Naine kogus oma mamma nimel raamatusse saja vanaema tarkused
6. november 2018, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pamela Maran võttis ette pöörase väljakutse ja kogus möödunud suvel kokku saja vanaema lood ja tarkused. Vanaemade lood raputasid teda ennast vahel hingepõhjani, kuid saadud kogemust ja raamatusse kogutud elutarkust peab ta hindamatuks.
Pamela Maran sai idee kirjutada raamat vanaemadest oma mammalt. „Mamma elas Siberis ja naases lastega Eestisse 70ndatel. Mõtlesin tihti, et oleks huvitav tema lugu kirja panna, kas või perearhiivi. Kahjuks ta suri kolm aastat tagasi ootamatult ja kahetsesin väga, et ei lindistanud tema lugusid, ei pildistanud temast enda jaoks mälestusi üles,“ kõneles Maran.
„Ühel hetkel taipasin, et Eestis on tuhandeid selliseid peresid, kes võib-olla ei oskagi vaaremade mälestustepagasit talletada. Kui ma oma vanaemaga jäin hiljaks, siis otsustasin, et mul on see võimalus jäädvustada ühe põlvkonna mälestused ja tarkused nüüd kohe,“ tundis aastaid ka ajakirjanikuna töötanud naine kohustust oma oskuseid kasutada.
Teda huvitas eelkõige vanema põlvkonna lugu: noorim vanaema oli 66-aastane, valdav enamus üle 75 aasta.
Sisuliselt oli see vestlus otse ajalooga ja kohati vaatasin justkui filmi antud sündmustest. Seetõttu need ka emotsionaalselt raskelt raputasid
Rahvatarkuse raamat kasvas lugude raamatuks
Kirjaniku esialgne plaan oli teha lihtsalt vanaemade rahvatarkuste raamat ja umbes 50-60 vanaemaga. „Et on EV100 juubeliaasta, pakkus kirjastuse partner, et tee siis juba sajast vanaemast,“ on raamat oleks ühtlasi ka Eesti riigile üks ilus kingitus.
„Ideena kõlas sada tehtavalt, aga pärast kahtekümmet külastust oli selge, et selle aasta jooksul kaotan ma oma oodatavast elueast viis aastat,“ naeris ta.
Samuti selgus, et üksnes rahvatarkuseid on keeruline selliste külastustega koguda: vanaemadel endil on palju põnevamaid lugusid elust, seega sai rahvatarkuste raamat pigem isikukeskseks jutustuseks.
„Kuulates päevast päeva lugusid sõjast, tapmistest, vanemate või laste kaotust .... Hingeliselt oli see raske,“ oli Maran pärast igat kohtumist vaimselt läbi. „Väga tihti istusin, vesiste silmadega ja tugevalt kontrollides seda, et ma ei nutaks vanaemaga kaasa, vaid jääksin kõrvaltvaatajaks. Ja samas, et ma suudaksin ka jutustajat ennast tuua emotsioonidest natuke kõrgemale, tooma tagasi vaatleja ja jutustaja rolli,“ selgitas ta.
Maran meenutas, et kui tal oli mõnel hetkel raske või keeruline end uuteks kohtumisteks valmis panna, aitas teda tema vanaema. „Ütlesin mõttes: „Mamma nimel!“ Ja põrutasin edasi.“
Nii kohtas ta oma retkedel Järvamaale vanaema, kes sai välgutabamuse; Hiiumaal vanaema, kes elas üle lennuõnnetuse; Lääne-Virumaal vanaema, kes päästis veerand Eestimaast; Valgamaal vanaema, kes põgenes Leningradi blokaadist ja paljusid teisi vanaemasid, kes veetsid nooruse Siberis.
„Sain parima ülevaate Eesti lähiajaloost, mida ma koolis ligilähedalegi ei saanud. Sisuliselt oli see vestlus otse ajalooga ja kohati vaatasin justkui filmi antud sündmustest. Seetõttu need ka emotsionaalselt raskelt raputasid,“ meenutas ta.
Keeruline logistika
Pamela Maran kohtus vanaemadega maakondade kaupa ja ajakava koostamine oli omajagu ristsõnamõistatus, et jõuda kohtumistele ja õhtuks koju tagasi. „Ja kui siis vanaema ütles, et tal see kell ei sobi, sest ta on võimlemisringis või kirikus, siis hakkas pusle klapitamine otsast peale.“
Lisaks loo kirja panekule pildistas Maran ka fotot ise. „Kuna raamatu kõrval tuli teha ka muid töid, et seda suurt projekti jaksaks ikka lõpuni vedada, siis väga suur osa kirjutamisest kuhjus suvesse ja nii ma kirjutasin iga jumala päev ühegi puhkepäevata,“ meenutas ta.
Raamatusse jõudnud lood on erinevad: mõni ongi väga lühike, teine pikk. „Ükski kohtumine polnud raisatud ja õpetas tellis tellise haaval paremaid päevi ka enda jaoks üles ehitama,“ sõnas ta.
Küsimusele, kas järgmisena tuleb raamat vanaisadest, vastab ta, et hetkel ei jaksaks ta füüsiliselt ja emotsionaalselt seda teekonda uuesti võtta. Et raamatu valmimiseks oli piiratud aeg, pidi ränka vaeva nägema ka kujundaja, kes alles hiljuti oli Maranile öelnud: „Lepime kokku, et vanaisade raamatut ei tule!“ Samas lisab Maran kohe tuntud mõtte: „Ära iialgi ütle iial!“
Maranil seisavad ees nüüd raamatuesitlused kümnes maakonnas. „See raamat on nii oluline kultuuripärandi talletaja ja tohutute emotsioonidega, et tuleb anda parim, et see inimesteni jõuaks,“ võttis ta kokku.
Katkend raamatust „Eesti vanaemade lood ja salatarkused“
Liidia Piilberg (101), Hiiumaa (2 last, 2 lapselast, 4 lapselapselast)
Liidia on vanem kui Eesti Vabariik ja auga pälvinud ajakirjanike, filmitegijate ja kirjanike tähelepanu. On haruldus kohata 101-aastast memme, kes vehib ikka veel aias töötada ja kelle huumor lõikab vahedamaltki kui vikat.
Kuumal juulipäeval askeldab proua oma põllumaal, kuid on nõus töösse pisikese pausi tegema. Liidia vahetab riided, tõmbab selga roosa särgi kirjaga „MIAMI” ja võtab varjus istet. Pärin imestusega, kas krapsakas daam on tõepoolest 101-aastane. „Jahhh,” ütleb ta raske ohkega.
/.../
Proua on nüüd 31 aastat lesk olnud. Poeg suri tal 18-aastaselt jahil, kui püss kogemata lahti läks. „Aeg kõiki haavu ei paranda,” sõnab proua tõsinedes.
Kaotusvalu ja kurbuse annab Liidia merele. „Meri on see, mis rahustab. Istun kivi otsas ja vaatan merd. Tuleb üks laine, teine laine, tuleb suur laine ja viib väiksed lained kõik ära. Ja nii on ka muredega. Meri annab, meri võtab ja meri kosutab. Meri on mind küll hoidnud,” filosofeerib memm.
Liidia ei käi mere ääres niisama üksi kivil istumas. Ikka ujumas ka. Seda on proua teinud juba aastakümneid. Kui lehmad said karjamaale viidud, siis enne kojuminekut tegi ta alati tiiru karastavas meres. „Ega siis olnud nii, et trikoo seljas. Viskasin riided maha ja läksin aga laintesse. Olen kaks-kolm korda elus trikoo selga pannud. Kui õhk on puhas, siis saab vabalt käia,” räägib ta taas lustakalt naerdes. Viimati käis Liida suplemas üle-eelmisel päeval. Ega 101 aastat takista nüüd vanu traditsioone jätkamast.