Õigusnõunik soovitab: kas oma vara kinkida või pärandada?

Pilt on illustratiivne Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Me kõik jääme vanaks, ütleb tuntud laulusalm – ning see on õige! Tuleb aeg, kui vanemaealine inimene enam ise oma vara ülal pidada, hooldada või remontida ei jõua – seda nii rahalises kui ka füüsilises mõttes. Kuidas siis edasi?

Kui te soovite oma korterit või maja (edaspidi vara) kinkida eluajal lähikondlastele (lapsed, abikaasa, vanemad, sõbrad), siis toimub see kinkelepingu sõlmimise teel. Te peate pöörduma notari poole ja koos kingisaajaga kahepoolse tehingu vormistama.

Siinkohal on oluline teada, et teie, kes te olite selle korteri või maja omanik, kinkimise hetkest seda enam ei ole ja vara käsutamise õigus on üle läinud kingisaajale. Te ei saa oma vara, mille te ära kinkisite, teise omaniku käest tagasi nõuda. Välja arvatud juhul, kui kingisaaja on kinkija suhtes 12 kuu jooksul alates kinkimisest näidanud üles äärmist lugupidamatust. Pean oma kohtupraktikale tuginedes tõdema, et äärmist lugupidamatust kinkija suhtes on väga keeruline tõendada. Vaidlused kestavad aastaid ja on väga valulised.

Loomulikult võite ja saate kinkelepingule lisaks seada kingitud varale isikliku servituudi, mis kantakse kinnistusraamatusse ja on kohustuslik täitmiseks kõikidele järgmistele omanikele.

Mida tähendab isiklik servituut?

Isiklik servituut tähendab, et saate teha kinnistusraamatusse kande, et kinkijal on kuni oma eluaja lõpuni õigus antud majas või korteris tasuta või tasu eest elada. See õigus kehtib vaid personaalselt teie suhtes, teie teised lähikondlased seda õigust kasutada ei saa.

Ka sel juhul oleks mõistlik kokku leppida, millises määras ja ulatuses isiklik servituut kinkijale laieneb. Ei ole harv juhus, kui kinkija ja endine omanik on kasutanud ja elanud oma majas või korteris ilma piiranguteta ja vallanud kõik elu- ja kõrvalruumid. Pärast vara kinkimist ja ka isikliku servituudi seadmist võib ette tulla arusaamatusi (nt kui kinkija ja endine omanik ei saa kõiki ruume, hooneid ja kinnistut oma äranägemise järgi kasutada ja vallata). Ka uuel omanikul võivad tekkida soovid ja tahtmised kingitud vara, mis kuulub ju temale, kasutada ja seal elada.

Kuidas siis vara rahumeelselt kasutada ja jagada?

Kinkija ja kingi saaja peaksid eelnevalt (enne kinkelepingu sõlmimist) leppima omavahel kokku ning notari juures koostatavas kinkelepingus täpselt kingitud vara kasutamise korra ja ulatuse ära märkima. See tähendab, et pooled lepivad üsna konkreetselt kokku, milliseid ruume, seadmeid, inventari üks või teine isik võib omaks pidada ja ilma piiranguteta kasutada.

Kokku peaks leppima ka jooksvate kulude kandmises. Kes ja kui suures ulatuses tasub kommunaalkulude, vee ja kanalisatsiooni, elektrienergia jms kulude eest ning kuidas need jaotuvad? See hoiab ära edasised vaidlused, arusaamatused, solvumised ja väärarusaamised.

Kinnisvara või korteriomandi kinkimine on täiesti seaduslik ja aktsepteeritav tegevus, kuid võib tuua kinkijale või kingisaajale arusaamatusi ja probleeme. Meeles peab pidama, et kinkija ei ole enam vara omanik ja uuel omanikul on täielik õigus oma vara kasutada ja käsutada.

Märgatavalt ohutum, odavam ja probleemivabam on koostada ja tõestada notaris testament, millega te määrate pärast teie surma oma vara edasise kasutuse ja omandiõiguse ülemineku.