Vanadus on tore!

Pensionipõlves on aega kõigeks, mida hing ihkab. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

“Et oma noorust tagasi saada, oleksin siin ilmas valmis kõigeks peale kehaliste harjutuste, varase ülestõusmise ja korralike eluviiside ...”. Oscar Wilde, “Dorian Grey portree”.

Noorus on hukas. Nad ei austa vanurite värvitud juukseid. Nad värvivad juukseid ise, ja juba lasteaias. See on nooruse kultus. Noored arvavad, et jäävad igavesti nooreks. Ka mina arvasin.

Ometi olin juba kolmekümneselt selline hingeliselt väsinud tädike, tüdinenud elust, abielust, lastest, tööst. Mulle tundus, et olengi juba kõike näinud, kõik ära proovinud, et pole midagi uut siin päikese all. Kuid samas oli nii mõnus nooruslik välja näha. Heietada sellest, et alkoholi ei müüda ilma passi ettenäitamiseta, uhkustada, et olen ikka veel kahekümneaastaste poisikeste huviorbiidis.

Kuidas igatseme igavest noorust. Massiteabevahendid aga valavad õli tulle, kutsudes aktiivselt vanadusega võitlema või vähemalt noorust pikendama.

Seni, kuni naine suudab kümme aastat noorem välja näha kui ta oma tütar, on ta rahul. See on Dorian Grey sündroom. Probleem ei olegi aastate varjamise absurdsuses, vaid just selle põhjuses. Mitte kuidagi ei taha me end vanaks tunnistada, oletades, et kõik hea toimub siis, kui oleme noored. Käiku lähevad kortsudevastased kreemid, rasvaimu, sada dieeti, lausa kardinaalsed ilulõikused ...

Selle sündroomi ohvrid kannavad noortele mõeldud riideid, kuulavad noorte muusikat, käituvad nagu teismelised – see on amokijooks nooruse kannul. Võitlus eaga tekitab ainult depressiooni ja on juba ette kaotatud. Mitte kellelgi ei ole veel õnnestunud aega peatada. Peab siis vanadusega üldse võitlema?

Hea välja näha ja noor välja näha – need on erinevad elutõed. Nooruslikkus ei väljendu ainult välimuses. See ei ole kortsudevaba nahk, vaid hoopis hingeseisund. Kui pole kadunud teadmine, et palju on ees, et ikkagi saab veel midagi paremaks muuta ja isegi kõik teed on lahti, no kui mitte kõik, siis vähemalt paljud ...

Noorus on kakluste aeg, aga aastatega tuleb teadmine, et mitte kõik unistused ei väärigi kaklust, sest nad ei ole meie omad, ei peagi olema. On siis realism halb? Kõik, mis tuleb koos kortsude ja aastatega, on hoopis meie rikkus. Tuleb teadmine, kuidas oma plaane ellu viia ja kas see on üldse vajalik. Samuti oskus panna paika prioriteedid ja arusaamine, mis on meie jaoks tõeliselt hinnaline.

See küünilisus, mis oli mulle omane 30ndates, möödus iseenesest 60. eluaastaks.

Pensioniiga tegi mind tõeliselt õnnelikuks! Teadmine, et olen oma aja peremees. Sportlikud eluviisid ei pea tegema mind nooruslikumaks, vaid tervemaks. Ka mõttemaailm peab olema muutunud. Ei tohi üle tähtsustada seda, mis tegemata jäi, vaid hoopis ette võtma seda, mis vanas eas veel võimalik. Avage uks ja laske oma aastatel tulla!