Festivaliküsitlus: eakatel on mure järeltuleva põlve pärast

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

60+ festival 2018

FOTO: Madis Sinivee

Kuula artiklit

Ajakiri 60+ uuris festivalikülalistelt, mis on nende hinnangul Eesti eakate suurimad murekohad. Vastustest koorus välja mure, et lõhe eakate ja järeltulevate põlvede vahel on kasvanud liiga suureks.  

60+ festivali külalised Urve ja Jaan Põltsamaalt Adaverest.

FOTO: Madis Sinivee

Urve ja Jaan (Põltsamaalt Adaverest)

Mis on hetkel Eestis eaka jaoks kõige suurem murekoht?

Jaan: «Mina ütleks nii, et järeltulev põlv ei ela enam vanuritega koos. Kui sa elad oma majas maal, siis maja jääb ühel hetkel tühjaks. Noored on kadunud ja tagasi ei tule, sest töökohti pole. Ainuke võimalus ennast aidata on minna hooldekodusse. See on nii kallis, et seal elamine...»

Urve: «Pensioniga ei tule välja...»

Jaan: «Siis ongi dilemma, kas sa müüd selle maja maha, mitte kellelegi pärandades, aga kui üldse leiad ostja. Ei pruugi ju leida. Tean olukordasid, kus korterid seisavad tühjalt, keegi ei osta ja inimesel pole raha ka. On läinud vanadekodusse ja on nüüd riigi hooldusel.»

Kas eakatele suunatud üritusi on piisavalt?

Urve: «Oi, meil omal on Adaveres. Käime kord nädalas koos, räägime oma muresid ja tähtpäevi pidamas.»

Jaan: «Adavere Mõisaselts veab seda eest. Organiseeris ka tänase tuleku 60+ festivalile. Meid on Põltsamaalt üle saja inimese. Kolme bussiga tuleme.»

Urve: «Päris aktiivsed oleme.»

60+ festivali külastaja Inge Lääne-Virumaalt Tapalt.

FOTO: Madis Sinivee

Inge (Lääne-Virumaalt Tapalt)

Mis on hetkel Eestis eaka jaoks kõige suurem murekoht?

«Ikka pensionimure, et on liiga väike. Ja arstijärjekorrad – sa pead mitu kuud järjekorras ootama, et eriarstile pääseda. Tahtsin just suvel arstile saada ja ootasin kaks kuud. Ehk sattus puhkusteaeg vahele. Aga väga pikad järjekorrad on.»

Kas eakatele suunatud üritusi on piisavalt?

«Kui sa ikka tahad kuskil käia ja ikka ise veel käija oled, siis on. Meil on erinevad ühingud, mis teevad ühte ja teise kohta väljasõite. Kes ikka käija on, sel on, kus käia. Aga selliseid suuremaid üritusi, nagu 60+ festival, võiks küll rohkem olla. Olen festivalil juba kolmandat korda.»

60+ festivali külaline Eha Pärnumaalt Lääneranna vallast.

FOTO: Madis Sinivee

Eha (Pärnumaalt Lääneranna vallast)

Mis on hetkel Eestis eaka jaoks kõige suurem murekoht?

«Mis on siis probleemid? Linnas ma ei oska öelda, aga meie elame sügavas maakohas ja sealt liikuma saamine on probleem. Üks inimene elab siin 10 kilomeetrit, teine mutike seal, see segan nii arstile pääsemist ja seltsielu. Kõikide asjade hiigelsuureks tegemine on maainimese jaoks karuteene. Maakohas võiks ikka olla väiksem kaupluski, kust oma igapäevane leib kätte saada. Mina elan ise nii, et mul pole 25 kilomeetri raadiuses ühtki poodi. Ja mina olen veel ikka ise liikuja inimene.»

Kas eakatele suunatud üritusi on piisavalt?

«Meil Lihulas käib teater ja Kõmsi rahvamaja on olemas. Üritusi tuleb ise teha. Esinesime siin ja nüüd läheme edasi ühele käsitöömessile. Ja nii me käime igal pool. Meie seas on 80-aastaseid inimesi ja kõige noorem on 15-aastane, kes meil mängib akordioni. Niimoodi me teeme ka eakatele mitmeid üritusi, et neil ka lõbusam oleks ja saaks tantsu lüüa.»

60+ festivali külaline Kalev Tartumaalt.

FOTO: Madis Sinivee

Kalev (Tartumaalt)

Mis on hetkel Eestis eaka jaoks kõige suurem murekoht?

«Kõige suurem probleem on see, et ühiskond on lõhestunud ja ei ole seda põlvkondadevahelist sidusust, millest kogu aeg räägitakse. Tahaks, et põlvkonnad rohkem suhtleks omavahel. Kui läheb lapselaps vanaemale külla, et ta ei näpiks nutitelefoni, vaid aitaks näiteks lauda katta. Küsiks vanaema käest. Suhtlemisviga on. Kindlasti on ka peresid, kus see on olemas. Minul isiklikult on nii, et käime läbi nii laste, lastelaste kui lastelastelastega.»

Kas eakatele suunatud üritusi on piisavalt?

«Meie korraldame ise piisavalt palju üritusi (vastaja Kalev Jahnson on Tartu Seeniormeeste Klubi president – toim). Ega me seal poliitikast ja tervisest ei räägi, sest meil on seal mitmeid mehi, kes on võrdlemisi raskeid haigusi läbi teinud. Üritame neid rivis ja rõõmsana hoida. Oleme positiivsed, et poleks vaja hooldekodusse minna ja saaks oma jalgadel ära elada. Kui riik toetab aktiivset eluhoiakut, kultuuri ja sporti, on raviteenuseid ja hooldekodusid vähem vaja. Kui on Eesti vabariik sada, siis ütleksin: «Põrutame sajani välja!».»

Tagasi üles