Ideaalset meest pole olemas

Foto: Andres G. Adamson

„Ideaalne mees on alati abielus teise naisega,“ Faye Dunaway.

„Mul on elus olnud kolm ideaalset meest ja keegi neist pole mulle lõpuks meeldinud,“ räägib üks minu tuttav siiralt.

Kunagi väga ammu oli meil kaks valikut: minna kõrgkooli õppima või edukalt mehele. Kui unistus pühenduda õpingutele ei täitunud, hakkasime unistama ideaalsest mehest. See oli kindlasti prints, kes kappas kohale valgel hobusel, kõnetas meid nagu jumalannat, rahuldas iga kapriisi ja kindlustas muretu elu surmani. Ta pidi olema suuremeelne, tugev, mehelik, lahke käe ja hella südamega.

Samuti hoolitsev, tark, ausameelne, truu, asjalik, kindel, töökas, julge, humoorikas, ilus ja edukas. See kõik pidi olema ühes isikus. Me ei mõelnud, et asjalik, kindel ja edukas mees ei käi alati koos lahke käe ja hella südamega. Ka meie noorusajal olid mehed salapärased olevused, kelle käitumine ei allunud loogikale. Mida tõsisemad olid meie unistused tanu alla saada, seda raskem oli selle teostamiseks leida potentsiaalset kaaslast.

Tänapäeva noormehed ei ole kuidagi selliste printside moodi. Nad ei ole endas kindlad, elavad oma fantaasiates, vahel ei lahku ööpäev läbi kompuutri eest ning mis veel hullem, tarbivad ohtralt alkoholi või narkootikume. Nad ei nuta, sest nuttes läheb silmavärv laiali. Paljudele ei lähe naised üldse korda.

Kas noored naised jõuavad tänapäeval oma seljas vedada mehelikke kohustusi? Sel juhul on nad meist tegusamad. Kuid ükski naine ei rahuldu sellise kahekordse koormaga kogu eluks. Kindlasti soovib ta ühel hetkel enda kõrvale kindlameelset meest, kes garanteerib ka tema lastele normaalse elu. Traditsioonide järgi peaks mees olema temast tugevam.

Ideaalne mees ei joo, ei suitseta, ei mängi hasartmänge, ei vaidle kunagi naisega ja üleüldse teda polegi olemas. Need noored naised, kes arvavad, et püüavad kinni varaka ja kallis ülikonnas kuldkalakese, et siis nautida edaspidi rikast ja probleemideta elu, riskivad sellesama eluga. See on lihtsalt ilus muinasjutt Tuhkatriinust!

Millisest mehest siis naine unistab? Kas sellisest, kes põrutab rusikaga vastu lauda, samal ajal kui tema halli hiirekesena siia–sinna sibab? Või tahab naine õhtuti äraarvamismängu mängida: tuleb – ei tule? Küll mees vastu hommikut ikka tuleb, ussike nokas. Võib juhtuda, et teeb isegi kalli–kalli. Või unistab sellisest mehest, kes kõigega nõus on, kes vaatab truult silma ning püüab naise soovid ennetada? Kahjuks on kõik need tüübid ideaalist kaugel.

Kui lõpuks tundub, et leitud mees ongi ideaalne, peab naine olema valmis ka selliste mehelike iseloomuomadustega nagu eneseimetlus, kannatamatus, eneseuhkus, võimukus, suur ego. Tavaliselt toob mees abiellu kaasa kõik oma kehvad harjumused, vahel isegi korrapäratud eluviisid, niitmata kaenlaalused, röhitsemine söögilauas jne, on olemuselt naisest tormakam ja võimukam ning pereelus tahab olla diktaator.

Meeste vooruslikkus on ainult puhas kelkimine või lihtsalt saamatus. Loomulikult võib naine mitte näha sellist meest tavalise isasena, vaid mängida sõprade ja tuttavate ees mängu, nagu oleks ta saanud peavõidu. Et ta on abielus pangaautomaadiga, kes tormab iga sõrmenipsu peale tema soove täitma. On ju nii raske tunnistada pettumust, kui ümberringi kõik kadestavad. Ei ole kellelegi kaevata, et tegelikult kannatab ta psühholoogilise despoodi ja egoisti võimu all. Ega tegelikult olegi tahtmist sellest välja rabelda, sest kindlustunne, mida ta pakub, on ju olemas. Raha samuti jätkub, lastel on arenguks kõik võimalused ning igal aastal saab reisida mitu korda kuhugi kaugemale. Elu on peaaegu täiuslik. Puudub ainult natuke soojust, armastust ja austust pjedestaalile tõstetud mehe poolt.

Kui rahulolematu ja aktiivne naine aga jätkab enda loodud ideaali otsinguid, võib ta otsima jäädagi. 60. eluaastateks on naise nõudmised ja kriteeriumid palju väiksemad kui kahekümneselt ning võimalus leida lõpuks see ideaalne palju suurem.

Tavaliselt on keegi nõudlikum sellise mehe, õllekõhu ja hella südamega sentimentaalse pensionäri maha jätnud. Kui mees on oma õppetunnid elult kätte saanud ja järeldused teinud, ei kipu ta alatasa vaidlema või kamandama. Ta ei ole enam polügaam, kes ehitab õhulosse ja püüab elult võtta rohkem, kui saada on. Ta on nagu antiikese, mille hind tõuseb, kui tarbimisväärtus jällegi langeb.

Kuid on naisi, kes jätkuvalt unistavad oma loodud ideaalse mehega elada kogu elu. Pole raskemat kooli kui abielu mehe ja naise vahel, kui ideaalne see mees ka naise silmis ei oleks. Selles koolis tuleb ka naisel endal muutuda. See on kool, mis õpetab eluga hakkama saama, teeb tugevamaks ja karastab.

Et sellest läbi murda, peab naine nägema mehes lihtsalt inimest, kellel on samuti probleemid ning kes loodab naise toetusele ja arusaamisele. Sel juhul on vähemalt koostöö võimalus olemas. Sest isegi mees võib olla inimese sõber.

Lõpetuseks ühineb naine kindlasti Oscar Wilde'i sõnadega: „Tõeliselt vaimustume meestest, kes on üle seitsmekümne, sest nende pühendumus on juba eluaegne.“