Mine õige seenele! Eesti metsades on ligi 300 liiki söögiseeni

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eakas mees seent uurimas. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Irina Drazowa-Fischer / PantherMedia / Scanpix

Kuula artiklit

Seenesõbrad on selle aasta esimesed seenelkäigud kindlasti ära teinud. Kahjuks jääb neid, kes ise metsa seente järele minna tahavad ja viitsivad või tervise tõttu saavad, aina vähemaks.

Peamiselt jätkavad seenelkäigu traditsiooni ikka väärikamas eas inimesed, peamiselt naised. Tean siiski ka mõnd kirglikku eakat härrasmeest, kes igal sügisel korvi ja noa haarab ning väsimatult abikaasale koju seeni toob. Sel puhul (nagu kirglike kalameestegi puhul) on küsitav, kas ka abikaasa seente puhastamisest, kupatamisest, soolamisest-hapendamisest-marineerimisest sama suurt naudingut tunneb kui korjaja.

Paljudele on ju metsas seente korjamine just see kõige toredam osa, eriti sügisel, kui päikselise ilmaga metsas tohutu värvide ja lõhnade paraad tervitamas ja looduses liikumine enesega rahulolemise mõnusat tunnet pakkumas.

Neil, kes ise metsa minna ei saa, on võimalik turult kukeseeni osta või poest šampinjone, austerservikuid. Saada on ka moodsaid seeni, nagu portobello, enoki või shiitake-seened. Saab ka koduaeda või suvemaja juurde seenepaku kasvama panna.

Eesti metsades on 300 liiki söögiseeni

Eesti metsades on umbes 300 liiki söödavaid seeni, umbes 100 liiki neist vääriks hea maitse ja laialdase leviku tõttu igati kohta meie toidulaual. Seenesõbral on niisiis valida üsna paljude seeneliikide vahel, millest maitsvaid toite valmistada.

Tegelikult korjame erinevaid seeni, sest paljudele on juba lapsepõlves vanavanemad seenetundmise algõpetust jaganud, paljudel ka oma lemmikud kujunenud. Meie seenekorjajad tunnevad tavaliselt umbes paarikümmet söögiseene liiki ja jätavad seetõttu palju häid seeni metsa.

Peamine, et korjaksime vaid neid seeni, mida kindlalt tunneme. Siin on põhimõte „parem karta kui kahetseda” küll oma kohal. Tänapäeval on aga uudishimulikele uute lemmikute avastamisel heaks abiliseks eesti keeles ilmunud seeneraamatud (neid on sel sajandil koguni kaugelt üle paarikümne trükivalgust näinud) ja seeneäpid, mis nutika telefoni abil metsas alati käepärast.

Seenelisele abiks mõeldud taskuväljaanded sisaldavad umbes 70 seeneliiki, neist kümmekond mittesöödavat (mõned maitseomaduste, mõned mürgisuse tõttu). Kadunud tuntud mükoloog, seenevanaks kutsutud Erast Parmasto oli seisukohal, et tänapäevaste detailsete digifotode järgi on seeni tunduvalt raskem ära tunda, sest ka ühe liigi seente värvus ja üldine välimus võib suuresti varieeruda. Tema arvates ei saa ühe pildi peal nii suurt varieeruvust üldistada, nagu seda oskasid vanal hallil ajal paleti ja pintsli abil seenekunstnikud.

Seened sarnanevad köögiviljadega

Seened on toitainete koostiselt kõige lähedasemad köögiviljadele, kuid sisaldavad märksa rohkem valke. Kõige valgurikkam on noorte seente kübaraalune kiht, kõige valguvaesem seenejalg. Seenevalkude omastatavus sõltub sellest, kuidas me seentega toimetame. Kõige paremini on seenevalgud omastatavad kuivatatud seentest tehtud seenepulbrist valmistatud toitudes.

Meie metsades kasvavatest söögiseentest loetakse näiteks väga headeks suurt sirmikut, kitsemamplit, kuuseriisikat ja hobuheinikut. Headeks söögiseenteks loetakse mitmeid puravikke, harilikku põdramokka, võitatikut, pilvikuid, kännumamplit, külmaseent. Ainult kupatatult sobib süüa kase-, männi- või tõmmuriisikat ja haavariisikat.

Tagasi üles