Et liigutamine lisaks tervist ehk Teravdatud pilguga mõnest harjutusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegutsema kutsuvad hüüdlaused, nagu „Liikumine on terviseks!” ja sellest edasi veidi konkreetsemad „Võimle terviseks!”, „Jookse terviseks!” ja muu taoline tagaksid justkui nende tõsimeelsetele järgijatele alati ihaldatud tervise ehk terve olemise nii kehale kui ka vaimule. On see aga alati nii?
Paraku mitte. Iga alaga tegelemine nõuab teatud kompetentsi. Nii on ka enese liigutamisega tervist edendaval eesmärgil, sportimisega, treenimisega. Kui nooremal inimesel parandab möödalaskmisi noorus ja aeg, siis eakamal napib neid mõlemaid.
Tutvugem mõningate laiemalt levinud harjutustega, mis, rääkimata sellest, et need tervist ei too, võivad tegijale isegi kahjulikud olla. Kui tavainimene, kes pole erialainimene, nende toimet ei tea, siis paraku erialainimesed, juhendajad, treenerid oleksid kohustatud teadma. Sportlaskarjääri tippu jõuavad üksikud. Tee sinna on karm ja eeldab ülivõimeid nii kehalt kui ka psüühikalt. Seda, mis väljaselekteerituile on võimetekohane, ei tohiks kergekäeliselt rakendada kõigile ülejäänuile.
Mõtisklegem koos. Laskem mõttelennul liuelda selles suunas, kuidas konkreetne harjutus selle tegemisel iseenesele mõjus. Oli seda lihtne teha? Millise hinde selle eest koolis sain? Kas pärast, hiljem, tundis mu keha end paremini, tervemini?
Viimasel aastakümnel on tehtud sellel teemal palju uuringuid ja avaldatud seisukohti alates sellest, et venitamised on väga vajalikud ja kasulikud, kuni selleni, et neid ei tohiks mingil juhul teha.
Harjutuste maailm on väga lai ja mitmekesine. Kõike loomulikult korraga hõlmata ei jõua. Olen teema lahtiseletamise jaganud kolme osasse. Alustagem harjutustega, mis koolipõlvest igale meist tuttavad ja nõuavad painduvust – sild, spagaat. Lõpetagem sellise kehalise tegevuse analüüsimisega, mis enam levinud meie seas praegu, mil kuldsed aastad turjal – jooksmine, kõnd. Vahepeal aga andkem enestele voli teha harjutust, mille tegemist on põhjendamatult peetud mittesoovitavaks – pearingid.
Sissejuhatuseks painduvusest
Hea painduvus tähendab liikuvaid liigeseid. Nagu teame, aitab painduvusele kaasa venitamine. Venitamine on konkreetse liigespiirkonna koormamine seda ümbritsevate lihaste kaasabil. Kasutusel on mitu tehnikat, nagu passiivne, dünaamiline, staatiline ja muud. Kõik pole siin nii lihtne, nagu esialgu võiks paista. Viimasel aastakümnel on tehtud sellel teemal palju uuringuid ja avaldatud seisukohti alates sellest, et venitamised on väga vajalikud ja kasulikud, kuni selleni, et neid ei tohiks mingil juhul teha, kuna on kahjulikud. Tõendusmaterjali on nii ühel kui teisel poolel.
Üldteada on, et painduvust nõuavad mitmed spordialad, nagu võimlemine, iluuisutamine, akrobaatika, maadlus. Ka kaugus- ja kõrgushüpe eeldavad, et puusast oleks jalg liikuv. Leiaks veel mitmeidki alasid, kus teatud liigesepiirkond on tähelepanu all ja sellele on vajalikud lisapingutus. Milline seisukoht võtta aga tavainimese jaoks suhtumises liigeste ülimäärasesse painutamisse, venitamisse? Lihtsalt äraseletatult me ju tõlgendame venitamist nii, et kui sooviks on saada „tulemus”, siis tähendab see panna konkreetne liiges painduma rohkem, kui Looja antud inimesele seda võimet on andnud.
Kes vastasid, et see polekski vajalik, neil on õigus. Tervel inimesel liigeseid looduse poolt ette nähtud ulatusest tunduvalt enam painduma sundida on hoopis kahjustav, mitte tervist lisav tegevus. (Rõhutan, et räägime terve inimese liigeskonnast. Iseasi on, kui liiges on mõne haiguse või arenguvea tõttu tegevust takistavalt liigselt kinnine või hoopis liikumatu.)
Looja on tark ja teinud meid sedamoodi, et keha ehitus, selle toimimise võimalused on kooskõlas eesmärkidega, tegutsemistega, millega peaksime toime tulema.
Selja painduvus taha
Teame koolipõlvest peale, mis on sild. See on asend, mille võtmiseks tuleb painutada taha, nii et käed ulatuksid ja toetuksid kindlalt maha. Mida lähemale käed-jalad teineteisele suudetakse asetada ning mida sirgemaks jalad suruda, või ka üks jalg seejuures veel üles tõsta, seda parem.
Selgitamiseks mingem näitega loomariiki, oma lähimate sugulaste ahvide juurde. Kõik teavad, et nad on äärmiselt liikuvad, osavad, lausa akrobaadid. Aga: kas oled näinud kunagi ühtki ahvi silda tegemas? Ei ole! Kui oled selle väite suhtes skeptik, siis hakka ahve jälgima. Tee seda loomaaias, loodusfilme vaadates või võimalusel vahetult ise ahvide keskel olles. Veendud, et ei suured, maas kõndivad ega pisikesed, puude latvades hõljuvad esivanemad selga tugevalt õõnsaks ei lase ehk silda ei tee! Nad teevad oma kehaga igasuguseid keerulisi liikumiskombinatsioone, kuid aluse selleks annavad hästi painduvad liigesed jalgades, õlgades ning kaelas. Loomulikult kasutava ahvid ka saba. Mitte kunagi aga ei painuta nad selga tugevalt õõnsaks!
Miks peaks inimene, kes ahvist tulnud, kuid liikumisosavuses temast kaugelt tagapool, silda tegema? Vastus: ei peagi, loodus pole seda ette näinud! Mille jaoks oleks vaja inimesel kui liigil end tagurpidi väänata? Ei olnud seda vaja puu otsast alla tulles, metsikutel laiadel niitudel või metsas elades, veel vähem aga tänapäeval. Miks me siis nõuame lastelt kooli võimlemistunnis armutult silla tegemist? Veel enam, mõni eakaski demonstreerib oma treeningrühma kaaslastele uhkustades: näe, olen suuteline silda ülalt laskuma või maast üles suruma.
Sild on olemuselt selgroo lülide, vaheketaste, ligamentide, neid ümbritseva sidekoe sundimine asendisse, mida need võtma pole konstrueeritud. Ette ja kõrvale painutama küll, kuid mitte ülitugevalt seljataha. Aga võimlejad ju teevad, väidab lugeja vastu. Jah, teevad. Eriti tippsportlased. Ja tsirkuseakrobaadid panevad käed-jalatallad kokku või keeravad endid koguni sõlme. On teinud seda rahva lõbustamiseks või eneste esile upitamiseks sajandeid. Ja pärast valutanud selga või ka õla- ja puusaliigeseid, kuna needki on sillas ebaloomulikku asendisse väänatud.
Kui paljud 60+ vanuses endised tippvõimlejad, akrobaadid, maadlejad või tõstjad saavad kinnitada, et nende selg ei valuta? Ei tunne ühtki. Naiivne oleks loota, et järeltuleva põlvkonnaga saab olema teistmoodi. Valutab teatavasti haige, vigastatud koht, mitte terve.
Tõsi, on olemas inimesi, kelle liigessüsteem on äärmiselt liikuv. Nad suudavad end igapidi painutada, käsi ja sõrmi väänata. Kuid see on erand! Sellega nad teistest eristuvad ja silma paistavadki. Kasutades meditsiinilist terminoloogiat: ülipainduvus on patoloogia, mitte norm.
