Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha jooma…

Vaesel ajal kulub kaheliitrine ikka marjaks ära. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Anti Liiv, psühhiaater/Elukiri

Alkoholitarbimisel on valge nahavärvusega rahvaste kultuuris sajanditepikkused traditsioonid.
 

Eestlaste rahvuslikus kultuuris võiks seda aega jaotada sedasi:

1. Muistne kääritatud joovastavate jookide (näiteks mõdu) ajastu.

2. Õllepruulimise oskus, mis saabus Eesti aladele umbes 1500 aastat tagasi arvatavasti Skandinaavia noormeeste vahendusel.

3. Veinipruukimine saabus siiamaile vististi saarlaste kaudu, kes aeg-ajalt oma laevadega korraldasid toredaid seiklusmatku ja põnevaid sõjamänge lähematel-kaugematel rannikualadel. Arvatavasti saabuti sealt peatselt ka vastuvisiitidele. Küllap mitte juhuslikult pole ladinakeelne portus, saksakeelne Port, porduelu ja portvein Eestis kahtlaselt sarnase kõlaga tänini.

4. Vana hea Rootsi ajastu alguses (XVII sajand) hakati siinmail kõrtse asutama, ikka teekäijate puhkepaikadeks. Neist said aga kähku suurimad joomaurkad, kuna just tol ajal tungis Eestisse ka niinimetatud põletatud viin. XVIII sajandi alguses läks Eesti Peeter Suure kämbla alla ja viimase kolme sajandi jooksul pole Venemaa riigikorrale olnud midagi hirmsamat-ohtlikumat kui karskusliikumine.

Nii ongi eestlastest saanud ajapikku päris kõvad alkoholineelajad. Kui Pätsi vaikiv ajastu algas, suudeti rahapuudusel (oli ju ka masu!) aastas juua vaid 2,05 liitrit puhast etanooli inimese kohta. Esimese vabariigi lõpuks oli aga majanduslik heaolu sedavõrd kasvanud, et suudeti osta inimese kohta juba 3,14 liitrit puhast etanooli. Tänu taasiseseisvunud Eesti vabariigile ja Euroopa Liitu astumisele oleme sooritanud suure hüppe – jõudnud ühe elaniku kohta kõige enam alkoholi tarbiva viie Euroopa riigi hulka. Seda vaid umbes 11,2 liitri puhta etanooliga.

Selle peale vanad eestlased…

Alkoholitarbimise kogus on saksa kultuuri aladel olnud sajandeid sõltuvuses maa ja majanduse hetkeoludest. Kui majandus edeneb, pruugitakse jõudehetkil kalleid veine, masuaegadel aga õlut. Samaviisi on ka isiklikus plaanis: jõukam võtab ka sel suvel kallist veini, kehvemal järjel aus riigialam peab leppima taskukohase plastpudeliõllega…

Ehk tasuks teada mõnd pisiasja?

Alkoholijoove on tegelikult ajule toiminud alkoholimürgistus, mille puhul sõltuvalt tarbitud alkoholi kogusest, inimese kere mahtuvusest, sissesöödud toidupoolisest ja inimese sisemisest kultuursusest johtuvalt ka käitutakse. Kui inimverre manustatakse alkoholikogus 5 promilli või enamgi, on tõenäosus ärasuremiseks piisav. Eesti rekord sel alal on minu mäletamist mööda 12 promilli (mõõdetud naislaibal).

Kui kogu jaaniöö suudetakse hoida veres 2-3 promilli alkoholi, siis tavaliselt tekib järgmisel hommikul terve hulk vastikuid mürgistuse järelnähte (iiveldamine, oksendamine, kõhulahtisus, peavalu). Mittealkohoolikule on enamasti lausa ärritav, kui seisundi parandamiseks keegi talle nüüd taas alkoholi pakub. Kõige lahedamaks teeb olemise see, kui magada sügavat und mugavas voodis linade vahel loomuliku ärkamiseni, siis teha vannitoas veeprotseduurid ning süüa paras keretäis rammusat toitu – mõtlemata figuurile. Kindlasti tuleks aga hoiduda joobes või pohmellis olekus ujumisest-suplemisest. Kel enesetunne väga vilets, saab ilmselt igas maakonnas endale meditsiiniasutustest osta ka seisundi parandamiseks „turgutustilgutusi“.

Suuremate linnade vastavates asutustes kõiguvad selle hinnad umbes 30–40 euro vahel. Seevastu võib järgmise jaanipäevani uhkelt meenutada: nii äge pidu oli, et pidin peaparanduseks ostma kolm tilkumist…

Muide – kui inimene on jaanipäevaks juba väljakujunenud alkoholisõltlane (rahvakeeli jota), siis teda vabastab ülalkirjeldatud joomingujärgsest ebameeldivast enesetundest tõesti peaparandus. Näiteks õllega. Kellel selle ostuks raha pole, sellele piisab ka ohtralt tavalise külma vee joomisest, sest nagunii ei ole tema kaine pea eriti kellelegi enam ammu vajalik.
Kõige mõistlikum oleks aga meenutada vanasõna „Võta pits ja pea aru“. Kui aga tõesti kõvemaks võtmiseks kipub minema, siis peaks majanduslikult mõtlev eestlane arutlema: mis eesmärgil ma nüüd pea täis võtan (kas murest, mõnusa partneri leidmise kergendamiseks, julguse leidmiseks või muuks).

Usutavasti on kõik Elukirja lugejad elu jooksul katse-eksituse meetodil jõudnud äratundmisele, kui suur on tema isiklik võimekus, et mitte sattuda joobnult praalimishoogu ja teistele mõnikord ehk aastakümnetekski naerualuseks (oma töö tõttu olen kuulnud vähemalt 50 kirjapandamatut koomilist lugu).