Priit Neilinn: tobuturism ja rosoljemultikulti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Prügi rannas

FOTO: KATE NELSON / CATERS NEWS / Caters News Agency / Scanpix

Alljärgnev mõtisklus sai alguse kahest erinevast juhuslikust allikast. Esimene oli see, et kui ma mõni aeg tagasi hommikul tööle jõudsin, siis kohtasin juba uksel oma Ameerikast pärit vanemast daamist töökaaslast Lindat...

Linda, olles silmähtavalt elevil teatas, et oli mingist oma kodumaa vanematele inimestele mõeldud internetileheküljelt lugenud ühest riigist kaugel Baltikumis, kui tema kaasmaalastele alles avastamata turismisihtkohast, millel nimeks Eesti. Pidavat olema hirmus põnev.

Teiseks suunajaks oli aga see, et lausa viimase paari kuu jooksul olen meie pressis üsna tihti kohanud niisuguse sisuga pealkirju, mis teatavad näiteks, et «Homme külastab Tallinna nii ja nii mitu tuhat kruiisituristi», või et «Saaremaad ja Hiiumaad on viimasel kuul väisanud rekordarv rännumehi». Need pealkirjad väljendavad ilmset võidurõõmu ja esimesel hetkel tundub, et miks ka mitte...

Tuleb ju riiki sisse va rahakest ja vähemalt hooajaliselt luuakse juurde mõnigi madalapalgaline töökoht. Turismiettevõtjate huvist ma ei räägigi. Ah jaa, need pisukesed probleemid, nagu rohkem prügi ja mõni nimetähti täis kraabitud koopasein või ajaloomälestis – neist tühjadest saame üle uusi koristajaid palgates või objekti terasvõrguga kattes - peamine, et penni tuleks.

Kas aga ka tegelikult kõik nii roosiline on, selle üle tasuks mõelda.

Kas aga ka tegelikult kõik nii roosiline on, selle üle tasuks mõelda. Mõtlema paneb nimelt see, et miks on mõned Euroopa tuntud turismimagnetitest linnad, nagu näiteks Barcelona ja Veneetsia, massiturismi vastu tagajalgadele tõusnud ja püüavad ähvardava möirgamisega rändurite horde tagas tõrjuda, tehes selleks erinevaid kitsendusi. 

Saamaks sellest kergemini aru, pöördugem tagasi meie igapäevaellu. On teil kunagi käinud külalisi, kes end pärast teie kodus sisseseadmist asuvad mõne aja pärast teie elu oma käe järgi ümber korraldama? Minul küll on. Algul toimub see protsess üsnagi viisakalt, aga peagi muutub ta üha agressiivsemaks ja agressiivsemaks. Meie loomupärane viisakus aga keelab meid niisuguseid külalisi põrgusse saatmast. Ja nii me siis kannatame ja ootame nende lahkumist.

Umbes sama on suures plaanis toimunud ka neis linnades. Kes aga on need peremehetsevad ja ebameeldivad külalised oma olemuselt? Ka siin on asjale lihtsam läheneda paari elulise näite varal.

Ei teata midagi selle koha ajaloost, kommetest ega keelest.

Olen mõnikord pöördunud mõne oma pikemalt soojamaareisilt naasnud tuttava või pooltuttava poole umbes niisuguse küsimusega, et mida huvitavat sa siis seal ka nägid või kogesid? Vastus kõlab tihti, et oi kui vägev oli, soe oli ka palmid kasvasid! Imelik on, et ka pärast pikka usutlemist midagi rohkemat ei tulegi. Ei teata midagi selle koha ajaloost, kommetest ega keelest. Isiklikest kontaktidest kohalikega ma ei räägigi.

Minul tuleb siis küll alati keelele küsimus, et mida paganat sa sinna siis üldse sõitsid ja raha raiskasid? Oleks ju võinud palju väiksemate kulutustega veeta oma puhkuse kodumaises spaas või rabada potipalm kaasa ja ahju taha pugeda, kus on ka soe. Tavaliselt selgub edasi vesteldes veel ka niisugune kurioosum, et ei proovitud isegi kohalikku toitu, sigarette või vägijooke, vaid otsiti ikka kust saab odavamat Marlborot või viskit.

Iirlaste puhul tuleb tihti välja ka veel see fenomen, et kõik õhtud veedeti iiri pubis steiki süües ja iiri õlut juues. Eks teiste rahvaste puhul talitata vastavalt oma rahvuse eripärale ja maitsele. Nii tulebki välja, et midagi uut ei kogetud ja kogu reis võeti ette vaid selleks, et naabrile tõestada, et ikka tasemel ollakse ja kord aastas endale välisreis ollakse võimeline lubama. Kurb tõdemus, eks ju?

Esimene paha on ehk see, et oma suures sissetulekuahnuses hakkame me oma maa ehedat omapära võltsima ja seda külalistele suupäraseks ja söödavaks tegema.

Nüüd oleks ehk aeg asuda analüüsima nähtuse sügavamaid allhoovusi ja mida see nähtus, mille ma enda jaoks olen ristinud «tobuturismiks», endaga kohalike jaoks kaasa toob või õigemini, kuidas me halvale ise kaasa aitame.

Esimene paha on ehk see, et oma suures sissetulekuahnuses hakkame oma maa ehedat omapära võltsima ja seda külalistele suupäraseks ja söödavaks tegema. Vahel küünib see niisuguste jaburusteni, mille puhul suu lausa lahti kukub. Mõned aastad tagasi leidsin ma ühes Lõuna-Eesti väikelinnas iiri pubi, mille ainus iirilik asi oli silt uksel. Eriti kummastav oli aga see, et sellesama sildi kõrval ilutses Briti lipp.

Arvesse võttes iirlaste- ja inglaste vahelisi ajaloolisi suhteid, ei imestaks ma, kui mõni purjus iirlane sellest lausa pöördesse läheks ja mainitud asutuse peapeale pööraks, aga see selleks... Me pakume tihti külalistele pseudo-eestilikke ja totraid suveniire, lõbustame neid muusikaga, mis originaalis saksa või iiri päritolu ning tantsime rahvatantse, mis kaasaegsete loodud ja milles puudub ehedus, kandes seejuures nn rahvariideid, mis kokku pandud mitme erineva maakonna omadest – aga mis sellest, peaasi, et nemad seda meie omaks peaksid.

Niisugust võltsrahvuslikkust luues muutume me ju lihtsalt klounideks, kes omamaise ja eheda peale piltlikult öeldes sülitavad. Vähe sellest, me keerame niisuguse tegevusega tuksi ka iseenda arusaamise, mis on siis tõeliselt meie ja ehtne. Tuleb meelde, kuidas ma ühe külla tulnud sõbra Iirimaal kohalikku pubisse viisin. Tol õhtul mängiti seal elusmuusikat. Ühte esitatavat laulu kuulama jäädes teatas sõber äkki, et see on ju eesti laul! Pidin teda tükk aega veenma, et tegemist on ikkagi vana iiri meloodiaga ja eestlased on selle lihtsalt maha viksinud ning nüüd juba enda omaks pidama hakanud.

See on aga juba päris kurb lugu, kui me oma ja laenatut enam eristada ei suuda. Ja selles on süüdi just seesma «rosoljemultikulti», mida meie turismiettevõtjad tihti juurutavad. Siia ritta võiks veel kuuluda hooned turismitaludes, mida samuti omakultuurina külalistele välja reklaamitakse, milles aga omakultuuri täpselt sama palju kui Ed. Vilde «Pisuhänna» tegelase, arhitekt Ludvig Sanderi projekteeritud iluduses, kus kõrvuti sarikanurkades ilutsevad hobusepead ja kreeka sambad. Omakultuurist ja sellega seonduvast ehk piisab. 

Just siis sai minu arvates alguse välismaalaste jumaldamise kultus.

Lõpuks veel veidike sellest, kelleks me ise muutume, kui me niiviisi end võõraste ees võltssulgedega ehime ja kõiges neile meele järgi püüame olla. Meil on selleks üks soodustav asjaolu, mis ulatub tagasi aegadesse kui soomlased veel Viru hotelli ehitasid.

Just siis sai minu arvates alguse välismaalaste jumaldamise kultus. Neist räägiti tol ajal legende kui vabastajatest, kes puss vööl toonastele anastajatele restoranides julgelt vastu astusid ja neile koha kätte näitasid. Minu kaasaegsed ja vanemad ehk veel mäletavad. Ajad on muutunud, aga mõningane alt üles vaatamine välismaalaste suhtes on jäänud, kuigi nad tihti seda üldse ei vääri ning meie suhtes üsnagi ülbelt käituvad.

Ka mujal näikse tobuturistid käituvat samuti. Kohe tuleb meelde hiljuti Hispaania pressist loetud lugu, kuidas kamp oma võltsvagaduse paradiisist välja pääsenud rootslast, tervet tänavat oma purjus räuskamisega öö läbi üleva hoidsid. Vabadus end ükskord ometi odavast veinist täis imeda on nii hullutav. Kodus seda ju ei tohi. Selle tänava inimesed pidid aga pärast unetut ööd hommikul tööle minema.

Nüüd aga on aeg loo alguse juurde tagasi pöörduda. Loodan, et suutsin käepäraste ja eluliste näidete varal massiturismiga seotud kultuurilised ja puhtinimlikud probleemid veidi selgemaks rääkida. Nüüd mõistame ehk paremini ka nende vanade ja uhkete kultuurrahvaste protesti paljude turistide alandava ja primitiivse käitumise vastu, ning seda, kuidas nad sihtkohamaa kultuuri ja kombeid risustavad ning labastavad, nõudes juurde üha uusi pitsarestorane ja hamburgeriputkasid ning õllekaid, mis aga ei ole antud maale omased.

Minu unistus on, et niisugused tobuturistid tõrjutaks nn «Disneylandidesse», ehk turistidele spetsiaalselt mõeldud külakestesse, mida võib massiliselt näha Vahemere rannikul. Seal võivad nad siis spetsiaalselt nende jaoks kunstikult loodud keskkonnas oma unistusi teoks teha, ilma et nad teisi segaks ja haavaks.

Suurem osa võiks neist muidugi hoopis tulemata jääda. Muidu on meie kodumaal oht muutuda milleksi taoliseks nagu Egiptus, kus turistidele on eraldatud kallid tasulised rannad, kuhu kohalik, omal maal, oma jalga tõsta ei tohi. Kui me aga suures rahaahnuses massiturismi üha enam üles kütame, oleme me just sinnapoole teel, muutudes teenijateks meie omas kodus.

Tagasi üles