Sadakond eestlast aastas sureb välismaal. Kes maksab surnukeha kojutoomise eest?

Foto: SCANPIX

„On sul vaja nii kaugele minna?” küsib vanaema lapselapselt murelikult.

„On küll. Ja Türgi pole üldse kaugel,” lausub ülikooliealine tüdruk rõõmsalt. Lohutavalt.

„Vaata, et sa siis elusa ja tervena tagasi tuled!” manitseb veel vanaema.

„Mis minuga seal ikka juhtuda saab? Lähen ju ainult nädalaks,” rahustab tüdruk.

Vanaema ei ütle enam midagi, aga näha on, et murekoorem pole raasugi kahanenud.

See mullusuvine stseen Tallinna Lennujaamast on küllap paljudele tuttav – nii mahajääja reisiärevus kui ka reisile mineja ootuselevus. Ning usk – mis minuga ikka juhtuda saab?

Mõistagi võib juhtuda, et pidevalt kartes, hirmu tundes kutsume endale kurja kaela, aga selge on ka see, et reisil, kodust kaugel võib igasuguseid asju juhtuda. Ja juhtubki. Enamasti teistega, aga üha enam jõuab vestlusringidesse lugusid, kus keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellega on juhtunud.

Perekonnaliikmed ei pea tuvastamiseks välisriiki kohale minema. Mõnikord on siiski vaja tõestada sugulust.

Sel aastal 63 juhtumit

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Peeter Püvi ütleb, et sel aastal on Eesti konsuleil tulnud tegeleda juba 63 juhtumiga (oktoobri alguse seisuga – toim), kus eestlane on välisriigis viibides surnud. Eelmisel aastal oli selliseid juhtumeid 64, aasta varem 92. „Välisministeeriumi andmed sisaldavad ainult juhtumeid, millest on meile teada antud,” täpsustab Püvi.

Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja Kerly Virk sõnab, et kuigi Politsei- ja Piirivalveameti poole on sellises olukorras pöördutud, nemad kahjuks aidata ei saa, vaid soovitab abi küsida Välisministeeriumilt.

„Vajadusel oleme abiks surmateate toimetamisel perele, kui Eesti välisesindus sellist abi vajab. Kui inimene on surnud kuriteo tagajärjel, uurib seda kuritegu ja korraldab menetlustoimingud (sh kohtuarstliku lahangu) asukohariik,” lisab Värk.

Välisministeerium ja Eesti saatkonnad välismaal tegelevad surmajuhtumitega, mille asjus on keegi lähedane või muu isik (näiteks surnu tööandja) nende poole pöördunud.

Sel juhul saab saatkond anda nõu, mida lähedased peaksid edasi tegema: kuidas toimub konkreetses riigis surmatunnistuse väljastamine, mil viisil saab korraldada surnukeha tagasitoomise ja matmise Eestisse, ka suhtlust surnu lähedaste ja välisriigi ametiasutuste vahel saab aidata konsul vahendada.

Esimese asjana pärast pereliikme surmateate saamist soovitab Püvi lähedastel kokku leppida, kes hakkab asjaga edasi tegelema. „See aitab vältida segadust ja asjatut lisamuret lähedaste jaoks niigi raskel leinaajal. On väga keeruline anda nõu ja juhiseid, kui pereliikmed eraldi saatkonna või Välisministeeriumi poole pöörduvad ning üksteisega ei räägi,” selgitab ta.

Surmateate viib politseinik isiklikult

Välisministeeriumi konsulaarabi büroo direktor Peeter Püvi lisab, et üldjuhul tuvastab isiku ja annab surmast teada politsei. Perekonnaliikmed ei pea tuvastamiseks välisriiki kohale minema. Mõnikord on siiski vaja tõestada sugulust.

„Seda saab vajadusel teha perekonnaseisudokumentide (sünni- ja abielutunnistus) abil või rahvastikuregistri väljavõtte kaudu, kuhu saab korraga peale võtta kolm põlvkonda isikuga seotud lähedasi – näiteks isiku vanemad, isik ise ja isiku lapsed,” juhendab Püvi.

Kui kontaktisik on kokku lepitud, olenevad järgmised sammud sellest, kas surnul oli tehtud reisikindlustus. Kui oli, tuleb ühendust võtta kindlustusfirmaga, kelle kaudu kindlustus tehtud oli. Üldjuhul katab kindlustusfirma surnukeha transpordi ja dokumentide vormistamisega seotud kulu ja tegeleb asjaajamisega välisriigis, kuid surnu lähedastel tuleb otsustada, kas surnukeha tuua Eestisse kirstuga või urniga ja millisesse surnuaeda surnu maetakse.

Gjensidige isikukindlustuse tootejuhi Terje Rabe sõnul ongi üks aeganõudvam toiming selle juures riikidevaheliste dokumentide allkirjastamine ja toimingute tegemine riikide vahel. Seda ajamahukat protsessi kindlustusfirma kiirendada ei saa. Mida kindlustusettevõte saab ja peabki Rabe ütlust mööda tegema, on lahkunu lähedasi sündmuste käiguga kursis hoida ja nendega kontaktis olla, isegi selleks, et teatada – muutusi pole.

Samal ajal valib kindlustaja koostöös lähedastega sobivaima matusekorraldaja, et siis, kui välisriigis on kogu asjaajamine tehtud, saaks lahkunu lähedastele sobivaimasse surnukuuri viia. „Need kulutused katab kindlustus,” märgib Rabe.

„Välismaal alaliselt elanud pereliikme puhul, keda soovitakse siiski matta Eestisse, tuleb mängu kohalik sotsiaal- või tervisekindlustus või muu antud riigis vastav kaitse,” lisab Püvi.

Kui surnul reisikindlustus puudus, tuleb lähedastel ise tasuda surnukeha transpordi ja surma vormistamise dokumentide eest. Summa sõltub sellest, kui kaugel Eestist isik suri – näiteks Euroopas on surnukeha kirstuga transportimine umbes 3000–4000 eurot ja urniga umbes kolmandiku kuni poole võrra odavam, kuid siiski suurusjärgus 1500–2000 eurot. „Mida kaugemal Eestist surnukeha asub, seda kallim on transport Eestisse,” sõnab Püvi.

Rabe teada jääb keskmine põrmu tagasitoomise kulu 6000–7000 euro piiresse, kuid olenevalt asjaoludest ja asukohast võivad kulud ületada ka 10 000 euro piiri. See on sadu kordi suurem summa kui reisikindlustus.

Kui kindlustust siiski ei olnud või pole see lähedastele teada, soovitab Rabe esimesena pöörduda Eesti saatkonna poole välisriigis – nemad nõustavad ja abistavad kadunu lähedasi põrmu Eestisse toomisel.

„Kõik kulud tuleb aga kanda kadunu lähedastel. Eesti saatkond ega Välisministeerium neid kulutusi ei korva,” sõnab ta.

Peeter Püvi täiendab, et kindlustuse puudumisel langeb lähedastele suurem koormus ka asjaajamisel: näiteks küsida hinnapakkumisi rahvusvahelist tegevusluba omavatelt matusebüroodelt ja uurida, kas konkreetses riigis on Eesti matusebürool mõni partnerfirma, kelle kaudu saab kokku leppida surnukeha transpordi ja kohapealse dokumentide vormistamise.

Veidi keerulisem on, kui Eesti firmal partnerit välisriigis ei ole, sest siis peab pere otsustama, millise kohapealse matusebüroo kaudu edasi asju ajada. Valiku tegemisel saab välisriigis olev Eesti saatkond või aukonsul aidata – neilt võib küsida nimekirja kohalikest rahvusvahelist tegevusluba omavatest matusebüroodest.

„Saatkond ega aukonsul ei saa konkreetset firmat pere eest välja valida, vaid selle otsuse peab tegema pere ise, näiteks hinnapakkumiste järgi,” rõhutab Püvi.

Oluline on ka matusebürooga kokku leppida, et surmatunnistus oleks vajalikul viisil kinnitatud (legaliseeritud või apostilliga kinnitatud) ja et see oleks välja antud inglise või vene keeles või tehtud tõlge inglise või vene keelde.

„Kui see jääb tegemata, võib surnukeha Eestisse jõudmisel olla suuri probleeme isiku surma kandmisega Eesti rahvastikuregistrisse, raskusi matmise ja muude küsimustega, nagu surnu vara pärimine, tema nimel olevate telefoni ja teiste lepingute lõpetamine,” hoiatab Püvi.

Reeglid ja tavad riigiti erinevad

Ühtseid käitumisjuhiseid siin anda ei saa, sest riigiti reeglid ja tavad erinevad, palju sõltub kohalikust kultuurist. Kui üldjuhul toimub surnukeha lahkamine vaid siis, kui on põhjust kahtlustada vägivaldset surma, siis võrdlusena toob Püvi eestlaste seas populaarsed sihtkohad Tai ja Soome, kus seaduse kohaselt on vaja teha lahkamine kõikidele välisriigi kodanikest surnutele.

„See tähendab, et surnukeha kättesaamine võib aega võtta 2–3 nädalat,” lausub Püvi. Aega mõjutab ka kohalike kohtuarstide koormus ja võimuorganitelt saadud juhised.

Eesti suursaatkond Soomes selgitab, et Soome seaduste kohaselt tehakse esmalt lahkamine ja seejärel väljastatakse omastele matmisluba (lupa hautamiseen). „Matmisluba tuleb lähimas magistraadis kinnitada apostilliga (apostill on tunnistus, millega kinnitatakse dokumendile alla kirjutanud isiku pädevus) ja esitada saatkonna konsulaartalitusele või Eestis elukohajärgsele rahvastikuregistri osakonnale surmakande tegemiseks Eesti rahvastikuregistrisse. Lõpliku surmatunnistuse valmimine võtab aega kuni kuus kuud,” seisab saatkonna koduleheküljel.

Minuga ei juhtu midagi!

„Aga mis siis saab, kui sinuga midagi juhtub!” ei anna vanaema hing rahu.

„Mitte midagi ei juhtu! Ma olen hästi mõistlik, ausõna!” kinnitab lapselaps ja kallistab vanaema, endal ilmselgelt mõtted mujal.

Tegelikult on vanaema mure mõistetav. Sest kui peaks juhtuma, on muresid topelt. Leina süvendab asjaajamisega seonduv stress, kuna asjaajamine toimub võõras keeles, võõra maa kommete järgi, mõnikord suisa teises ajavööndis.