Oma juurtega ei pea rahu tegema. Neid peab kasutama!

FOTO: Viktoryia Yakubouskaya / PantherMedia / Viktoryia Yakubouskaya

Vahel on täiskasvanud lapsed kinni jäänud arusaama, et ega vanematelt midagi uut tule ja kõik on kuuldud. Psühhoterapeut Andres Sild soovitab tõsise jutuajamise isadel lastega ja lastel isadega maha pidada. Mis siis, et esimene samm võib olla raske, sest suure tõenäosusega kordavad lapsed vanemate käitumismustreid.

Psühhoterapeut Andres Sild, mida on vaja, et luua usalduslik suhe? Mis võib lapsevanema ja lapse suhte rikkuda? Siia maailma sündides on väikesed lapsed oma vanemate suurimad fännid, kui nii võib väljendada.

Psühhoterapeut Andres Sild

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Fännid on vähe öeldud – inimlaps ei suuda ellu jääda ilma vanemateta, ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Füüsiline turvalisus on lihtsamini mõistetav, aga emotsionaalselt püsiva ja turvalise kasvukeskkonna olemasolu on vähemalt sama oluline.

Tänapäeval räägime lapse ja lapsevanema suhet kirjeldades John Bowlby kiindumussuhte teooriast. Selle aluseks on arusaam, et inimesel on instinktiivne vajadus kiinduda teisesse inimesesse. Parim suhe on turvaline, aga esineb ka näiteks vältivat või ambivalentset suhet.

Turvalise suhte puudumisel lapsepõlves on tõepoolest täiskasvanuna raskem ise turvalisi suhteid luua.

Kiindumisviisid säilivad ja jätkuvad täiskasvanu elus, näiteks paarisuhte loomisel. Siit ka tarkus – kõige olulisem lapse arengus on suhe vanemaga, parimal juhul turvaline, stabiilne, soe suhe.

Suhte toimimiseks ei piisa lapsevanema füüsilisest kohalolust, terve suhe eeldab ka asjakohast suhtlemist, mitte näiteks sagedast nutiseadmes olemist.

Usaldus ja turvalisus põhineb järjepidevusel. Ei ole võimalik kasvada turvalises keskkonnas, kui vanemad on täna kohal, aga homme ei tule koju või on kodus kas joobes või päevast päeva arvutis.

Kui pole usaldust lapseeas, kas siis on eluks puudu nn tööriistakohver ehk oskuste pagas, kuidas ise suhtes olles või lapsevanemaks saades toime tulla? Kas usaldusliku suhte puudumine isaga mõjub tütardele ja poegadele erinevalt?

Turvalise suhte puudumisel lapsepõlves on tõepoolest täiskasvanuna raskem ise turvalisi suhteid luua. Esiteks on raskusi iseenda usaldamisel, tunda sisemist rahu ja turvatunnet. Sealt kandub ebakindlus teistesse inimsuhetesse.

Kui ma pole ise saanud piisavalt soojust, usaldust ja toetust, on lapsevanemana seda ka raske välja anda. Need ei ole mitte tehnilised oskused, vaid pikaajalise turvalise lähedussuhte kogemine. Elu jooksul on küll võimalik õppida ja saada seda, millest lapsepõlves ilma jäime. See kõik on vahel pikk ja vaevaline protsess, palju lihtsam oleks seda pakkuda lapsepõlves.

Kui me pole lapsena saanud kasvada turvalises kodus, püüame puudujääke korvata täiskasvanuna, oma uutes peresuhetes. Parem oleks siiski enne täiskasvanusuhete alustamist saada ise emotsionaalselt täiskasvanuks – õppida ise enda emotsionaalsete vajaduste eest vastutama.

Kipume suhetes otsima seda, millest lapsena ilma jäime. Paraku tekitavad sellised ebarealistlikud ootused lisapinget ja pettumust, üksindustunde ja valu kordumist.

See ei tähenda, et kes lapsena millestki ilma jäi, selle suhted ei saagi õnnestuda. Tuleb vaid osata eristada lapsepõlve igatsusi ja täiskasvanute suhtesügavusi. Võime täiskasvanute suhetes kogeda suurt lähedust ja toetust, peame vaid aru saama, et see ei ole sama, mis lapse ja vanema suhtes.

Kas see on müüt, et isal on pojaga keerulisem suhe kui isal tütrega? Kolm aastat tagasi avaldatud küsitluse järgi arvasid eesti ja Eestis elavad vene rahvusest lapsed, et isaga on nende suhe keerulisem kui teiste pere liikmetega. Samas toodi välja, et suhted on varasemaga võrreldes paranenud.

Iga lapsega on suhe eriline ja ainulaadne. Mõjutab mitu faktorit, näiteks meie enda elusituatsioon, psühholoogia, lapse isiksus, aga ka sünnijärjekord, sugu jne. Mis puutub soorollilisse eeskujusse, siis kindlasti on seegi kaalukas mõjur. Õpime meheks või naiseks olemist samasooliselt vanemalt ja vastassoo eripärasid vastassoost vanemalt.

Ei tasu unustada, et suhete kohta õpivad lapsed vanemate paarisuhtest. Seega on väga tähtis ema ja isa omavaheline suhe. Parimal juhul tekib lapsel hea kontakt ja mõistmine mõlemaga. See on edasiste suhete õnnestumise eeskuju ja lootust andev kogemus.

Kuidas ja kellelt ma õpin naiseks või meheks olemist? Kuidas ja kellelt õpin meeste ja naiste suhteid? Muidugi näeme ja kogeme maailmas ka teisi mehi ja naisi ja suhteid, samas on just esmased kogemused määravad ja loovad parimal juhul usalduse ja usu turvalistesse suhetesse.

Kas kärgperes, niinimetatud kaugisade või lahutuse korral sõltub see, kuidas lapsed isa näevad, palju emast?

Lahutus ja lahus elamine on lapsele alati raske, sageli traumaatiline elumuutus. Muutub nii palju nende seni turvalises süsteemis, juhul kui see ikka oli turvaline. Uue olukorraga kohanemisel on tähtis, et säiliksid head ja tihedad suhted mõlema vanemaga. Märksõnad: regulaarsus, kokkulepetest kinnipidamine, ettearvatavus, minimaalsed muutused, turvalisus, eriti väikelaste puhul.

Siia kuulub muidugi ka reegel, et teisest vanemast ei räägita halba. Isiklik solvumine ja armukadedus jäägu tagaplaanile, kui kaalul on lapse turvaline kasvukeskkond pärast lahutust. Lapsel peab jääma võimalus kohtuda mõlema bioloogilise vanemaga, uued suhted ei asenda bioloogilist vanemat.

Kui suure tõenäosusega kordame me ise lapsevanemana isa kasvatusmeetodeid, käitumismustreid, olgu need positiivsed või negatiivsed? Meenub ühe meestuttava mõte: tahaks kordki isaga saunas õlle juures maha istuda ja tõsiselt rääkida isast ja tema elust. Ehk saaks lõpuks ka ise endast aru.

Jah, jutuajamised ja arupärimised vanematega tuleks küll enne ära teha, kui nad siitilmast lahkuvad. Hiljem jääb üle vaid oletada. Vahel tundub ema või isaga tõsistest asjadest rääkimine ületamatult raske. Arvame, et teame neid läbi ja lõhki: „sealt ei tule midagi uut” või „tal on ikka needsamad kivinenud seisukohad”. Kas sama võiks meie endi kohta öelda?

Et vanematega tõsiselt rääkida, peame olema valmis ka ise muutuma, vaatama asju teisest vaatepunktist, olema avatud ja uudishimulikud asjades, mida arvame olevat tuhandeid kordi kuulnud.

Jah, mingil moel kipume kindlasti kordama vanemate suhtumisi, kasvatusmeetodeid ja palju muudki. Üle võetud mallid pole ju kõik halvad. Vahel püüame teha just risti vastupidi vanematele ja siis avastame, et ikka oleme sarnased. Tuleb leida oma tee, oma identiteet, üle võtta see, mis on hea või toimib, ja kõrvale jätta kahjustav. Lihtne öelda ... Vast alles siis, kui oleme oma laste kasvatamises samasuguste vigade ees, saame vanematest paremini aru ja suudame nende vigadesse leebemalt suhtuda.

Tagasi üles