Kass sobib igaühele, kel südames ruumi

Foto: Caro / Scanpix

Selles artiklis räägime vaid hüljatud ja tänavakassidest, keda on kassitubades, hoiu- ja varjupaikades kodu ootamas tuhandeid.

Eriti sügise saabudes, kui paljud kevadel võetud kassipojad suureks kasvanud ja enam nii nunnud pole, või kui suvilasse võetud kass järsku linna tagasi kolides tülinaks osutub. Kõik kassid väärivad armastavat kodu ja uut võimalust.

Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis” ütleb Rebane Printsile: sa vastutad selle eest, mille sa oled taltsutanud. Niisamuti on lemmiklooma võtmisega. Kui oleme nad juba koju toonud, tuleb nende eest hoolt kanda.

Vahel juhtub, et peremehe või perenaise maine teekond lõpeb varem kui tema kassil ja liiga sageli jäävad need pisikesed saatuse hoolde. Keegi lähedastest ei soovi ootamatult sülle kukkunud looma endale võtta ja loom satub varjupaika või veel hullem, tänavale.

Olen veendunud, et kassi omanikki valutab südant, mis saab lemmikust pärast tema surma. Et muret leevendada, saab mõned sammud ette mõelda ja kokku leppida.

Kui peremees lahkub enne kassi

Vabatahtliku organisatsiooni Kasside Turvakodu tegevusaja jooksul on sageli nende hoole alla sattunud kasse, kes on omaniku surma järel üksi jäänud. Turvakodu vabatahtliku Külli Mathieseni sõnutsi pöörduvad nende poole lahkunu lähedased, kuid palveid on tulnud ka sotsiaaltöötajatelt, kes lahkunu kassile peavarju otsivad.

Oma kodus elanud kassile on varjupaika sattumine väga stressirohke, seepärast püütakse sinnaminekut vältida. Omaniku kaotuse üle elanud kassile proovitakse kiiresti leida tema iseloomule sobiv uus kodu, et lemmikloom saaks endisest kodust otse uude koju minna ega peaks vahepeal turvakodus elama.

Sellises olukorras on aga väga vaja, et kassil on hooldaja, kes on nõus turvakoduga koostööd tegema. Kuna uue kodu otsimine võtab tavaliselt aega, siis on hea, kui kiisu saab seni hoolitsust oma kodus.

„Omaniku kaotus on kassile niigi valus, seega soovime, et koduvahetus oleks loomale nii mugav kui selles olukorras võimalik. Kui kodupakkujat kohe ei leidu, otsitakse kiisule ajutine kodu ehk hoiukodu, kus ta saab kodusemas keskkonnas oma päriskodu oodata,” selgitab turvakodu vabatahtlik.

Vabatahtliku organisatsiooni Pesaleidja postkasti saabub paar korda kuu-kahe jooksul kirju, kus juttu kassist, kelle omanik on meie seast lahkunud. Pesaleidja aitab kassile uut kodu leida. Neil on olnud paar juhtumit, kui kass on pidanud nende kassituppa ehk teisisõnu varjupaika kolima, see on kiisule väga raske.

Tihti võib loom suurest stressist haigestuda, näiteks tabab teda nohu või silmapõletik. Võib juhtuda, et kass loobub toidust, sellega kaasnevad juba raskemad tagajärjed, näiteks maksa- või neeruprobleemid. Seega püüavad vabatahtlikud sellise õnnetu saatusega kassile leida hoiukodu, kus tavaliselt harjutakse uue inimese ja keskkonnaga kiiresti.

Omaniku lahkumise üle elanud kasside lood lähevad alati paljudele hinge ja nende käpakäigule elatakse sügavalt kaasa. Mõned kiisud leiavad päriskodu mõne päevaga, teised ootavad pikemalt.

Kasside Turvakodu ühtegi looma ei hukka ning kasside eest hoolitsetakse seni, kuni kiisudele leitakse päriskodud.

Lumivalge Täpsi kaotas omaniku, kui viimase tervis halvenes sedavõrd, et ta viidi hooldushaiglasse. Täpsi elas pikalt üksinda korteris ja nuttis lohutamatult oma inimest taga. Teda käidi küll toitmas, aga sellest ei piisanud kassile, kes väga armastas inimese lähedust.

Täpsi lugu levis internetis kulutulena ja läks paljudele südamesse, talle tuli kiiresti lausa mitukümmend kodupakkumist. Õige pea koliski Täpsi pealinnast Tartusse ja elab nüüd seal sarnast elu kui varem – oma perenaise ainsa südamekassina.

Täpsi hooldekodus viibiv endine omanik on kassikese uue elu üle ääretult õnnelik. Kassile on koht ka testamendis Et kass ei jääks pärast omaniku lahkumist saatuse hoolde, on võimalik juba eluajal asja nii korraldada ja kokku leppida, et endalegi jääks südamerahu.

Esmalt tasub rääkida lähedastega, kas keegi on valmis loomale uut kodu pakkuma.

Pesaleidja infojuht ja vabatahtlik Reelika Tuum rõhutab, et eutanaasia ei ole kunagi ainuke lahendus. „Mitmes kliinikus on uue kodu ootel mõni kassike, kelle omaniku lähedased tõid looma eutaneerimiseks, aga ükski inimlik veterinaar ei tee tervele ja elujõulisele loomale surmasüsti,” kirjeldab vabatahtlik ekstreemsemaid näiteid.

Ta julgustab võtma ühendust mõne vabatahtliku organisatsiooniga juba enne, kui tuleb mõte üleliigseks osutunud kiisu süstiga teise ilma saata. Lähedasi maksab informeerida vabatahtlikest organisatsioonidest, kes aitavad üksi jäänud kassidele uut kodu leida. Koostöös leitakse kindlasti kassile parim lahendus.

Tasub võtta täiskasvanud kass

Sageli kardetakse vanemas eas lemmikut võtta just seepärast, et loom võib jääda koduta. Samas pakub kass võrratut seltskonda, lohutust ja omapärast kassiarmastust, millest näiteks üksi elav inimene enim puudust tunneb. Kodutute kasside eest hoolitsevad vabatahtlikud soovitavad kõrgemas eas võtta endale täiskasvanud kass. Kassipojad on aktiivsed ja energilised ning nõuavad palju tähelepanu ja tegelemist. Nii võib nendega sammu pidamine keeruliseks osutuda. Ühtlasi pole teada, milliseks kujuneb kassipoja iseloom.

Täiskasvanud kassiga jääb see mure ära: on teada, mis talle meeldib ja mis mitte, millised on tema iseloom ja käitumisharjumused. Vanemad kassid on tavaliselt rahulikud ja eelistavad magada nii päeval kui ka öösel, samuti otsivad nad rohkem lähedust. Täiskasvanud kassil on alati selged elementaarsed kombed – näiteks oskavad nad käia liivakastis, kasutada kraapimispuud, ajada taga mängupalli. Nad teavad sedagi, et kardinad pole mõeldud nende küljes rippumiseks.