Kui pikalt viha ja vimma endas kanda?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Suhtes tekkivad arusaamatused võivad viia järjest suuremate tülide ja lõputute vaidlusteni.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Üks hingetohtri vastuvõtule tulnud proua kurtis, et ei suuda leppida sellega, et teine pool ei taha teda mõista ja teeb oma käitumisega talle pidevalt haiget

Näitena kirjeldas naine olukorda, kui teine pool lubas õhtul temaga välja minna, seejärel helistas ja ütles, et jääb täna töölt koju tulemisega hiljemaks. Väitele, aga me ju leppisime kokku, et läheme täna õhtul kontserdile, vastas mees süüdimatult: „Ah jah, mul läks see meelest ära. Ja ma juba lubasin, et lõpetan õhtul ühe töö...“.

Proua jätkas: „Mees naases hilisõhtul koju, näol rahulolev pilk, et sai kellegi probleemi jälle lahendatud ning seejuures ei tundnud ta sugugi, et mina olen selles olukorras täielik idioot, kes planeerib ühist väljaskäimist, ootab, tühistab reserveeringuid ja istub kodus. Siis taas plaanib, ootab, kuulab „totakaid“ selgitusi, ütleb ära ja taas istub kodus. Ja nii lõpmatuseni.“ Kuidas teisele poolele seda kõike, mida see oma tegevusega teisele teeb, selgeks teha, oli tema põhiküsimus.

Selles kirjelduses on selgelt näha, et teine pool elab endale sobivat elu ja teeb valikuid, mis on talle endale arusaadavad ja mugavad. Kas ta teeb midagi valesti? Tema enda arvates mitte. Kas see on piisav põhjus, et tema peale solvuda ja talle kätte maksta, temaga mitte rääkida ja üksi välja minna?

Üksteisest sõltuv elu on alati raske olnud just kohanemise seisukohalt – tuleb tegevusi ühtlustada, ühel ajal süüa, ühesugune unerütm saavutada (kui mina tahan magada, siis teine ei sega mind eriti põnevaid lugusid jutustades), sarnaste huvidega olema, isegi väsima peab samaaegselt ja samas peab mõlemal olema privaatsussfäär.

Mõnel paaril õnnestub ühise leidmine kiiremini, teistel ei õnnestu see üleüldse. Kolmandad ongi need, kes aeg-ajalt asju ning ühistegevusi planeerides ebaõnnestuvad.

Kanname emotsioonide seljakotti

Kujutage ette situatsiooni: turumüüja kiidab enda ees letil lebavaid ilusa välimusega, kuid maitsetuid puuvilju (millest me veel ei ole teadlikud). Ta lubab neid maitsta, aga me keeldume sellest hügieenilistel kaalutlustel. Kodus avastame, et müüja magus jutt ei vastanud oodatule – puuviljad ei ole sugugi magusad. Tunneme end põhjusega petetuna ja ära kasutatuna.

Nüüd on vaja otsustada, kas ja kui kaua seda tunnet enda sees hoida. Kas võtame vastu otsuse, et enam kunagi selle müüja käest midagi ei osta ja keerame emotsioonide ukse lukku ning unustame juhtunu või ostame ka järgmisel päeval temalt midagi, nii ennast kui ka müüja magusat juttu taas usaldades. Või läheme tema leti taha ja ütleme magusa jutu peale, et „see, mis te mulle eile müüsite, oli viimane saast!“

See, et me kanname läbi elu seljas emotsioonide seljakotti, ei ole vast kellelegi uudis. Me ei pruugi seda argielus märgata, kuid valmisolek see kott taas avada ja samu tundeid läbi elada, on üpris kõrge ning vaevalt ükski päev või nädal on ilma selleta möödubki. Iseasi, et emotsioone on raske planeerida – millised neist tunneteskaalal järgmisel korral lahvatavad ja kui pikalt oleme järgmisel korral oma tunnete meelevallas – see on tihtipeale meile endilegi arusaamatu ning tundmatu. Negatiivsed emotsioonid, eriti lähedaste inimeste tundepursked, häirivad meid väga ning see omakorda hoiab üleval tugeva soovi neist eemale hoida.

Miks mõnel inimesel õnnestub hingevaluga paremini hakkama saada ja sellest kergemini välja tulla kui teisel? Kas ta teeb oma emotsioonide seljakoti suu rohkem lahti ja laseb tunded kiiremini välja? Nii mõtleme vaid siis, kui end teistega võrdleme. Kui märkame, et mõni tuleb õige ruttu probleemidest välja, seevastu mõni teine jääbki tülisse kinni ja hoiab hingevalu pikalt enda sees. Siis küsime – kes olen mina, kas kannataja ehk märter või jahtun äkki liiga kiiresti? „Ma ei saa talle andestada!“

Kui hing valutab, siis olenemata selle põhjustest, on põhiline küsimus, millal see vimm maha matta. Paljud, kellega olen rääkinud, seostavad ühel või teisel moel hingevalu kestvust selle esile kustunud põhjustega või põhjustajaga. „Ma ei saa talle andestada, sest see, mida ta tegi, oli liiga ränk ja ootamatu!“

See on tüüpvastus. Ent siiski, kui ränk ja ootamatu peab see põhjus olema, et sellega ei suudeta leppida? Vahel tundub, justkui mõnel inimesel oleks taskus salatabel, kus on kirjas, kui kaua peaks ühe või teise konflikti puhul vimma pidama ja kui pikalt hinge valutama. Ja kui hingevalu ei ole veel mõõtu täis saanud, siis tulebki põdemist jätkata.

Aga kust me tegelikult teame, et just „see solvumine“ on pikemat aega väärt, teine aga möödub paari sügava hingetõmbega? Kui ränk peab olema põhjus, et me oleksime nõus sellele oma oma elust kulutama näiteks täispika päeva, ise mossitades ja lähedase inimesega mitte rääkides?

Kui me näiteks palume teisel kuuri korda teha ja selle tulemusena sealt enam ühtegi asja üles ei leia? Kas see meie meelest „korralagedus“ on juba piisav põhjus, et näiteks pool tundi teisega krillida? Süüdistamiseks ja ukse paugutamiseks on tegu veel liiga lahja, solvumiseks ja turtsumiseks-mossitamiseks aga küll. Mossitamine näitab tegelikult teisele, et meie sees pesitseb seesama hingevalu. Kui teine tahab ja saab sellest aru ning võtab süü omaks, siis inimlikul kombel püüab ta meid sellest välja tuua.

Kui me võtame tema „ülestunnistuse“ vastu, siis hingevalu läheb ära, kui mitte, siis riskime üksi jäämisega. Teine arvab, et on moraalse kohustuste täitnud ja nii jääbki.

Hingevalu kestust ehk seda, kui kaua mossitame, saab tõlgendada ka sõnumina teisele – ära enam kunagi nii tee! Siit tuleneb solvumise pikkus: mossitan niikaua, et teine ükskord minust aru saab. Me eeldame, et mida pikemalt turtsume ja teisele ebamugavusi tekitame, seda rohkem teine pingutab ja järgmisel korral on targem. Ehk mossitades tegeleme sellega, et tulevikus oleks „rahu majas“, korraldame nii justkui oma edaspidist elu.

Psühholoogilises keeles loome endale emotsionaalselt turvalist pesa (kodu), kus emotsioonide tormid ja kanged tuuled ei ole just sagedased külalised. Kas see on hea? Ühelt poolt on rahulik kodu alati hea, kuid teisalt kaotame samas mingil määral andestamisoskuse, sest igapäevaelus hakkab seda vajadust aina vähemaks jääma. Me me muutume emotsionaalselt vähem karastatuks ja liigselt tundlikuks, kuni ükskord saabub järgmine pauk ja emotsioonid plahvatavad.

Tagasi üles