelikult ei kipu sinna mitte keegi, ka see inimene, kes isegi oma mõistusega saab aru, et ta kodus enam ise hakkama ei saa. Milliseid võimalusi omavalitsus ja riik veel pakuvad, et seenior saaks oma kodus eluga hakkama?
Meie sotsiaalpoliitika laiem eesmärk on, et inimene elaks võimalikult kaua ja iseseisvalt oma harjumuspärases keskkonnas – kodus – ning hoolekandeasutuses elamine jääks viimaseks lahenduseks. Sellest põhimõttest lähtuvad meie poliitikavalikud ja oleme omavalitsusi iseseisvat elamist toetavate teenuste arendamisel ja pakkumisel igati toetanud. Euroopa struktuurivahenditest toetame lähedaste hoolduskoormust vähendavaid teenuseid – näiteks isiklikku abistajat, tugiisikut, koduhooldust, päeva või intervallhoiu teenuseid.
Samuti rahastame kodude kohandamist erivajadustega inimestele vastavaks, oleme katsetamas hoolduse koordinatsiooni keerulisemate olukordade lahendamiseks ning arendame vabatahtliku töö rakendamist sotsiaal valdkonnas. Aasta lõpuks esitame valitsusele ettepanekud, kuidas pikaajalist hooldust tulevikus korraldada ja rahastada. Kui siiski selgub, et ainus teenus, mis eakale sobib, on väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus ehk hooldekodu, peab kohalik omavalitsus selle teenuse saamise eakale korraldama ning vajadusel tasumisel aitama. Hooldekoduteenus peab olema kvaliteetne ja kättesaadav.
Seni, kuni hooldekodukoha eest tasumine on suuresti lähedaste õlul, võiks riik panustada kasvõi selles osas, et pakub psühholoogilist abi ja tuge. Kõik muud vajadused ju võivad olla tagatud, aga inimene on oma hingehädas igas eluetapis üsna üksi, eriti vanemas eas. Kellega jagada oma leina ja üksindust hooldekodus olles? Kellele kurta hingevaeva? Kellelt saada lohutust?