Üksindus tabab niikuinii, tähtis on sellega hakkama saada

Üksik eakas mees. Pilt on illustratiivne. Foto: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Elu väärikas etapis üksinda jääda võib olla kohutavam löök kui raske haigus, millega mõni saab paremini hakkama kui teine. Millest see sõltub?

Paides kortermajas elav Tiiu Saarist prahvatab küsimusele, kuidas ta üksindusega hakkama saab, et talle ei jõua üksindus peale tullagi. Eriti siis, kui käia ise tihti rahva hulgas. Tiiu usub, et kartus tõelise üksinduse ees võibki teda pidevalt rahva hulka ajada. Ta teab, et vahel on ta sealgi tegelikult üksi, kuid näiliselt ikkagi rahva sees. «Suhtlen rahva hulgas ju teistega ja kui koju naasen, siis tunnen lausa naudingut vaikusest enda ümber,» kinnitab ta.

Petank on hea võimalus peletada üksindust

Kui üle 30 aasta abielus olnud Maimu Kõiv ühel päeval leseks jäi, ei osanud ta esimestel kuudel eluga kohe midagi peale hakata. Kõik tundus kui halva unenäona, millest oli vaid tahtmine ärgata. Kuid ärkamiseks tuli endal uue olukorraga hakkama saada.

Kuigi abikaasa suri pärast aastast tema insuldijärgset hooldust, polnud Maimu kordagi mõelnud, et võibki päris üksi maamajja jääda. Nii võttis kohanemine aega ja kõige suuremasse musta auku langemisest päästsid teda lapsed. «Lapsed ei tahtnud mind üksi maale jätta,» kõneleb ta. Tagantjärele on Maimu mõelnud, et nemad nägid selles kohe suuremat ohtu, kui tema sel ajal tajuda oskaski. «Oleksin sinna üksindusse võib-olla tõesti hääbunudki, kuid lapsed ei jätnud mulle selleks aega. Kord kutsus üks, kord teine lapselapsi hoidma,» meenutab 74-aastane naine nüüdseks juba üle kümne aasta tagust aega.

Tagantjärelegi mõistab ta sedagi, et hoidmisvajadus oli mitmelgi korral rohkem otsitud põhjustel, et teda tegutsema saada. Neil kordadel see teda aitaski.

Petank on hea ajaviitemäng

Nooruspõlves petanki heal sportlikul tasemel mänginud Kalev Lillemäe pöördus vanaduspõlves mängu juurde tagasi, sest selle juures pole takistuseks miski, ei käte kangus ega ratastoolgi.

Kalev Lillemäe Väätsalt on veendunud, et petanki võib mängida igaüks vanusest sõltumata. Tema haakus selle mõnusa seltskondliku tegevusega 1990. aastatel, sel ajal oli 1949. aastal sündinud mees 41-aastane.

Kuidas teha esimene samm üksindusest välja?

Aastaid pereelu elades ja viimased aastad vaid mehe eest hoolitsedes veedetud päevad on teinud maakohas elava Elsa sedavõrd häbelikuks, et pärast abikaasa surma tundub poodi minekki aina suurema katsumusena. Ta ei kujuta ette, kuidas nüüd järsku kuhugi vanainimeste huviringi minna.

Maakohas üksinda elama harjunud üle 70aastane naine on vestluseks valmis vaid juhul, kui võib selles eksisteerida Elsana. «Vaja veel mulle, et nad hakkavad mind siia kutsuma tulema. Ega ma ju sellepärast räägi,» rehmab ta majatrepil istudes käega. Rääkida ta aga tahab, sest ilusat tilulilujuttu võib igalt poolt lugeda ja 60+ on tema arust ajakiri, mis ajab täitsa mõistlikku asja.

Ta tahabki teada anda, et kõik pole nii hakkajad ühtigi, et muudkui tulevad, avavad uksed ja hüüavad: «Mina ka nüüd siin!»