Frankofiilist koolipapa: avatus ja vabadus on kõige tähtsamad

Lauri Leesi. Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Siiri Rebane, Elukiri

Ajame Tallinna Prantsuse Lütseumi direktori Lauri Leesiga juttu uue kooliaasta eel, augusti keskpaigas, mil linnapildis torkavad silma 20. augusti kontserdile „Vabaduse laul“ kutsuvad plakatid. Eesti on 20 aastat jälle iseseisev olnud. Küsin Leesilt, kas tema arvates on Eestil – riigil, inimestel – hästi läinud?
 

„Meil on hästi läinud ja minul isiklikult ka. Ma kahetsen ainult ühte asja: mu isiklikus biograafias oleks võinud iseseisvus tulla 20 aastat varem, kui olin noorem ja jõulisem. Kahjuks olin juba jõudnud isiklikus pedagoogilises karjääris tippu. Seeläbi, mida annavad just avatus ja vabadus, sain juurde lisada vähe.

Avatus ja vabadus on kõige tähtsamad. Kui võrrelda teiste idabloki rahvastega, on meil küll hästi läinud. Olen selle üle õnnelik. Selles, et ma polnud siis enam nii noor, kui Eesti vabaks sai, ei saa kedagi süüdistada ja ka ma ise pole selles süüdi.“
Milles peitub Eesti fenomen, et meil on nii hästi läinud?

Leesi arvab, et see on meie esivanematelt pärit töökus. Ja võib-olla ka meie sissepoolepööratus, mis on sundinud meid rohkem rügama, see tähendab, edu saavutama, lisab ta.

Mis võiks Eestis teisiti olla?

Halvaks peab Leesi seda, et kangesti püütakse kopeerida niinimetatud edukate maade saavutusi hariduse ja kultuuri vallas. „Seda ei tohiks teha, sest neis maades, kuhupoole me piilume ja kellega ennast võrdleme, on haridusreformid luhtunud ning nad on juba loobunud modernsetest meetoditest ja tulevad tagasi just klassikaliste meetodite poole,“ räägib ta.

Vead haridussüsteemis

Nii olemegi teeneka koolijuhiga vesteldes jõudnud õige ruttu talle nii südamelähedase kooliteema juurde. Meie hariduskorralduse kaheks suurimaks puuduseks peab Leesi riigieksamite süsteemi ja seda, et puudub võimalus juba pärast 5.–7. klassi minna ametikooli.

„Riigieksamite sissetoomine meie haridussüsteemi oli viga, see on oma aja ära elanud,“ usub ta. Leesi arvates võiks taas usaldada pedagooge ja koolijuhte sedavõrd − nagu eesti rahval on alati kombeks olnud −, et lubataks küpsuseksameid teha oma koolis.

„Kui doktorikraadi lubame anda ühel õppeasutusel, siis miks ei või põhi- ja keskkoolieksameid sooritada oma koolis? Miks peab koolijuhte ja pedagooge umbusaldama? Seda inimest, keda ühiskond ei usalda, et äkki paneb parema hinde või on ebaõiglane, ei tohiks lihtsalt koolijuhiks lubada.”

„Pealegi on eksamikeskuse ülalpidamine kallis. Sealsed ametnikud tahavad ennast õigustada, nad on sulgunud oma maailma, nendega kontakteeruda on raske,“ lisab ta.

„Riigieksamid pole andnud eesti rahva haridusele midagi juurde. Kas on mõtet teha reformi, mis midagi juurde ei anna?“ küsib Leesi. „Mulle öeldakse küll, et minult pole ju midagi ära võetud, sest minu kooli lapsed astuvad edukalt kõrgkooli. Aga minu lapsed astusid edukalt ülikooli ka ilma riigieksamiteta. Mõelge, milline hulk rahvuse haridusele mõeldud rahast on kulunud riigieksameile!“ Keskkoolilõpetajal, kel pole võimeid ega huvi ülikooli minna, poleks vaja teha riigieksameid, aga need tuleb sooritada kõigil keskkooli lõpetada soovijail.

Leesi soovitab: kui juba võtame läänest eeskuju, no võtame siis Prantsusmaalt − seal on nii, et need, kes ülikooli minna ei kavatse, lõpetavad keskkooli pärast 11. klassi, ülikooli astuda soovijad käivad ka 12. klassis. Keskharidus loetakse saavutatuks 11 klassiga.

Teine väga suur puudus meie hariduses on Leesi hinnangul see, et enne 9. klassi lõpetamist pole meil õpiraskustega last kuhugi suunata, sest ametikooli pääseb enamasti pärast põhikooli lõpetamist. Staažikas pedagoog teab, et kõige raskem kooliaste on 5.–7. klass. Kui siis õppimine kohe kuidagi ei edene, tuleb õpilane ikkagi ühest klassist teise vedada, olgu hinded kui viletsad tahes. Õpetajal kulub palju energiat ja aega tunnis selliste lastega tegelemiseks, samal ajal ülejäänud 25 last igavlevad.

Võiks olla ametikoolid, kuhu võetaks õpilasi varem, juba 5.–6. klassi järel. Tallinnas on vaid üks selline kool ja seegi mitte eriti hea mainega. „Luksemburgis on sellise kooli nimi tehniline lütseum. Juba nimi näitab, et see pole mingi karistus, kui lähen sinna lütseumisse, mis on tehnilise kallakuga, ja minust tuleb elektrimontöör või tisler või parketipanija.“

Leesi on haridusteemadel aastate kaupa sõna võtnud. Kas ta tunneb mõnikord ka jõuetust, et räägiks nagu vastu seina, sest midagi ei muutu?

„Vanusega muutub inimene sallivamaks. Noorem inimene ägestub, kui teda ei mõisteta, vanemana lööd käega, töötad edasi ja ... räägid edasi,“ vastab 66-aastane pedagoog.

Koolikatsed

Selle segaduse kohta, mis tänavu toimus Tallinna koolidesse vastuvõtul, ütleb Leesi, et soovitab haridusametil seda ebaõnnestunud meetodit enam mitte korrata.

„Koolikatsete läbiviimine pole ametnike põhitöö, seda peavad tegema ainult õpetajad,“ lausub ta. „Katseid poleks vaja, kui meil poleks Tallinna kesklinnas koole, kus on ühele kohale 4–6 soovijat. Mujale pole katseid vaja. Kõik ei pane lapsi nendesse mainekatesse koolidesse ainult sellepärast, et saada popimat haridust, vaid ka kooli asukoha pärast. Kui ema ja isa töötavad kesklinnas, siis on neil ju mugavam laps ka kesklinna viia. Tänapäeval ei käi lapsed ise koolis nagu 50 aastat tagasi, vanemad viivad ja toovad neid, vähemalt esimesel aastal, ja nad teevad seda lapse turvalisuse huvides. Lapsed pole süüdi, et neid viiakse ja tuuakse kooli, selleks on sotsiaalsed ja poliitilised põhjused.“

Kui kooli ühele kohale kandideerib mitu last, siis kuidagi tuleb ju valik teha, ja katsetest paremat meetodit Leesi ei tea. Ei saa näiteks teha kiiruse peale, et kes esimesena lapse kirja paneb, see ka koha saab − siis võtaks vanemad ilmselt juba eelmisel õhtul ennast kooli ette järjekorda. Pariisi kõige popimas koolis nii olevatki: vanemad istuvad järjekorras kokkupandavatel taburettidel.

Ei maksaks ka seda järgida, nagu sel aastal Tallinnas tehti, et kel on elanike registris „õige elukoht“, see võetakse vastu. Elukoha registrisse tekitamine on kümne minuti küsimus, oleneb arvuti käsitsemise oskusest.

„Võiks usaldada neid üksikuid koole, kel on aastatepikkune praktika, mis on andnud normaalseid tulemusi,“ soovitab lütseumi direktor. „Tõsi, ka minu peale on aeg-ajalt natuke haugutud, aga praegu on kevadest peale kogu ühiskond, kõik ajakirjandusväljaanded sealhulgas, rääkinud, et tänavu kevadel toimunud koolikatsed olid ebaõnnestunud. Ainult paar inimest räägivad vastupidist. Niisiis, seda ei maksa korrata.“

Varianti, et vastu tuleks võtta kõik lapsed, kes kooli ümbruses elavad, ei pea Leesi heaks. Kuidas seda kontrollida? Lütseumi ümbruskonnas ei elagi eriti kedagi. Ja Pääskülas elav laps ei saakski siis lütseumisse tulla? Leesi arvab, et see oleks sunnismaisus, pärisorjus.

Tallinnas polnud varem seda probleemi. See puudutas ainult neid üksikuid, kelle laps ei saanud kooli. Lapsevanemad teadsid, et kui tahavad lapse lütseumisse panna, siis tuleb temaga tegeleda. Kel polnud selleks aega, see ei pannud.

Õpetaja töö vajab väärikat tasu

Veel üht meie haridussüsteemi väga suurt puudust tahab Leesi nimetada, ja see on õpetaja elukutse maine, mille üheks väljenduseks on palk. Kohe pärast laulvat revolutsiooni sattus õpetajaamet õige madalalt tasustatute hulka ja nii on see jäänud, hoolimata sellest, milline erakond on võimul olnud. Haridusministritest on Leesi hinnangul kõige rohkem teinud õpetajate heaks Peeter Kreitzberg – tema ministriks oleku ajal tõsteti õpetajate palka.

Leesi meenutab, et võitles koos Kreitzbergiga selle eest, et klassijuhataja töö oleks tasustatud. Üks minister oli Leesi väitel arvanud, et klassijuhatamist pole vaja tasustada, sest õpetaja peab olema nii suur patrioot, et kasvatab lapsi tasuta. Klassijuhatamine sai tasuliseks, aga see tasu pole kaugeltki veel vastavuses selle töö juurde kuuluva vastutuse määraga.

„Olen edasi võidelnud selle eest, et klassijuhatamine võrdsustataks koristaja palgaga, seni pole selleni jõutud. Tahaksin erru minna sellega, et nii oleks. Kui noor pedagoog võtab endale niisuguse koormuse, siis see võiks olla tasutud miinimumpalga ulatuseski. Ma soovin, et õpetaja tööd tasustataks selle töö vääriliselt.“

Leesile näib, et õpetajaameti staatus on langenud vabaduse ajal madalamale, kui see oli nõukogude ajal. „Mul on sellepärast piinlik, mul on tunne, et olen liiga vähe võidelnud, liiga vähe kirjutanud, et ma pole ennast arusaadavaks teinud,“ ütleb ta.
Ometi on selgitanud ta kõike haridusse puutuvat nii palju kui võimalik nii uutele ministritele kui linnaametnikele.

Paraku kipub teisteski Euroopa maades õpetajaameti maine mitte eriti kõrge olema. Siiski, mitte kõigis. Näiteks Luksemburgis on pedagoogi töö hästi tasustatud, seal olevat ka algkooliõpetajad suures osas mehed. Leesi ei taha öelda, et mehed on paremad õpetajad, aga kui paljud mehed valivad õpetaja elukutse, siis näitab see, et õpetaja teenib nii palju, et on võimeline peret toitma.

„Me ei pea alati eeskuju võtma maadest, kellega meil on välispoliitiliselt tähtsad sidemed – näiteks Saksamaast, Rootsist, Inglismaast, Prantsusmaast, Hispaaniast. Me ei pea ilmtingimata lipitsema nende maade ees,“ arvab ta. „Kas me ei võiks toetada põhjaiirlaste soovi ühineda oma põhirahvusega või baskide soovi saavutada iseseisvus? Need asjad häirivad mind küll, aga ma ei kuulu nende hulka, kes igatsevad tagasi eelmist režiimi. Ma rõõmustan, et oleme iseseisvad, et oleme nii palju saavutanud. Me oleme avatumad, sallivamad. Mõnel teemal küll vaieldakse palju, aga seegi on juba edusamm, et kirjutatakse ja vaieldakse, mitte ei vaikita.“

Muutused ühiskonnas

Ühest küljest on ühiskond muutunud, aga teisest küljest on inimesed põhiolemuselt juba antiikajast peale samasugused. Alati on olnud väiksem osa neid, kes vajavad süvakultuuri, ja suurem osa neid, kes vajavad massikultuuri. Osa ei vaja aga midagi.

Leesi toob ühe näite. Vana-Roomas rajas Marcellus teatri, kus etendati draamateoseid. Samal ajal käis suurem osa inimesi gladiaatorite võitlust vaatamas, see oli tolleaegne massikultuur, nagu meil praegu Saku suurhallis toimuvad suuri masse köitvad etendused. Marcelluse teatril ei läinud paraku hästi, külastatavus oli väike, teater lõpetas tegevuse, majja tehti korterid. Selle hoone jäänustele tänapäeval rajatud korterid kuuluvad Rooma luksuslikemate hulka.

Kui antiikajast tänaseni ei ole inimloomus eriti muutunud, ei saa Leesi ka väita, et tema koolis töötamise 20 aasta jooksul oleksid õpilased põhimõtteliselt muutunud.

Muutusi õpilastes võib küll märgata, aga mitte põhimõttelisi, ja need muutused on iseloomulikud tervele ühiskonnale. Kirjanduse lugemine on vähenenud mitte ainult õpilaste seas, vaid ka täiskasvanute hulgas. „Väike laps imiteerib eelmist põlvkonda.

Kui kodus muust ei räägita kui „hulludest päevadest“, et peab ostma seda ja seda ja ainult see firma on hea, siis sellest räägib ka laps.“

Leesi ei karda, et uued põlvkonnad jäävad rumalamaks kui varasemad, sest loevad vähem raamatuid. Praegu hangitakse infot mujalt – ja seda varasemast palju suuremal hulgal. Praegused gümnaasiumilõpetajad on kindlasti targemad, laiema silmaringiga, tunnevad paremini kultuuri kui abituriendid paarkümmend aastat tagasi, usub Leesi.

„Mina ei teadnud 11. klassis, kes on Caravaggio, aga ma kohtasin suvel Roomas Barberini muuseumis Caravaggio piltide ees oma endisi õpilasi,“ räägib ta. Õpetaja rõõmustas selle kohtumise üle südamest: see peab olema heade kultuuriteadmistega inimene, kes suures Roomas, kus on nii palju vaatamisväärsusi ja turistide traditsioonilisi radu, ometi ka sellise paiga nagu Barberini muuseum üles leiab. „See on minu jaoks uue põlvkonna iseloomustus,“ nendib ta. „Kui lähen ooperi või balleti esietendusele, kohtan sealgi oma kasvandikke.“

Veel on Leesile silma torganud, et tänapäeva lapsed ei oska rõõmustada selliste lihtsate asjade üle, mille üle rõõmustasid nõukogudeaegsed lapsed. Kui palju rõõmu sai tolleaegne laps kas või ühest banaanist!

„Sõda ja rahu“ andis algtõuke

Lauri Leesi jagab oma tööelu kahte etappi: umbes 20 aastat õpetas ta prantsuse keelt täiskasvanutele ja umbes sama kaua on ta olnud laste õpetaja ja koolidirektor Prantsuse Lütseumis.

Kuidas tekkis ühel Saaremaa poisil armastus prantsuse keele vastu?

Kui Lauri oli umbes 8. klassi poiss, näidati Saaremaalgi ameeriklaste filmi „Sõda ja rahu“, Audrey Hepburn Nataša Rostova osas ja ka teised kuulsad näitlejad mängimas.

Laurile meeldis film niivõrd, et käis seda vaatamas neli korda. Seejärel võttis raamatu lugeda, kus juba esimene lause oli prantsuse keeles. Kes lugenud on, teab, et prantsuse keeles on seal lauseid veelgi ja filmiski oli jäetud prantsuskeelne osa vene keelde dubleerimata. Prantsuse keel tundus Laurile väga ilus ja ta rääkis ka emale, et mõtle, kui huvitav – venelased räägivad prantsuse keeles. Ema ütles, et tol ajal oli see loomulik: haritud venelased oskasidki prantsuse keelt.

„Sõda ja rahu“ luges teismeline Lauri muide vene keeles, mille ta oli selgeks saanud Siberis, kuhu oli koos perega küüditatud…

1960.–1970. aastatel näidati Eestis üsna palju prantsuse filme. Lauri Leesigi vaatas nii „Tulp Fanfaani“ kui teisi seiklusfilme, Louis de Funès’iga naljafilme, kõike, mida kino pakkus. Kuigi filmid olid tõlgitud vene keelde, tundus prantsuse maailm nii huvitav, et Lauri sukeldus sellesse kire ja armastusega.

Keskkoolides tol ajal prantsuse keelt peaaegu ei õpetatudki, ülikoolis aga küll. Nii astus Saaremaa poiss Lauri Leesi Tartu Riiklikku Ülikooli ja lõpetas selle 1970. aastal prantsuse filoloogina – ta oli täitnud oma unistuse.

Ülikooli järel suunati Leesi Tallinna I Keskkooli õpetajaks. See oli tol ajal üks väheseid koole Eestis, kus õpetati prantsuse keelt. Samas majas tegutses õhtuti keeltekool, Leesi pidi seal ükskord kedagi asendama, aga jäigi seal õpetama, kuni hakkas keeltekoolis täiskoormusega tööle.

Praegu ütleb ta, et pole oma ametit tegelikult muutnud, ta on olnud kogu aeg prantsuse keele õpetaja. Ka koolijuhi ameti juures pole ta tahtnud õpetamisest loobuda.

Leesi ei oska öelda, kummal perioodil on ta õnnelikum olnud, kas keeltekoolis täiskasvanutega töötades või koolis lastega. „Esimeses pooles töötasin nendega, kes ise tahtsid õppida, kes armastasid prantsuse keelt ja kellele mu persoon sobis,“ räägib ta. „Teises pooles nendega, kelle vanemad soovisid, et nende lapsed õpiksid minu koolis – nad olid kas mu õpilased olnud või olin jätnud neile oma artiklite või saadetega positiivse mulje. Ka koolis on muidugi õpilasi, kellel on minuga klapp, aga see ei tarvitse alati nii olla.“

Kooli tööle asudes hakkas Leesi kõigepealt ise uuesti õppima – laste õpetamist õppima. Ta käis kolleegide tundides ja tegi seal märkmeid. „Suurte jaoks oli mul juba raamatuid tehtud, väikesed olid aga mulle täiesti uus, ent huvitav maailm,“ meenutab ta. „Hakkasin neid lapsi armastama, see oli hoopis teistmoodi kui õpetada suuri õpilasi.“

Esimest korda pääses Leesi Prantsusmaale nõukogude aega arvestades suhteliselt vara, 3-4 aastat pärast ülikooli. Komsomoli liinis töötas üks keeltekooli õpilane, kes rääkis õpetajale võimalusest Prantsusmaale reisida ja ergutas kogu bürokraatiat läbi tegema. Järgmine reis oli tõlgina koos Estonia teatriga. Siis tuli juba vabadus ja nüüd võime reisida, millal ja kuhu tahame.

Oleks ju normaalne, et kui prantsuse keele õpetaja räägib tunnis Pariisist, siis on ta seal ka käinud, aga Leesi rääkis sellest linnast vägagi tõetruult juba siis, kui polnud jalgagi sinna tõstnud. Ta oli endale Pariisi nii selgeks teinud (ilma internetita!), et kui sinna esimest korda läks, siis teadis täpselt, kus mis asub, ja see linn oligi täpselt selline, nagu ta oli ette kujutanud. Elus on tihti nii, et inimesed teevad endale illusioone, kujutavad endale ette näiteks Roomat koos selle ajalooga ja kui siis ükskord sinna jõuavad, on pettunud – endisest hiilgusest on järel vaid varemed. „Mul seda ei olnud, mul oli selge pilt, mida tahan sealt leida, ning Pariis oligi selline, nagu kujutlesin, ja ilusamgi veel,“ kinnitab ta.

Üks paik Prantsusmaal, mida Leesi on hakanud viimasel ajal armastama, on Nice ja selle ümbrus. Kuni 1860. aastani kuulus Nice Itaaliale, seepärast nimetatakse linna ka Nizzaks – niisiis on mõlemad nimevariandid õiged.

Kui Leesi läheb Nice’i koos kellegagi, kes pole seal varem käinud, siis hoiatab ta: „Ettevaatust, see pole Pariis, siin pole „milo venuseid“ ega „giocondasid“, aga siin on see, mida on jumal loonud oma käega: siin on loodus, kogu see akvatoorium, mäed, meresina, mis on nii sinine nagu ei kusagil mujal maailmas, võib-olla ainul Capri saarel. Neid asju – inimese loodut ja looduse loodut – ei tohi omavahel võrrelda. Kus on öeldud, et jumala sõrm on vähem andekas kui Claude Monet’ oma? Mõlemat tuleb armastada.“

Nice’ist kuus kilomeetrit ida poole on Cap Ferrat’ neem. Alati, kui Leesi Nice’is on, teeb ta ka jalgsimatka sinna. „Nii ilusat loodust nagu seal annab otsida,“ räägib ta. „Sealsel turismirajal saab kaljude vahel käia, kuulata lainete loksumist, meresool on kaljud ära söönud, need on huvitava kuju võtnud. Seal on palmid ja kaktused, kogu loodus on nii lopsakas, ühed lilled lõpetavad õitsemist ja teised alustavad, õhk on kopsudele niivõrd kosutav, et seal tunneb ennast palju nooremana.“

Muuseas, Leesi käib igal hommikul jooksmas, ükskõik, kus ta parajasti viibib.

Eesti haridus on parem kui Prantsusmaa oma

Leesi pole mitte kunagi mõelnud emigreerumise peale. „Kuulun nende hulka, kes rõõmustavad, kui kuulevad emakeelt. Näiteks kui olen Rooma või Londoni lennujaamas ja kuulen eesti keelt, siis see paitab mu kõrvu, samuti oli kunagi, kui kuulsin Moskva lennujaamas suure rahvasumma sees eesti keelt,“ ütleb ta.

„Mulle meeldib elada oma rahvuse hulgas. Ja mulle näib, et meie keel on ilus, musikaalne. Kui olin väga noor, siis arvasin, et eesti keelde pole võimalik panna kõiki prantsuskeelseid luulepärleid, et ainult originaalis kõlavad nad eriti ilusalt. Aga kui sattusin Ain Kaalepi tõlgete peale, sain aru, et see on võimalik. Tänu Kaalepile sain aru, et ei tule tõlkida orjalikult, vaid loovalt. Sain aru, et meie keel on sama ilus, sama musikaalne nagu itaalia, prantsuse või vene keel, et see sobib luuleks. Hakkasin siis ka sellest vaatevinklist vaatama eesti luule peale, varem vaatasin vaid sisu. Ma armastan oma keelt, aga võõrkeeltest on küll prantsuse keel mulle kõige tähtsam.“

Leesi on ka ise tõlkinud ning prantsuse, inglise ja vene keele õpikuid kirjutanud.

Arvestust pole ta pidanud, mitme raamatu autor ta on, aga ta arvab, et umbes paarikümne. Oma kirjastamisalastest tegemistest tähtsaimaks peab Leesi „Europeia“ sarja, kus on ilmunud 56 raamatut. Tema oli sarja looja ja koostaja, mõne raamatu tõlkija.

„Negatiivset on igas ühiskonnas – kultuuritust, liigset saamahimu, liiklusõnnetusi, kuritegevust; majanduse arengus on tõuse ja mõõne. Aga need nähud ei tohiks mõjutada minu patriootilisi tundeid, “ ütleb Leesi. „Mul on kahju, kui meie ühiskonnas on midagi juhtunud, mingi õnnetus või muu negatiivne sündmus, aga see ei kahanda mu armastust kodumaa vastu. Ma tunnen ennast patrioodina ja leian, et Eesti on olnud ääretult tubli.“

Me ei peaks arvama, et lääne pool on kõik parem kui meil. Midagi on paremini seal, midagi meil. Prantsusmaa väga tugevaks küljeks peab Leesi sotsiaalseid garantiisid. Samas on Prantsusmaa väga bürokraatlik. Ja Eesti haridust peab Leesi Prantsusmaa omast tugevamaks.

„Kui eesti lapsed saavad PISA testides häid tulemusi, siis see on loomulik tulemus, see peabki nii olema. See on meie õpetajaskonna teene, mitte Eesti Vabariigi ministrite teene. Eesti õpetajad on suutnud säilitada selle positiivse, mis Eesti traditsioonilises pedagoogikas rahvaharidus on olnud,“ usub Lauri Leesi.

Jätkugu kõigidel meie tublidel õpetajail seda jaksu ka uuel alanud õppeaastal!