T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Igavene haige ehk klassikaline hüpohondrik

Eve Ernis
, pensionär
Igavene haige ehk klassikaline hüpohondrik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Omateada tõeliselt haiged inimesed satuvad arsti juurde harva, sest nood ei tea niikuinii millestki midagi. Foto komöödiast "Ebahaige".
Omateada tõeliselt haiged inimesed satuvad arsti juurde harva, sest nood ei tea niikuinii millestki midagi. Foto komöödiast "Ebahaige". Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Juba kaugelt näen ääretult morni kuju, kes vaevu lohistab jalgu, nagu veaks ta kogu maailma muresid endaga kaasas. Väga haige inimene, kellele juba aastaid ei oska ükski arst diagnoosi panna.

Miks siis mina hakkan kohe taganemisteed otsima? Sest tean: vähemalt pool tundi pean nüüd kuulama, kui haige inimene ikkagi on mu tuttavate vanaisa. Ime, et üldse elus püsib. Kuid tegelikult olen kindel: ta on minu matustel ka veel kõige tervem inimene. Võib-olla ainult kergelt nohune.

Vanaisal on väga üksikasjalikud teadmised pea kõikede haiguste sümptomitest. Kuid täiendada oma teadmisi meditsiinist, küsides midagi tema jutu vahele, on võimatu. Sest ainult tema on kõige haigem inimene maailmas. Ning tal ei ole mingi üks, no äärmisel juhul kaks haigust, nagu tavaliselt minusugustel, vaid kõikide haiguste kogum ja sümptomid väga laialivalguvad. Kõik teised on oma hädades ise süüdi. Ei pese käsi korralikult, söövad rasvast toitu, liiguvad vähe ja on üldse õelad inimesed – sealt kõik need tavalised haigused tulevadki.

Miks siis mulle tundub, et pole ta nii haige midagi, ainult sisendab endale ja teistele. Mõni hüpohondrik otsib oma haigustega lihtsalt tähelepanu. Mõni on aga võimeline rikkuma kõikide pereliikmete elu. Just sel ajal, kui keegi neist võtab vastu enda jaoks tähtsa otsuse, mis erineb hüpohondriku arvamusest, on oodata haiguse sümptomite teravnemist. Algab perekondlik karussell haige ümber, mis tavaliselt lõpeb liiga iseseisva pereliikme kapituleerumisega.

Abikaasa on juba ammu matnud maha sõjakirve koos otsusega lahku minna, poeg on valinud õpinguteks hoopis teise instituudi, tütar pole läinud mehele sellele “oinale” nagu esimesel korral, armastus ei loe. Lapselaps kuulab muusikat ainult kõrvaklappidega ega vaata neid jubedaid action-filme – vanaisal tõuseb nendest vererõhk, ta on ju nii haige!

Aeg-ajalt võtab vanaisa ette jalutuskäigu perearsti juurde, olgugi et tohter meditsiinist midagi ei tea. Mis siis, et kõik analüüsid on korras nagu noorel mehel ja kõik muud läbivaatused pole ühtki haigust näidanud.

Ennegi on juhtunud, et aparaadid on alt vedanud. Näe, seriaaligi poleks ilma doktor House’ita, kes ainukesena päästab haigeid, kellele aparaadid ega kõik teised arstid ei oskagi õiget diagnoosi panna.

Ise usub hüpohondrik, et ainult tänu imele pole ta veel “ketse nurka visanud”, ja pugistab selle peale endaga rahulolevalt naerda.

Hea küll, siin on meie ees klassikaline hüpohondrik, kes on vanema generatsiooni esindaja. Aastate tõttu on tema juurest võimalus ehk mõni haiguski leida. Mida aga peale hakata nende nooremate “haigetega”, kellel haiguse sümptomid just siis välja löövad, kui neil tuleb võtta vastu mõni ebameeldiv otsus? Näiteks teha tööl ületunde, tegelda teismelise poja kasvatamisega või aidata naist majapidamistöödes. Kellele naistest poleks tuttav selline telefonikõne: “Halloo! Tahad, et ma poe juurde vastu tuleksin? Rasked kotid? Hull oled? Ma olen nii haige, et pean isegi jalgpalli voodist vaatama!”

Haigus on alati hea ettekääne jätta midagi enda jaoks ebameeldivat tegemata. Isegi laps teab, et haige olla ei tähenda ainult peavalu, kibedat rohtu ja tüütut arsti juures käimist. Ei saa ju ette heita looderdamist mehele, kes armastab korrutada, et on “ühe jalaga hauas”.

Hüpohondrikute kodune ravi: selliste haigete iseloomus domineerivad egoism, demonstratiivsus ja infantiilsus. Kui sümptomid teravnevad ainult siis, kui piiratakse haige huvisid, on põhjus haigustes kahelda. Kuid mingil juhul ei tohi hüpohondrikule kategooriliselt väita, et ta on lihtsalt hüsteerik ja kõik haigused välja mõeldud. See võib riivata tema hella hinge. Lähenege õrnalt, näiteks: “sa oled väsinud”, “sa oled pinge all”, “su närvid on täitsa läbi”.

Tingimata peab haigega minema arsti juurde ja andma võimaluse ise arstiga konsulteerida. Kui visiidist ühe arsti juurde on vähe, käige läbi teised eriarstid. Seejuures tasulistest eriarstidest abi ei ole, sest see, kes on nõus maksma, ei peagi kunagi päris terve olema.

Et elada hüpohondrikuga, peate saama jagu tema väljamõeldud haigustest või teil ei jätku omaenda tervist.

Märksõnad
Tagasi üles