Tsukiini, kabatšokk ja suvikõrvits – heal lapsel mitu nime Millest me õigupoolest räägime, kui räägime suvikõrvitsast?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Pilt on illustratiivne

FOTO: Tanel Meos / Scanpix

Paljud peavad loomulikuks, et suvekõrvits on aiamaalt, poe- või turuletilt tuntud tume- või heleroheline või ka kollane või hoopis triibuline pikliku kujuga, suurem või väiksem mahedamaitseline köögivili. Aga mitte ainult. Suvikõrvits on nimelt üldine nimetus nende kõrvitsate kohta, mida ei saa pikemat aega säilitada ja kodumaised viljad sobivad toiduks tarvitada või hoidisteks teha nende valmimise ajal – suvel ja varasügisel.

Asja teeb keerulisemaks seegi, et sageli kasutatakse sama köögivilja kohta erinevaid nimetusi. Mõeldakse ikka sedasama eelkirjeldatud vilja, kuid öeldakse rullkõrvits, tsukiini, kabatšokk, melonkõrvits, suvikõrvits. Mõned toidublogijad teevad veel sellist vahet, et väiksemaid vilju nimetavad tsukiiniks või ka suvikõrvitsaks, suuri aga, millel vaja koor ja seemned eemaldada – kabatšokiks. Nii et keeruline.

Tegelikult mahuvad suvikõrvitsa nimetuse alla kõik suvel valmivad kõrvitsad –rullkõrvits ehk kabatšokk, taldrikkõrvits ehk patisson ja spagetikõrvits.

Selguse mõttes räägime selles kirjatükis rullkõrvitsast ehk tsukiinist ehk kabatšokist ja nimetame seda suvikõrvitsaks.

Toiduks kasutatakse enamasti väiksemaid, mitte päris täiskasvanud 200–700-grammiseid vilju, mida ei ole vaja koorida ega seemneid eemaldada. Seega sobib kasutamiseks peaaegu terve vili, vaid otsakesed tuleb eemaldada. Pisike ja noor suvikõrvits sobib hästi isegi toorelt söömiseks, seda võib otse peenralt võttes hammustada nagu kurki või siis salatisse lõigata. Ka üsna suureks kasvanuna saab suvikõrvitsaid koos koorega kasutada. Väga suurtel viljadel on aga koor kõva ja puitunud ning seemned liiga suured ja need võib eemaldada.

Suvikõrvitsal on palju sorte

Suvikõrvitsaid on palju sorte, need on eri suuruse ja kuju, koore värvuse ja viljalihaga. Need on ka maitselt ja mahlasuselt isesugused. Peenema maitsemeelega inimesed teevad vahet värvuse järgi, kõige maitsvamaks peetakse kollast värvi koorega sorte, järgnevad tumerohelise koorega ja kõige vähem hinnatakse heledate suvikõrvitsate maitseomadusi.

Tavainimesele ilmselt väga suurt vahet pole, sest tegu on väga mahedamaitselise köögiviljaga. Väikesi, peenikesi kas tumerohelisi või kollaseid või hallikasrohelisi maailma eri paigust kohale toodud vilju võib meie köögiviljaletilt leida aasta ringi, mõnikord on toote nimetusena kirjas ka tsukiini, aga enamasti ikka suvikõrvits. Eesti oludes valmivad suvikõrvitsad peenral juulis-augustis.

Üleöö hiiglaseks paisunud

Paljud meist, kel kasvõi üks suvikõrvitsataim peenramaale kasvama pandud, on kogenud ka uputust. See näeb välja nii, et lähed hommikul peenramaale ja avastad, et nagu imeväel on eilsed pikukesed viljad paisunud juba parajateks kaigasteks ja tahavad kohe tarvitamist, ähvardades vastasel korral mitmekiloseks paisuda. Paisumisega kaasneb paksem koor, suuremad seemned ja kõrvitsatele omane viljasäsi, samuti muutub viljaliha kuivemaks ja vähem maitsvaks. Nii et kui ühel õnnistatud päeval juba vilju tulema hakkab, on paras proovikivi need järjest ära tarvitada.

Üks võimalus uputusest pääseda muidugi on: võite ära süüa õienupud või õied, sest ka need on söödavad ja päris delikatessiks peetud. Õisi võib panna salatisse või täidetuna küpsetada.

Aga kui uputus käes, on järgmine käik panna suvikõrvitsat iga toidu sisse – väikesed nunnud toorsalatisse, sealt edasi suppidesse, soojadesse salatitesse, hautistesse ja ühepaja-, vormitoitudesse, pirukatäidistesse ja isegi koogi sisse. Või siis valmistada sellest kõikvõimalikke mõnusaid toite: täidetud suvikõrvitsaid, kotlette, pannkooke, lisandeid lihade-lindude juurde, praetud, küpsetatud või grillitud suupisteid.

Tagasi üles