E, 5.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Loomade suvi maakodus

Eve Ernis
, pensionär
Loomade suvi maakodus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kukk hoiab oma kanadel ikka silma peal.
Kukk hoiab oma kanadel ikka silma peal. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Lihtne maakodu on suvel puhkuseks kõige etem. Hommikune kastemärg rohi ja kuke laul. Tass kanget kohvi otse ukse kõrval päevinäinud palkpingil, üle pea pikeerivad pääsukesed, kes oma poegadele räästa alla pessa ussikesi viivad.

Kutsikas on juba keti otsas kinni, sest lambad on laudast välja lastud. Vana koer ajab neid koos peremehega kaugemale aasale. Noor pidi lambaid kiusama. Enne aga, kui lambad väravast välja saavad, jookseb mõni neist justkui meelega kutsika nina eest läbi, uurib ta toidukaussi ja katsetab joogitopsi limpsata. Kutsa haugub heledalt ja solvunult, püüab lambaid rünnata, aga kätte ei saa neist kedagi.

Talu väike emane kiisu Kata ilmub ukselävele, vaatab suure kirju kõutsi poole, kes laua all lamab, ajab turjakarvad püsti ja uriseb paljutähendavalt. Midagi ei juhtu. Kata silkab otsejoones kuuri alla.

Õues lähevad kassid ikka üksteisest mööda parajal kaugusel ja sabad püsti, kuigi toas magavad kaelakuti. Kui koerad peavad suvel väljas elama, siis kiisudel on oma valikutes vaba voli. Ei ole neil lambakarjatamise ega majavalvamise kohustust. Elu nagu lill. Hiirejahti võib oma lõbuks pidada ja õhtuti näebki neid põlluveerel varitsemas.

Uhke olekuga kirju kukk kõnnib tähtsalt oma kahe kanakesega. Siblib siit ja sealt, kutsub õrnalt ja hoolitsevalt kaasasid sööma, siis sammub edasi järgmise maiuspalani ja kloksutab jälle, kanad truult sabas. Kukel on naiselik nimi Rita, ilmselt tema hea iseloomu tõttu. Tegelikult on kukel kolm kana, kuid praegu on üks neist laudas munadel haudumas.

„Tühi töö ja vaeva nägemine,” ütleb peremees, “ei need munad haudumiseks kõlba.“ Kana võetakse munadelt ära ja pistetakse taguotsa pidi vette. Pidi haudumise isu ära võtma. Munad viiakse minema. Algul otsib pikalt paastunud kanake ägedalt raasukesi õuel, siis meenub talle missioon, kuid mune leidmata saabub ta õue peale tagasi.

On lõunaaeg, lämbe õhk oleks nagu seisma jäänud, kõik pudulojused ja muud linnud lösutavad varjus.

Murelik kanake istutab ennast liigikaaslaste juurde maha ja kaebab kukele ahastusega hääles, kui ülekohtuselt temaga ümber käidi. Kukk püüab igati kaasat lohutada, tema kloksutamine on õrn ja kaastundlik. Siis ilmub õuele peremees ning kukk kaagatab paar korda kõvemini. Pole mingit kahtlust, kes selles ülekohtus süüdi on.

Kuid maailmas kehtib jätkuvalt reegel: kel jõud, sel õigus. Peremees hoiatab, et kukk Ritale ei maksa väga ligidale minna, pidi vahel vihaseks saama. Inimesed ajavadki vihaseks.

Mina võtan kõpla ja lähen vagude vahele umbrohtu hävitama. Kirjud liblikad lendlevad õielt õiele, priske päevakoer ruttab kapsataimede poole. Muidugi tuleb sellest ablas kahjur, kuid ma ei tihka tema elupäevi oma talla all lõpetada. Liiga värvikirev on ta, nagu soe suvigi, mis lõpuks on kätte jõudnud.
 

Märksõnad
Tagasi üles