Ene Järvis: Vanadus kestab kauem kui noorus

Ene Järvis Vana Baskini teatri etenduses "Hilinenud pulmaöö". Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Siiri Rebane, Elukiri
Elukiri oli juba tükk aega kavandanud intervjuud näitlejanna Ene Järvisega, mitmel põhjusel lükkus see aga aina edasi. Ja siis järsku sel kevadel, veel enne, kui Elukiri näitlejanna juurde jõudis, kirjutasid temast äkki ka teised väljaanded.

Küsingi hakatuseks, kas alati jooksevad ajakirjanikud talle niiviisi tormi. Ene on tagasihoidlik: „See oli juhuste kokkusattumus seoses filmiga „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“, kus ka mul oli üks rollike. Tavaliselt see nii pole, nüüd on aga intervjuude andmine isegi väikest stressi tekitanud. Tunnen vastutust oma sõnade eest. Öeldu on ju selle päeva jutt, ühe päeva meeleolu. Ütled midagi ja siis nokitakse esikaanele välja midagi, mis polnud üldse tähtis, mis oli kõrvallause.“

Iga eestlane teab Ene Järvist, tunneb ta tänaval ära. Kuidas näitlejannale kuulsus meeldib? „Ma oleksin palju kurvem, kui olnuksin eluaeg näitleja ja keegi ei teaks mind. See kuulub elukutse juurde,“ ütleb ta. „Aga eks on ette tulnud sedagi, et ei tunta ära. Seisin kord Linnateatri ees ja keegi möödakäija – eestlane – küsis, kas siit saab Balti jaama. Hakkasin seletama ja küsija ütles järsku: „Näe, kui tuttav hääl, te olete vist see, kes igal hommikul raadiosse helistab.“

Rohkem pilke tänaval on Ene tajunud pärast seda, kui on sagedamini teles esinenud, olgu siis Maire Aunaste saate vaheklippides, „Kälimeestes“ või mujal. Mõnikord, väsinuna või meikimata, eelistaks ta pigem tundmatu olla. „Aga ega ma nüüd nii kuulus ka ole ja mind ei jälgita eriti,“ lisab ta.

Esimese katsega lavakas sees

Ene on pärit Põlvast. 1966. aastal lõpetas ta seal keskkooli ja sai samal suvel kohe sisse „lavakasse“ ehk konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Kuidas tuli ühel Põlva tüdrukul üldse mõte lavakasse minna? Kas Enel oli näiteks varasem näiteringikogemus? Selgub, et polnud mingit näiteringi, aga Enel oli lihtsalt tunne, et ta juba sündis sooviga näitlejaks saada ja oli sellest väikesest saati unistanud. Ene lapsepõlves polnud Eestis kinoajakirju.

Umbes 6.–7. klassis kuulis tüdruk ühelt sidekontori naiselt Poola ajakirjast Ekraan. Ikkagi välismaa ajakiri! Sidetöötaja hakkas noorele filmihuvilisele värsket numbrit alati kõrvale panema. „See oli mul nädala sündmus, käed värisesid, kui ma ajakirjaga koju tulin, selle lahti tegin ja vaatasin, kas täna on Brigitte Bardot’ või Claudia Cardinale või Marylin Monroe pilt. Ah kui ilus! Kust ma selle võtsin, ei tea. Mul lihtsalt oli see huvi olemas,“ räägib Ene.

Ene keskkooli lõpetamise ajal oli kodus käimas vanematekodust juba lahkunud vanem vend oma külgkorviga mootorrattaga. Ene mainis kodustele, et tahaks minna lavaka eksamitele, ja isa ütles vennale: „No kuule, Eimar, käige sääl siis ära, muidu hakkab meile ehk eluaeg ette heitma, et me ei lasknud teda, nagu me ei lasknud teda balletikooli.“

Näiteringi Põlva koolis polnud, küll oli aga balletiring, kus Enegi oli osalenud. Tallinna Koreograafiakoolist käidi üle Eesti neid ringe üle vaatamas ning pärast üht sellist ülevaatamist kutsuti ka neljanda klassi tüdruk Ene välja ja küsiti, kas tal on mingit võimalust tulla elama Tallinna ja õppima koreograafiakooli, sest eeldusi tal olevat.

„No kuhu ma oleksin läinud? Meil polnud Tallinnas ühtegi tuttavat. Ema ütles, et tollest ei tule, latseke, midagi välja… Jumal tänatud! Emal oli absoluutselt õigus, sest ma ei kohanenud neiunagi Tallinnas, läks terve aasta, enne kui sain natukenegi koduigatsusest üle. Neljanda klassi lapsena oleks see mind vist täiesti ära murdnud. Kardan, et oleksin saanud hingelise šoki. Minust poleks saanud head baleriini juba füüsiliste eelduste pärast: lühike kasv ja lühikesed jalad.“

Niisiis sõidutas vend õe Tallinna, tüdruk õppis tee peal külgkorvis istudes pähe Underi luuletuse „Kuhu mu rinna rabelev rõõm“. Katsete esimese vooru järel, kus Enel polnud kaasas isegi dokumente, soovitas lavakooli juht Voldemat Panso osaleda Enel ka järgmises etapis.
„See juba nagu oli midagi... Kuigi üldse veel mitte kindel – paljudele öeldi ju nii –, mõjus see mulle ikkagi tiivustavalt,“ meenutab Ene. „Siis tulin juba ise, kohver näpus, rongiga Tallinna, seisin Palace’i ees ja küsisin, kus on Võidu väljak.“

Voorud kulgesid ja kandidaatide nimekiri jäi järjest lühemaks. Lõpuks olid seal vaid vastuvõetud. Ene Järvise nimi nende seas! „Tulin Toompealt alla, mul oli kollane suurte valgete mummudega kleit, olin hästi kleenuke, ma jooksin ja jooksin ja mõtlesin, mida ma teen,“ räägib Ene. „Läksin Kosmosesse kinno, elasin filmi sisse ja reaalsus läks meelest, äkki tuli aga meelde: oh, ma olen kooli sisse saanud!“

Kohanemisraskused

Aga siis algas hoopis raskem aeg – kohanemisraskused. „Ma olen halb kohaneja. Olen mõelnud, miks see on nii, et klammerdun oma koha külge ja kardan muutusi meeletult,“ arutleb Ene.

Koolis oli ometi tore. Kohe tekkis oma kursuselt ka sõbranna – Helene Vannari. Tüdrukud olid teineteise juba ukse taga nii-öelda ära tundnud, mõlemad olid väljastpoolt Tallinna ja erinevalt pealinna piigadest ei tundnud teisi. Aga ikkagi hiilis mingi kurvameelsus ligi.

„Kalju Komissarov vanemalt kursuselt ütles mulle ükskord: „Kuule, tüdruk, sellise nutuse näoga ja olekuga sa siin koolis vastu ei pea, hoia seda meeles,““ ütleb Ene. „Vaatasin aknast välja ja lihtsalt nutsin. Ma ei tea ka, kuhu ma tahtsin, tagasi Põlvasse ilmselt. Usun, et ma pole ainuke raskelt kohaneja, aga seda panid ka teised tähele.“

Enda nii-öelda ärakaotamist lavakooli alguses seletab Ene lisaks kohanemisraskusele nii: „Lavakasse sissesaamine oligi minu jaoks juba nagu kõik, arvasin, et nüüd olengi näitleja. Sain kätte selle, mida ei uskunud iial saavat. Ma ei teadvustanud endale, et tee alles algab.“

Teisel kursusel ütles Panso: „Võtsime teid vastu väga suurte lootustega, aga te olete vahepeal ennast kaotanud.“ Ene teab nüüd, et kogenud silm näeb, kas on arengut. „Ju mul siis polnud. Aga see mõjus mulle nagu elektrilöök. Siis ma äkki sain tõesti aru, et oot-oot, milleks ma siin olen, kuhu ma olen tulnud? Teatrikooli olen tulnud! Milleks? Et näitlejaks saada! Aga kui nad ütlevad, et ma pole arenenud, siis võin siit välja langeda ja mu elu variseb rusudeks... Ja siis ma võtsin ennast kokku. Ka teised aitasid, õppejõud andsid mulle palju katkendeid ja muid võimalusi, meeletult tänulik olen Grigori Kromanovile, kes oli mu jaoks õige õppejõud.“

Ene ei tea praegu, mida ta oleks tegema hakanud, kui poleks lavakooli saanud. Ta oletab, et Põlvasse ta siiski poleks jäänud. Noored ju ikka tahavad kuhugi ära, ikka tundub neile, et igal pool mujal on parem. Ka ei meeldi Enele, et väikestes kohtades kõik tunnevad üksteist, on palju kuulujutte ja tagarääkimist.

„Mina pole selline tüüp, kes tahab hommikul kohe aeda rünnata ja kohe rohida või midagi kasvatada. Olen ka sellist elu elanud, näiteks suviti Ruhnus – seal olid meil isegi loomad, ka 50 hane, kes tahtsid talitamist –, aga see oli pigem vahelduseks. Et see olekski aastakümneid minu elu ja rutiin – ei.

Olen mõelnud, et seni, kuni tahan tööd teha, olen linnas ja siis mõtlen edasi. Miks ma pean praegu mõtlema sellele, mis tulevikus saab? Eks siis paistab. Ma ei tea, mis on aasta, kahe või kolme pärast. Võib-olla ei pea see olema Tallinn, kus ma elan, kuid seal peab olema mulle tähtsaid inimesi. Tallinnas neid on – näiteks mu õelapsed, kes on mulle nagu oma lapsed, ja nende lapsed. Sellepärast ei tahagi ma praegu kuhugi minna,“ räägib Ene.

40 aastat Noorsoo-/Linnateatris

Pärast lavakooli lõpetamist 1970. aastal suunati Ene Järvis Noorsooteatrisse, kus ta töötas 40 aastat. 2009. aastal koondati ta siiski mitte ENSV Riiklikust Noorsooteatrist, vaid Tallinna Linnateatrist, sest teater oli vahepeal uue nime saanud.

„Mul polnud enam viimastel aastatel tööd. Ilma tööta näitleja on surnud näitleja. Mul polnud hea palka vastu võtta,“ räägib Ene, aga teatrist lahkumine polnud siiski kerge.

„Töötu näitleja on kurb nähtus, see masendab, viib enesehinnangu alla. Ma arvasin tol hetkel siiralt, et mu telefon ei helise enam kunagi selleks, et pakkuda tööd. Aga kõik läks vastupidi. Tagantjärele saan aru, et see oli õige samm, sest praegu teen palju rohkem tööd, võimalused on avardunud,“ räägib Ene.

Praegu on Järvisel osi Vana Baskini Teatris, seriaalides, ta mängis „Kormoranides“ ja üks film on jälle tulemas. Tekkinud auk on kuhjaga täidetud.

Mõnda aega aga näitlejanna siiski lausa vältis kontakte Linnateatriga, mis oli olnud talle kui teine pere. Ta arvas, et säästab ennast sedasi. Kui Ene aga hiljuti endise kolleegi kutsel seal esietendusel käis, mõistis ta, et need inimesed, kelle pärast tal oli kahju teatrist eemal olla, on tema jaoks ju endiselt alles. „Siis tundsin, et pean seal rohkem käima, see mõjus mulle hästi. Ma nägin, et inimesed võtsid mind nagu endist Enet, nagu ma polekski ära.“

Kallid inimesed on olemas ja tööd on praegu rohkem kui enne, seega on kokkuvõttes ju hästi läinud. Sageli juhtub meiega nii, et millestki ilma jäädes langeme suurde masendusse ja nutame kaotatut taga, märkamata, et millegi lõppemine on tegelikult mingi uue tee algus. Ene usub, et see võib olla koguni millegi parema algus, kui oli see, millest ilma jäime.

Infarkt

Möödunud suvel tundis Ene ennast umbes kolm nädalat järjest tohutu halvasti. „Igasuguseid haigusi on ju elu jooksul põetud, ikka tead, mis hädaga mis tunne on. Aga midagi sellist polnud ma varem kogenud. See oli selline tunne, nagu oleks süda mingite raudkäte vahel, mis hoiavad teda kinni, et vaat ei tuksu siin midagi!

Ma ei saanud sellest tundest aru, see polnud valu, vaid selline pigistus ja meeletult halb oli olla, vererõhk tõusis, tekkis nõrkus – hing oli sõna otseses mõttes paelaga kaelas. Kutsusin kiirabi. EKG ei näidanud midagi, vererõhk oli 190, meedikud võtsid selle süstiga alla ja ütlesid, et kõik on hästi, aga ei olnud ju! Kolme päeva pärast kutsusin uuesti kiirabi ja tundsin, et nüüd mõeldakse, et mingi närvihaige vanamutt tülitab neid,“ räägib ta.

„Siis käisin paar korda perearsti juures. Teisel korral oli ukse taga oodates nii halb olla, et mõtlesin: huvitav, kas ma pean siia ukse taha ära surema, et nad saaksid aru, et mul on tõesti halb. Aga siis nägi vist doktor ka, et mul väga paha. Tegi EKG, see vist näitas talle midagi, ja kohe ka vereproovi. Järgmisel hommikul, kui analüüsi tulemus käes, saatis ta mind kohe kiirabisse, ütles, et infarkt. Mina ei söandanud nädalas kolmandat korda enam ise kiirabi kutsuda, perearst tegi seda.“

Enel polnud aimugi, et tal südame või veresoontega mingi probleem oleks. Südame pärgarter oli olnud aga 95 protsendi ulatuses kinni. Kui tal haiglas arterisse šunt pandi, mis soone lahti hoiab, mõtles ta, kui lihtne see on. „See oleks saanud ka mu õde aidata! Oleks õde ometi teadnud, et tal süda haige on, oleks haigusele õigel ajal jaole saadud ja ehk oleks ta veel elus.

Õde kukkus tänaval lihtsalt kokku ja oligi kõik – surnud. Lahkamisel ilmnes, et infarkt. Mul vedas, aga Marel ei vedanud…“ räägib Ene. Ka Ene vend suri veresoone lõhkemise tõttu.

Nüüd paneb Ene südamele kõigile, kel suguvõsas südame-veresoonkonnahaigusi: rääkige sellest arstiga, laske uuringud teha, et teada saada, mis seisundis süda ja veresooned on.

Kas infarkt sundis elus ka ümberkorraldusi tegema?

Ene usub, et kui on määratud surra, siis on määratud. „Ma ei tea, kas ma tahangi elada väga vana raugana, las ma siis elan, nagu tahan. Las ma olen selline, nagu olen. Olen elanud küll, mulle pole ka mingi traagika, kui suren. Kõik on tehtud – pole nii, et ma peaksin elust kümne küünega kinni hoidma. Tähtis on ainult see, et päevad oleksid rõõmsad, et poleks vaeva. Aga on päevi, kui mõtlen, et ei jaksa enam elada. Siis ehmatan ja kahetsen ja lausa palvetan, et see kogemata öeldu tagasi võtta...“

Kui jõud on otsas, siis on ju nii inimlik, et mõnikord tekib selline tunne. Ene arvab aga, et on patt nii öelda – ei jaksa elada – ja isegi nii mõelda. „Isegi mõttel on energia ja see, mis mõeldud, jääb kuhugi. Püüan mitte halvasti mõelda, sest halb mõte kahjustab mind ennast, pean selle tagasi võtma või ümber mõtlema. Vihkamine ja kadedus on tunded, mida me kõik oleme elus tundnud, aga sellesse kinni jääda on hukatuslik sulle endale, mitte sellele, keda vihkad. Sööd ja närid sellega iseennast seestpoolt ja oledki varsti koss.“

Ene meelest on elu kummaline ja ebaõiglane. Umbes kümme aastat oled laps, siis vähem kui kümmekond aastat teismeline ja siis hakkab elu peale. Oled noor, hakkad kõike plaanima ja tegema – ja ei saa arugi, kui oled juba 40. Siis tuleb esimest korda mõte, et hakkad vist vananema… Märkad esimesi kortse, mis polegi magamata ööst. Siis saad 50 ja mõni mõtleb siis, et nüüd on elu läbi, nüüd on kõik möödas.

Ene arutleb, et kui ta elaks sama vanaks, nagu ta ema elas (89), siis 50-aastaselt on ju pool elu veel ees. Selles osas tundubki Enele elu ebaõiglane, et vanaks elajal on vanana elamise periood õitseajaga võrreldes tohutu pikk.

„Aga see pole niisama, küllap sellel on oma mõte,“ arvab ta. „Ma ei kujuta ette midagi igavamat, kui jäädagi alati 30-aastaseks. Arenedes, küpsedes peaks inimene jõudma kord sinnani, et on valmis surmaks. Kohati tundub mulle, et olen selleks valmis, aga kui olen tundnud ohutunnet tervise või millegi muu pärast, siis haarab mind ikkagi kõigepealt surmahirm. Kui noorelt ära ei sure, peab kaua elama vanana. See aeg, mil tundub, et kõik on ees, muutub väga ruttu selleks ajaks, mil kõik on juba seljataga,“ tõdeb ta.

Armastus teeb õnnelikuks

Küsimusele, mis teeb teda õnnelikuks, vastab Ene: „Ikkagi armastus. Armastuse tunne tõstab nii kõrgele, et see jääb teravalt mällu. Olen küllaltki emotsionaalne. Kõik mu mälestused on seotud emotsioonidega, kas negatiivsete või positiivsetega. Minus talletub mingi momendi emotsioon, tunne, mida tundsin.

Ma olen fikseerinud mälus selle momendi, et olen õnnelik. Võib-olla olen teinud nii ka sellepärast, et pigem kipun olema kogu aeg õnnetu ja siis jäävad õnnehetked meelde. Ega õnn ei saagi kesta, õnn ongi hetked.“

Ene sõnul on ta elus olnud piisavalt armastust, mis teda õnnelikuks on teinud. Tõsiselt armastanud on ta enda väitel kaks korda, teine kord väga sügavalt. Esimene kord oli nooruse armastus. „Küpseks armastuseks, mis tekkis enne 40. eluaastat, olin nii valmis, ma nii ootasin seda – ja ta tuli ning võttis mind küll täielikult endasse,“ räägib Ene. „Aga peale mehe ja naise vahelise armastuse on ju ka muud armastust. Mul on teisigi inimesi, keda armastan. See on meeletu väärtus. Need on need, kelle heaks mina teen kõik, ja nemad teevad minu heaks kõik.“

Eelkõige on need õelapsed, kellele ta on olnud ema eest, ja nüüd juba nende lapsed, kellele Ene on kui vanaema.