/nginx/o/2014/10/09/3416457t1h7f81.jpg)
Tikrit nimetatakse põhjamaade viinamarjaks ja selle all ei mõelda sugugi põhjamaades, nagu näiteks Põhja-Lätis kasvatatavat viinamarja, vaid üht meie oma koduaia mõnusat augustikuu tegelast ehk karusmarja.
Oi, sina «tige» tikrimari!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes asja rohkem uurinud, ütlevad, et mari pärineb Põhja-Ameerikast. Seega sõna «põhja» on igati paslik. Sööjate tähelepanu köitis mari ammuilma, kuna metsik põõsas kandis juba ammustel aegadel küllaltki suuri söödavaid marju.
Teadlik karusmarjakasvatus ja sordiaretus algas 12.–13. sajandil Inglismaal, kus oldi nii edukad, et jõuti 19. sajandil juba kolmveerand tuhande sordi kirjeldamiseni.
Aretustööl oli uskumatuid tulemusi, nagu tõestavad rekordmarjade kaalunäidud. Nii saavutati 19. sajandi keskel tikrisordi London ühe marja rekordkaaluks 58 grammi.
Uudsed Inglise sordid levisid kiiresti teistesse maadesse ja varsti tekkis karusmarjakasvatuse buum – kuni ettevõtmist tabas sügav tagasilöök.
Nimelt hakkas 19. sajandil Euroopas levima karusmarja-jahukaste, mis muutis enamike sortide marjad kasutuskõlbmatuks. Sordiaretuses tuli võtta uus suund jahukastekindlate sortide kujundamisele.
Tublil lapsel mitu nime
Eesti keeles on karusmarjal mitu head nime. Peale tikri veel tikerber, tahkelmari, karumari ja kikker. Kuna karusmarja sorte on palju, varieeruvad marjade värvus, kuju ja suurus. Sõltuvalt sordist on tikrid kas kollased, rohelised, punased või violetsed. Marjad maitsevad kas magusalt või hapukamalt ja sõltuvalt sordist on marjad ka eri suurusega.
Mille poolest jutuks olev mari siis tubli on? Karusmarjas on rikkalikult C-vitamiini, väga palju K-vitamiini ning märkimisväärselt E-vitamiini. Askorbiinhappe sisaldus erineb sorditi kuni kaks korda.
Tikker on märkimisväärne kaaliumi- ja mangaaniallikas. Karusmarjas on palju antioksüdantseid bioflavonoide ja punase värvusega marjades ka antotsüaane. Kõik need on tervist toetavad ained. Mari on tubli on ka inimorganismi veebilansi mõttes, sest neis on keskmiselt 88 grammi vett saja grammi marjade kohta. Veest ülejäänud osa moodustab viljade kuivaine, milles on paras ports suhkruid (varieerub sõltuvalt sordist, kasvutingimustest, ilmastikust ja küpsusastmest), mida võib olla 100 grammis marjades 6–10 protsenti.
Aga miks siis just «põhjamaade viinamari»?
Hellitusnime taga ongi nimelt marjade suhkrurikkus. Glükoosi ja fruktoosi on marjades enam-vähem võrdselt: fruktoosi umbes 2,4 protsenti ja glükoosi 2,8 protsenti. Et see magus oleks tasakaalustatud, sisaldab viljaliha hapuma maitsega orgaanilisi happeid. Ka nende kogus on muutuv ja jääb keskmiselt 1,5–3 protsendi piiresse.
