Kuidas pääseb vanur õnnelikku suhtesse?

Ka vanem inimene ihkab enda kõrvale kedagi, kellega koos midagi ette võtta. Foto: AIN PROTSIN/PM/EMF

Üksik naine, kes on abielus olnud õnnelik, keda mees on hoidnud, hellitanud ja poputanud, on tavaliselt lesk.

Ta ei suuda leppida üksindusega ega sellega, et kedagi ei huvita tema soovid ja kapriisid. Kuid väga harva otsivad õnnelikus abielus olnud lesed aktiivselt enda kõrvale uut elukaaslast. Hoopis sagedamini kustuvad nad varsti ja järgnevad oma kaasale. Eriti veel siis, kui nad on elanud õnnelikus abielus kogu elu ja ka ise oma meest armastanud. Kahte ühesugust inimest maamunal ei ole olemas.

Kas keegi üldse teab, palju on meie hulgas üksikuid eakaid inimesi? Kas on üldse võimalik leida enda kõrvale kaaslast, kui ise oled 60 ja üle selle?

Parem olla näljas, kui süüa rämpsu; parem elada üksi, kui taluda nõmedust. Tuttav elutõde. Ometi loevad pensionärid tutvumiskuulutusi ajalehest, surfavad internetis ja loodavad imele. Kas ime on võimalik? Eriti keeruline on kaaslast leida üksikul eakal naisel. Isegi vaatamata sellele, et maailmas on miljoneid mehi, kes samuti soovivad üksindusest pääseda.

Kogu elu saadab naisi ühiskondlik arvamus. Ei kõlba ju vanas eas kiimelda nagu teismeline ega hakata endale kedagi otsima. Elu on sisuliselt elatud, nüüd nunnuta lapselapsi. Tunned ennast ikka üksikuna? Soeta kassid või, veel parem, koerake. Siis tuleb kindlalt keegi ukse peale vastu ja kuulab  su arutlused ära. On, kellele oma päevasündmustest rääkida, kartmata, et sulle vastu vaieldakse. Ning abielus sõbranna võib sind sättida eeskujuks teisele meheotsingutes siplevale sõbrannale: “Kuidas tema saab juba 15 aastat üksi elada ja õnnelik olla?”

Aga on selline üksildane hing ikka õnnelik?

Aastates naine on oma olemuselt kunagine noor. Muidugi võib mõni neist soovida ise vallutada, sest neid ennast on elu jooksul nii palju vallutatud. Kuid jätkuvalt ootavad nad ikka lilli, romantilist kohtingut, üllatusi, tähelepanuavaldusi, komplimente. Isegi vanalt ja elust väsinud kavalerilt.

Naine ei soovi leppida selliste märkustega, et peaks lahti saama oma suure vaevaga kogutud kilodest. Mingi kompliment ei ole meesolevuse vaimukus selle kohta, et kõik naised on riietes ilusamad. See teeb ainult ettevaatlikuks rõivaste äravõtmisel.

Vahel tõepoolest juhtub, et õnnestubki leida sümpaatne mees. Selline, kellega võib teatris käia, kes silitab kätt ja tahab tantsida, kellega pole igav, kes varjab oskuslikult oma iseloomu nõrkusi ja kes ei otsi endale koduabilist. Võidab ju keegi igal nädalal lotomängus, mis siis, et paljud sellesse ei usu.

Kuhu tormab õnnelik naine? Muidugi ilusat ja ahvatlevat pesu ostma. See peab tõstma üles kõik selle, mis on ära vajunud, ja kokku tõmbama kõik selle, mis on laiali valgunud. Oma eksmehelegi peab tõestama, et keegi teine sind ikkagi tahab. Esmalt aga just iseendale!
Surmani ei suuda naine unustada, kuidas kunagi nii malbelt nurrunud ja ainult õrnusi sosistanud kaasa võikalt käratas: “Prügimäel on sinu koht!“, ega seda, kuidas ta naise 20 aastat noorema “eksemplari” vastu välja vahetas.

Kõigile eakatele meenub tudengiaegadest tuttav situatsioon: soov on, aga pole kohta. Nüüd on uus probleem: koht on, aga pole soovi. Miks peavad kõik mehed, isegi need, kes on juba kaotanud suurema osa hammastest ja juustest, hakkama kohe oma mehelikkust demonstreerima? Tihtipeale on kirg ammu läbi põlenud, hea, kui veel on säilinud mehelik veetlusvõime.

Selline mees võiks oma oskusi hoopis köögis näidata, kas või borši keeta. Sest vahel tundub mees kulinaarias palju tegusam kui voodis. Miks mitte viia mehelik meisterlikkus hoopis vaimsele tasandile, nii et kõik jääksid rahule? Tasand on ju enam-vähem sama.

Ka naine on aastatega kaotanud võimaluse soodsalt investeerida oma välimusse. Kuid siiski peaks unelmate mees olema midagi rohkemat kui antiikese, mida hoitakse pehmes kohas sooja seina ääres, mille hind tõuseb sedamööda, kuidas ta tarbimisväärtus langeb. Samuti ei unista aastates naine ainult kuulata vana mehe piibutarkust, mis on lahja kui poepiim.

Neile naistele, kes ei julge vaadata tulevikku, jääb üle meenutada mineviku varje. Kuniks elu! Täna murul, homme muru all. Nii otsivadki vanaemad kannatlikult, tarmukalt ja hulljulgelt võõraste uste tagant väärilisi vanaisasid ja endale varjupaigaõigust nende südames. Tihti on see ainult põgenemine fantaasiamaailma, kus kaunis illusioon on alati parem julmast tegelikkusest.