/nginx/o/2016/10/25/6000027t1h0e76.jpg)
Kuuekümnendatesse jõudnud teavad, mida tähendab valu. Ka tohtrid kinnitavad üksmeelselt, et valu on peamine põhjus, miks abi otsitakse – mõnikord paneb see inimesi tegutsema, teinekord murrab maha. Ühine soov on aga kõigil – vabaneda tülikast kaaslasest võimalikult kiiresti ja võimalikult pikaks ajaks.
Mäletan veel aega, kui mu pensionieelikust ema tööpäevad muutusid arvuti taga igapäevaseks rutiiniks. Üsna pea tekkisid sellest ebamäärased vaevused, tasapisi sagenesid seljakangus ja -valu. Kõige krooniks sai see, kui ühe suhteliselt süütu trauma tagajärjel ema väljakannatamatu valu pärast tükk aega liikumatult lebas.
Kes midagi sarnast elus kogenud teab, et äge faas hakkab tasapisi järele andma mõne päeva pärast. Tihti pole aga seljavalu esimene atakk veel piisav selleks, et endaga suuremat muutust ette võtta.
Krooniline seljakahjustus kestis nii valu kui selle vahel rahulikumate perioodidega pikalt, enne kui emale päriselt kohale jõudis, et ainult arsti juures käimisest ja ravimitest ei piisa. Valuvabama elu nimel alustas ta lõpuks aastaid pärast noorpõlve taas aktiivsemat liigutamist. Proovis erinevaid võimlemisstiile ja -õpetajaid, otsides seda õiget.
Alguses tulid „treeningutesse” sisse ka pausid, aga kui me sel kevadel reisil olles koos ühes toas ööbisime, siis nägin, et võimlemisest oli viisteist aastat hiljem saanud emale igapäevane harjumus. „Kui mul mõned hommikud võimlemata, siis juba tunnen, kuidas siit-sealt valutama hakkab,” poetas ema justkui vabanduseks.
Teiste edu julgustab
Miks ma seda lugu meenutan? Kohtan aeg-ajalt patsientide liidus inimesi, kes peavad tänapäeva meditsiini kõikvõimsaks, mis aitab kiiresti ebamugavast olukorrast välja rabeleda.
Mõne haiguse korral võib nii ka juhtuda, aga vanuse kasvades hakkavad lisanduma tõved, mis saadavad inimest elu lõpuni. Aastatega keha kulub ja imesid juhtub üha harvem. Raske diagnoos võib esmalt jalad alt lüüa. Mõne aja pärast hakkab uus olukord kohale jõudma ja järele mõeldes püütakse abi otsida.
Julgustavalt mõjuvad teiste edulood, mis näitavad, et ka kroonilise haigusega saab oma elu talutavaks muuta. Kui juba tundub, et ei oska kusagilt alustada, siis viib üks küsimus tasapisi teiseni, esimene tegevus järgmiseni ja sihikindlus lõpuks parema elukvaliteedini.
Inimene ei tunne meditsiini kitsaskohti
Oma haiguse tundmaõppimisel võib takistuseks saada suhtlemisoskus. Ka statistika ütleb, et rahulolematust meedikutega esineb kõige sagedamini just suhtlusprobleemide tõttu. Teadmatus süsteemi kitsaskohtadest võimendab arusaamatusi veelgi. Keegi kurdab, et arstiga ei tekigi kontakti, sest too vahib vaid arvutiekraani.
Teisele ei jõua arsti jutt kohale – on see siis liiga keerukas, paljusõnaline või inimene lihtsalt ei kuule, mida tohter räägib. Kolmas pole rahul, et arstid iga kord vahetuvad ja järgmine uus ei tea jälle tema lugu. Visiidiaeg kulub vanade probleemide ülekordamisele ja tohter pakub välja neidsamu võimalusi, mis ei sobinud ka varem. Neljas on õnnetu, et arst on järsk ja ebaviisakas, kellelt ei julgegi midagi küsida.
Ega patsientki alati inglina käitu. Mäletan üht telefonikõnet, kui inimene tõemeeli küsis nõu, mida teha – nimelt oli ta hiljuti oma arsti läbi sõimanud, kuid nüüd vajas taas sama meediku abi. Piinlik lugu – soovitatud sai vaid vabandamist.
Teine patsient jättis visiidile minemata, sest samal päeval oli üle pika aja ilus ilm ja peenrad tahtsid rohimist. Tohter ootas tühjas kabinetis asjatult. Kui ta järgmisel korral patsiendilt tulemata jäämise põhjuse kohta küsis, tuli viimasel punastades käigu pealt hädavale välja mõelda.
Arst pole kahjuks ka selgeltnägija. Kui jätta talle rääkimata oluline terviseprobleem, võib õige ravi asemel kergesti valega pihta hakata. Kuid peaaegu alati kannatab mõttetu visiidi järel patsient.
Suhtlemisprobleeme ei reguleeri ükski seadus ega komisjon. Seepärast tasuks alustada sellest, et enne visiiti tasub läbi mõelda, mida tahetakse teada saada.
