Ignar Fjuk: Vabaduse juurde kuulub vastutus

Ignar Fjuk

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Arhitekt Ignar Fjuk hakkas „Eesti asja“ ajama juba enne laulvat revolutsiooni. Enda sõnul on ta hingelt alati poliitik olnud, ent ometi ei kandideerinud Reformierakonna liige Fjuk 2003. aastal enam riigikogu valimistel ja on sellest saadik pühendunud kutsetööle arhitektina.
 

Loomeliitude pleenum

1988. aastal oli Ignar Fjuk üks loomeliitude pleenumi korraldajaid, aga enda sõnul sai temast poliitik juba varem – 1970ndate lõpus, 1980ndate alguses.

„See tulenes pigem erialast, mind hakkas köitma immigratsiooni ja linnaehitusega seonduv. Kirjutasin tol ajal palju selleteemalisi artikleid, osalesin mõnes telesaates, näiteks „Kuidas kodustada kivilinna?“, selle kaudu tulingi tahtmatult poliitikasse. Sain loomeinimeste seas, aga ka toonaste võimude poolt ära märgistatud. Peale ühte saadet kutsuti välja ja öeldi, et sellise ilmavaatega inimene ei saa tegeleda nõukogude linnaehitusega. Tegin siis Tallinna kesklinna detailplaneeringut, sain päevapealt lahti,“ meenutab ta.

NLKP peasekretäride üksteisele järgnenud surmad mõjusid küll koomilisena, aga see oli ettevalmistus Gorbatšovi perestroikale. Fjuk oli üks esimesi, kes uutele võimalustele reageeris. Tema algatusel asutati 1987. aasta mais loomeliitude kultuurinõukogu, mille eesistuja ta kaks aastat oli ja kuhu kuulus 24 liiget, sealhulgas Lennart Meri, Kaljo Kiisk, Enn Põldroos, Hando Runnel, Arvo Valton, Lepo Sumera, Heinz Valk, Jaan Rääts, Jaak Jõerüüt, Paul-Eerik Rummo, Mikk Mikiver ja Marju Lauristin. See oli esimene uue aja poliitiline organisatsioon. Teised, ka ERSP ja Muinsuskaitse Selts, tulid hiljem.

Kultuurinõukogus oli kõigist loomeliitudest neli inimest. Kahe-kolme aasta jooksul arutati läbi ja võeti vastu ligi 25 erineval teemal märgukirja, esimene oli näiteks just immigratsioonist ja massielamuehitusest. Kõik need märgukirjad ilmusid Sirbis ja Vasaras, osa ETA teatena ka mujal, kuigi ETA oli tollal veel EKP hääletoru. Kõik nõukogu dokumendid allkirjastati loomeliitude esimeeste poolt, et parteilise publiku silmis anda asjale ametlikumat jumet.

Esimesi läbirääkimisi kultuurinõukogu loomiseks alustas Fjuk juba 1986. aasta detsembris, märtsis kutsuti ta aga jutule parteimajja, kuigi ta polnud parteilane. Tiit Koldits, kelle suhtes Fjukil pole ühtegi paha sõna öelda, uuris, mis teoksil – sahinad olid temani ulatunud. Loomeliitude pleenum, mida sageli laulva revolutsiooni alguseks peetakse, oli Fjuki sõnul juba ühe etapi lõpp, vahekokkuvõte, mille järel sündis Rahvarinne. Loomeliitude pleenumi eel võtsid ka tollased KGB esindajad Fjukiga korduvalt ühendust, eesmärgiga teda mõjutada. Aga see ei tekitanud hirmu, pigem hämmingut.

Mõtet, et Eesti võiks täiesti vabaks saada, esialgu mõistagi polnud. Nõukogude võim oli ennast niivõrd kindlustanud. Ungarlaste, tšehhide ja poolakate varasemad katsed olid ju luhtunud, nii ei osanud ka eestlased siis veel vabaks saamist reaalsuseks pidada. Muuseas märgib Fjuk, et 1986. aastal ei teadnud ta – nagu enamik eestlasi – MRP-st midagi. Üksikud, kes teadsid, millegipärast sellest ei rääkinud. Aga küllap oli põhjuseks hirm.

Fjukki ajendas tegutsema eelkõige üha süvenev ja järjekindlam venestamispoliitika. Oli oht, et jääme oma maal vähemusse. „Kui kõik oleks sama moodi jätkunud, oleksime juba sajandivahetuseks olnud vähemuses,“ arvab ta. „Pidi leidma vahendid, kuidas piirata migratsiooni. Muust ei julgenud esialgu unistada.“

Aga ühel hetkel tekkis usk ja veendumus. Fjuk mäletab, et kui ta 1989. aasta märtsis oli New Yorgi Eesti Maja kutsel sealsete Eesti kultuuripäevade peaesinejaks kutsutud ja kui küsiti, millal Eesti vabaks saab, vastas ta, et pooleteise aasta pärast. Päris nii ruttu siiski ei läinud, aga ega ta palju eksinud ka.

Fjuk arvab, et Nõukogude Liidu kütkest vabaks saamine oli võimalik mitte niivõrd meie tõttu, vaid seetõttu, et süsteem oli lihtsalt mäda ja et etteotsa sattus Gorbatšov. Oleks olnud keegi teine, oleks ka Eestil ilmselt teisiti läinud, oletab ta. Eesti poolt vaadates toimus Vene keskvõimuga omamoodi kassi-hiire mäng. „Neile meeldis kassi roll, aga nad mängisid oma võimu maha. See oli nende poolt enesehävituslik tegevus, millele seadsime vastu oma käigud. Nemad tegid avangu, edasi võtsime aga initsiatiivi meie, ja seda initsiatiivi kandis Eesti välja kuni lõpuni.“

Ajale vastavalt ei tohtinud minetada ettevaatust. Näiteks kui loomeliitude pleenum läbi sai, siis jagasid korraldajad resolutsioonide koopiad omavahel laiali, kuhu keegi sai, mõne isegi sokkide sisse. Et kui midagi ära võetakse, jääb vähemalt mõni eksemplar alles.

Tol ajal arutati palju ka nii-öelda musti stsenaariume, aga Fjuk ei mäleta, et keegi oleks hirmust tulenevalt püüdnud tegevuse eesmärke muuta. „Oli lihtsalt ratsionaalne kaalutlemine, et kui teeme midagi liigselt kiirustades, midagi sellist, millele järgneks Moskva ebaadekvaatne reaktsioon, võib tulemuseks olla see, et kogu asi keeratakse tagasi,“ räägib ta.

Kas me sellist Eestit tahtsime?

Küsin Fjukilt, kas tema tahtis sellist Eestit, nagu meil praegu on?

Ignar Fjuk vastab, et tema ei osanud midagi peale vabaduse ja iseseisvuse tahta. „Küsimus „Kas me sellist....?“ lähtub eeldusest, et Eesti tehti, nagu ta täna on, kunagi 80ndate lõpus, 90ndate alguses valmis ja et tegime seda koos. Jah, tegime, kuid seda tehakse iga päev, kogu aeg edasi. See Eesti, mis täna on, on viimaste aastate vili. Tundub, et on kaldutud kõrvale kodanikuühiskonna kursilt. Üha rohkem märkame parteilist diktatuuri – olgu küll mitme partei oma –, stagnatsiooni ilminguid. See pole nende otsuste tulem, mida toona tehti,“ räägib Fjuk.

Kas Eestil on hästi läinud?

„Seni on hästi läinud, aga nüüd läheb paraku kehvemini,“ arvab endine riigikogulane. „Res Publica tõi poliitikasse räige populismi, suhtumise: käi mu sõnade, mitte mu tegude järgi, mis – tahaksin, et eksiksin – paljuski jätkub. Ometi oli Res Publica loosungiks „Uus, aus, inimnäoline poliitika“,“ nendib ta.

„Sellest ajast on pärit ka erakondade eelarvest rahastamise neljakordistamine, nende idee oli, et riigikogu liikmetel peaks olema oma sekretäridest portfellihoidjad. Emapension, maamaksuvabastus ja muu selline lõhub kodanikuühiskonna poliitilist süsteemi.

Eestis on nii-öelda head ja halvad poliitikud. Rahvaliit on kadunud, Keskerakond veel „halbadest“ jäänud. Selles dualismis, kus ühed on head ja teised halvad, on loodud olukord, kus ükskõik, mida „hea“ teeb, on ikka hästi, seetõttu ongi nii, et ükskõik, mida Reformierakond ja IRL teevad – ja nad teevad ka inetuid asju –, on see ikka hea. Kui oled selle vastu, siis öeldakse, et oled savisaarlane. Või öeldakse, et oled Eesti vastu. See on kodanikuühiskonda ja vaba arvamust moonutav ja jõhkralt alla suruv, kui kõik, mida inimene teeb südamega, muutmaks Eesti ühiskonda paremaks ja õiglasemaks, saab tõrjutud, häbimärgistatud. See on kõige parem näide sellest, kuidas Eesti ühiskond on muutunud vaimse kliima mõttes üha elamiskõlbmatumaks. No mitte veel päris, aga see kurss on selgelt võetud,“ räägib Fjuk.

Keskerakonnale heidab Fjuk ette, et selle liikmed ei käitu riigikogus opositsioonina, selle asemel on erakonna esimees põgenenud omavalitsusse ja jätnud riigi opositsioonijuhi rolli täitmata. Tulemus ongi, et pole opositsiooni, pole teistsugust arvamust, on vaid üks „õige“ arvamus. Nii toetab ka Keskerakond tegelikult selle nii-öelda ühe õige poliitika ajamist.

Mis siis Eestist saab?

Fjuk loodab, et kui ei suutnud rootslased, sakslased ega venelased Eestit hävitada, ei suuda seda teha ka praegune võim ega olud. Aga neile, kes siin praegu elavad ja pole veel ära läinud, pole see aeg vaimustav. „Aga kindlasti tulevad paremad ajad,“ loodab Fjuk.

Kas seda parema aja saabumist saab kiirendada või tuleb lihtsalt oodata? Aga kas siis, kui üksnes ootame, ei tule mitte paremad, vaid veel hullemad ajad?

„Ka võimalik,“ vastab Fjuk. „Ma ei tea sellele rohtu. Jäme ots on riigikogu käes.“

Ehk oleks kasu sellest, kui Ignar Fjuk siiski tagasi poliitikasse läheks?

Mees arvab, et olemasolevatesse jõududesse minek ei pruugi olla viljakas. Erakonnad on hästi omandanud oskuse blokeerida kõik neile kahjulikud (loe: demokraatlikud) muudatused. Kui kümme mässumeelset läheks ükskõik millisesse erakonda, ei muudaks see midagi, nad tasalülitataks. Muutused on võimalikud vaid mingi uue poliitilise jõu kaasabil, aga olemasolevad erakonnad on uute erakondade asutamise pea võimatuks teinud: peab olema kohe tuhat liiget, annetusi saab korjata ainult eraisikutelt ja nii edasi.

Olemasolevad erakonnad saavad eelarvest aga ligi 100 miljonit krooni aastas…

„Erakonnad on muutnud oma elu mugavaks, nad teavad, et neis tingimustes uut erakonda ei sünni. Ühtse Eesti Suurkogu ajal tundus mulle, et see sünnib, mitte küll näitlejate poolt, vaid et suurkogu loob eeldused, aga millegipärast seda siiski ei juhtunud. Valmisolek ühiskonnas on igal juhul olemas, nüüd on vaja, et keegi selle realiseeriks.“

Arhitektiks juhuslikult

Oma arhitektuuribüroo lõi Ignar Fjuk 1980. aastate lõpus, siis töötas seal viis-kuus inimest. Pühendumine riigikogu tööle sundis aga aktiivsest projekteerimisest loobuma.
„Kui 2003. aastal arhitektilaua taha naasin, olin üksi. Uuele ajastule vastavaid oskusigi polnud,“ tõdeb ta. „Neli-viis nõukogudeaegset ehitusmaterjali olid vahepeal asendunud miljoni materjali ja eritehnoloogiaga. Järeleõppimine oli valuline.“

Juba sama aasta lõpus võitis ta aga juba ühe arhitektuurikonkursi – 105 korteriga ja büroopindadega maja Tallinnas Kaupmehe tänaval. Praegu ehitatakse Fjuki projekteeritud Tallinna Ülikooli teadusmaja. Tema majad on veel näiteks Aravete keskkool ja Rannu kultuurimaja.

Arhitekt sai Fjukist juhuslikult. „Keegi klassikaaslastest soovitas, ma ei teadnud sellest alast suurt midagi. Kuid see on elukutse, mis võimaldab olla üheaegselt nii iseenda kui teistega. Et olla hea arhitekt, pead palju tööd tegema, end harima, süvenema. Üksi olemine, ise pusimine ja mõtlemine – selles on palju, mille nimel tasub elada. Kui pole asju ise läbi mõelnud, endale selgeks teinud, siis pole mõtet ka loota, et teised sellest vaimustuksid,“ räägib Fjuk.

Lapsena ei osanud ta unistada ühestki elukutsest. Ehk ta polegi unistaja: kohe, kui mõte tuleb, võtab ette. On tegelenud ka muusika, spordi ja kunstiga. Praegugi mängib enda sõnul oma lõbuks, loodetavasti mitte naabrite kurvastuseks, klaverit ja süntesaatorit.

Korvpallist ja teistest harrastustest

Ignari lemmiksport on korvpall, seda mängib ta praeguseni. EPA spordikooli B-klassi võistkonna koosseisus sai ta kord Nõukogude Liidu karikavõistlustel hõbemedaligi. Eesti korvpalliga on praegu paraku lood kehvad. Mida teha, et endine hiilgus taastada? Fjuki sõnul lihtsat vastust pole. Ilmselt oleks üks võimalus, kui ilmuks imelaps, keda hakataks jäljendama, kelle nimi oleks nii tugev, et paneks televisiooni seda ala näitama ja lapsed ennast liigutama, nii nagu on mõjunud näiteks Allar Levandi või Erki Nool.

Kui mitmed Ignari sõbrad ja tuttavad olid ennast surnuks joonud, hakkas ta sel teemal sõna võtma, mõnda aega oli ka ühenduse Alkoholivaba Eesti (AVE) esimees „Tajusin, et olen tuhandete seas täiesti üksi, kes sellest räägib ja kellele see korda läheb,“ ütleb ta.

Selle tunde oleks ta veel välja kannatanud, aga pikapeale hakkas häirima, kui alati küsiti, kas ta on endine alkohoolik, et nüüd ei saa ise enam juua ja ei lase napsi võtta ka teistel. See oli seda kohatum, et Fjuk pole mitte üksnes propageerinud karskust ja mõõdukust, vaid on ka ise alati sama moodi elanud. Üks põhjus, miks eestlased joovad nii palju, on

Fjuki hinnangul alkoholireklaami vaba vohamine. Poliitikud saaksid seda muuta.

Fjukile huvi pakkuvate tegevuste nimekirjas on ka kirjutamine. Romaani käsikiri, mille kirjutamiseks 20 aastat tagasi sai „pliiats teritatud“, on valmis. Kirjutamine ja asjade üle arutlemine on Ignarile alati meeldinud. Äsjasel klassi kokkutulekul meenutasid endised klassikaaslased, kuidas Ignar paljudele kirjandeid tegi. See-eest tegi üks kooliõde tulevasele arhitektile ära kõik kodused joonestamisülesanded! Keskkooliaastaid Tartu 1. Keskkoolis (praegune ja endine Treffneri Gümnaasium) peab Ignar oma elu toredaimateks.

Loomeliitude Kultuurinõukogu sai omal ajal Eesti Raadiosse oma saate, sellest saati on Fjukil ka raadiopisik küljes. Praegugi arutleb ta reedeti Klassikaraadios saates „Räägivad“ Eesti oleviku ja tuleviku teemadel, julgustab enda eest seisma. Saate kordus on Vikerraadios teisipäevaõhtuti.

Alternatiivi pole

Ignarile meeldib asjade olemuse üle mõelda ja arutleda. „Olles Toompeal, tundsin, et võõrandun maisest elust. Kui seal kaua oled, muutud justkui mingi kinnise klubi liikmeks, minetad oma kohaloleku mujal. Selles pole süüdi mitte üksnes „Toompea-rahvas“ või süsteem. Millegipärast on eestlasele omane, et ühelt poolt ta kirub võimul olijat ja teiselt poolt on nõus teda kummardama, vahel teeb seda lausa üheaegselt. Rahvas pole oma hinnangutes ja arvamustes vaba, tundub, et ta on kinni mingis moonakaseisuses. See loob võimulolijale illusiooni süüdimatusest, et ei pea millegi eest vastutama – teen, mida tahan!“

Aastakümnete eest olime kõik Eesti pärast mures. Saime vabaks, aga muret jagub tänasekski. Mis meist saab, kas sureme välja?

„Ei sure,“ usub endine poliitik. „Meil pole olnud ega tule kergeid aegu. Need, kes on küsinud, kas me sellist Eestit tahtsime, võib-olla mõtlevad, et elu peabki lihtne olema. Et ei pea vastutama ja kõik see, mis kunagi otsustati, kulgeb, jätkub ja meie võime olla ainult vastutustundetud tarbijad. Aga nii ei ole. Kui varem öeldi, mida võime teha või peame tegema, siis nüüd on vaja ise otsustada. Vabaduse juurde kuulub ka vastutus.

Vaevalt need õhkajad täpselt isegi alati teavad, millist Eestit nad tahavad. Aga selles ütlemises on ka jõuetust ülbitseva võimu ja allakäiva süsteemi ees. Alternatiivi Eestile pole, ka see pole alternatiiv, kui me kõik ühekaupa kuhugi ära põgeneme. Kahjuks seda tehakse üha rohkem. See on äraminejatele alternatiiv, aga mitte Eestile. Kas siis selleks oli meile vaja vaba Eestit, et saaks siit vabalt jalga lasta?“ küsib Ignar Fjuk, üks meie taasiseseisvumist sepistanu.
 

Tagasi üles