Elu on teater, mida rõhuvad rituaalid

Elu jookseb mööda ettemääratud rada. Noorusaja lõbutsemisele järgneb ikka pereelu, siis vananemine ja lõpuks surm. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

“Kui ajalugu kordab end kogu aeg ja see, mis juhtub, on alati ootamatu, kui vähe siis inimene õpib oma kogemustest,” George Bernard Shaw.

Elu meie ümber on teater ning me ise oleme lavastajad ja näitlejad. Kuid kõik selles teatris ei allu meie tahtele. Alati ei anta meile võimalust olnust õppida. Kogu aeg ei suuda me oma mängu kontrolli all hoida, näib, nagu keegi paneks meid eri rollidesse.

Võiks ju arvata, et kõik kaabakad, mõrtsukad ja vargad satuvad juba sündides elu suurde opositsioonierakonda ning neil on ainus tee – vanglasse. Kuid ajalugu näitab, et osa neist – kurjuse geeniused – on pääsenud hoopis valitsema ja toonud miljonitele tohutuid kannatusi.

Need miljonid on vastu tahtmist osalenud traagilistes vaatemängudes, uputades maailma oma verega. Nii on toodud ohvriks paljud süütud, kuigi nad pole sellist eluteatrit soovinud.

Elu on keemiline protsess, mille kõrvaltootena sünnivad inimesed, niisamuti nagu mööbli valmistamise kõrvaltootena sünnib tuhandeid liitreid Lauaviina.

Meile sobib mäng nimega elu, kui ta on sotsiaalne rituaalide kogumik. Tore, kui satume priskete külluseaastate keskele, ühiskonda, mis ei raputa ega pilluta.

Käime hommikuti duši all: olla puhas ja hästi lõhnav on osa rituaalist. Omame haridust, töökohta, sõpru – see kõik kuulub rituaalide hulka. Kindlasti on vaja soetada perekond – see annab meile ainult plusspunkte. Üksik elujõus inimene on teiste silmis kummaline ja tekitab eelarvamusi.

Niimoodi rituaale järgides elaksime rahulikult aastast aastasse. Lasteaed, kool, ülikool, töö, abielu, oma lapsed, laste lapsed, surm ... Kui sellesse üldpilti mahuvad variatsioonid - tõusud ja mõõnad, tähelennud, lahutused ja pankrotid -, siis kaks asja eluteatris on muutumatult kindlad: riigimaksud ja surm. Ning nii kindlatele paratamatutele asjadele ei ole mõtet keskenduda. Hoiduda tuleb ka liigsest humanismist, sest kõige sagedamini just tema on meie etenduse enneaegse lõpu põhjus.

Kõige tähtsam on meie roll ühiskonnas. Ta on nagu korsett, millega parandame oma rühti, loomust ja mainet. Alati tahaks ju näha välja paremana, kui oleme. Mõni teine elu tundub meile karmi ja realistliku jutustusena ja selle süžee on pisarateni tuttav. Saame sellest aru, tunnetame, nagu oleks ise selle läbi teinud.

Ja oleme seejuures õnnelikud, et saatus on meie vastu armulikum olnud. Kuigi võime arvata, et ellu tuleb tõsiselt suhtuda, on paradoks hoopis selles, et kes teeb eluteatrist komöödia, suudab elule paremini vastu panna. Vahel on vaja koolitada oma südametunnistust, et ta ei häiriks meie elurõõme, sest mõnikord tahame naerda.

Kuigi see, mis ühe inimese paneb naerma, ajab teise hoopis nutma, sest oleme hingelt nii erinevad. Kindlasti on igal inimesel oma “hing”. Kas oleme seda alati märganud? Selles eluteatris on meil kõigil võimalus katsetada oma näitlejavõimete kandejõudu ja hingelist ulatust. Meie hulgas on ka suurkujusid. Mõnikord ei aplodeerita neile eluajal. Alles pärast etendust õhatakse: “See oli geniaalne!”

“Mood küll muutub, aga stiil jääb ikka samaks,” ütles maailmakuulus Coco Chanel.

Nii me siis mängime sajandist sajandisse oma elusid, muutudes koos moega, kuid jäädes sama stiili juurde. Leiame elust ainult seda, mida me sinna andnud oleme, ei rohkem ega vähem. Kuid ikka ja alati tahame rohkemat ja nuriseme, et pole küllalt saanud.

Elu ei ole ühesuunaline tänav, meil on võimalus alati pöörata kas paremale või vasakule. Mõnikord isegi tagasi minna. Siis jällegi tundub saatus meile liiga karm või et ta on meid jätnud omapead. Vahel tahaks hüüda üldtuntud fraasi: “Peatage maailm, mina lähen maha!”.

Kui te pole veel jõudnud omaenda väljamõeldud jumala juurde, võite valida eluteatri kolme jumala vahel või võtta nad kõik: looduse, armastuse ja huumori. Loodus aitab meil elada, armastus aitab üle elada ja huumor ellu jääda.

Elu on etendus, mida meil õnnestub eluteatris näha ainult ühe korra. Kui peame korralikult kinni rituaalidest ja surume ennast meie ühiskonnale ette nähtud raamidesse, võime kaua ja õnnelikult (või hoopis igavledes) selles osaleda. Lõpuks kantakse meie etendus kuue mehe jõul igavesse arhiivi ja meie, normaalsed keskpärased näitlejad, vajume paratamatult unustusehõlma.

Ainult suured kaabakad ja suured pühakud jäävad särama ajalootaevasse ja mõnda neist meenutatakse veel sajandeid.