Aeduba on üks otsata tänuväärt köögivili

Aeduba Foto: Peeter Kümmel / Sakala / Scanpix

Aeduba ehk Türgi uba on üks otsata tänuväärt köögivili söögivalmistamisel, kodusel moel säilitamiseks ja toiduainetööstuses.

Aeduba sobib väga paljudesse toitudesse: võileivakatetesse, salatitesse, suppidesse ja ühepajatoitudesse, hautistesse ja vormitoitudesse, see kõlbab lihaga hautamiseks ja kastmete tegemiseks, lisandite valmistamiseks näiteks riisi- või pastaroogade juurde. Pirukatäidisesse ja pitsale on aeduba samuti hea panna.

Aedoakaunu võib ajada läbi hakklihamasina ja segada hakkmassi hulka pikkpoisi või kotlettide valmistamiseks. Samas võib aedubadest teha kotlette hoopis ilma lihata, näiteks koos kartuliga.

Eriti hea maitsekombinatsiooni annab aeduba suitsulihaga. Aedubade maitse tuleb toitudes hästi esile, kui piserdada neile pisut värsket sidrunimahla. Eripäraste maitsete saamiseks kombineeritakse aedube vürtside, näiteks tšilli, kardemoni, muskaadi, aniisi või maitsetaimedega: tüümiani, rosmariini, sinepiseemnete, majoraaniga.

Aeduba on populaarne kogu maailmas

Aeduba, meil ka Türgi oaks nimetatud köögivili pärineb Lõuna-Ameerika keskosast ja seda hakati seal kasvatama juba ligikaudu seitse tuhat aastat tagasi. Maisi kõrval oli aeduba muistsete asteekide ja inkade põhitoidus, kuid see oli nende kultuuris ühtlasi püha taim. Hinnati taime nõtkeid kasvuvorme, omalaadseid õisi ja toitvaid seemneidki.

Nüüdisaegse Mehhiko ja Peruu aladelt levisid oaseemned mõlemale Ameerika mandrile ning 16. sajandil jõudsid aedoad hispaanlastest meresõitjate vahendusel Euroopasse, kus see köögivili esialgu vaid valitsejate pidulaudu rikastas. Portugali ja Hispaania kaubitsejate vahendusel levis aeduba 17. sajandil Euroopa eri piirkondadesse, Araabiasse ja Aafrikasse. Eestisse jõudes kandis aeduba Türgi oa nimetust, mis ilmselt tulenes taime meieni jõudmise rännuteest.

Aedoad on kogu maailmas populaarsed valgurikkuse tõttu, pealegi on kuivatatud oaseemneid lihtne säilitada ja transportida ning pikemaks ajaks varuda. Oluline on ehk seegi, et nagu teised kaunviljalised, rikastab aeduba kasvades maapinda lämmastikuühenditega.

Aedoasorte on tuhatkond

Tänapäeval tuntakse pea tuhatkonda aedoasorti, mis võivad üksteisest erineda kõrguse, seemnete värvuse ja kuju, kauna kuju ning kasvuaja poolest. Populaarsemad on meie aedades sordid, mille kaunas pole kiude, sest need aedoad sobivad toidulauale koos loodusliku pakendi ehk kaunaga. Ja muidugi saab poest osta kõikvõimalikes värvitoonides kuivatatud aedube – valgeid, kollakaid, musti, pruune, kirjusid – ja eri moel konserveeritud aedube.

Toiduks tarvitatakse aedoa nii poolvalminud kaunu ja seemneid kui ka valminud seemneid.

Toiteväärtuselt on aeduba võrreldav hernega

Toiteväärtuselt on aeduba üsna sarnane aedhernega. Aedubade toitaine- ja energiasisaldus oleneb suuresti sellest, kas need on toored, konserveeritud või kuivatatud. Näiteks poolvalminud kaunades ja terades on valke 6–10 protsenti, valminud terades kuni 20 protsenti.

Kuigi kaunviljadest räägitakse tavaliselt kui taimse valgu allikast, võib aeduba pidada eelkõige süsivesikute allikaks, mida on Eesti toidu koostise andmebaasi NutriData andmetele toetudes näiteks 100 grammis keedetud aedoakaunades 3,5 grammi, sealhulgas suhkruid 2,47 grammi. Valku on aedoaportsjonis 1,75 grammi ja energiat saame sellest 28 kcal. Küll aga on aedoavalgud meie organismile soodsa aminohappelise koostisega. Aedoavalku peetakse lihavalgust isegi väärtuslikumaks ja seda omandab inimorganism hästi.

Aedoa koostises on rohkesti nii vees lahustuvaid kui vees lahustumatuid kiudaineid, seega pole regulaarselt aedubasid toiduks tarvitajal vaja kõhukinnisust karta, samuti aitavad kiudained vähendada kolesterooli imendumist. Aedoakauntes on arvestatavas koguses peaaegu kõiki B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet, neis leidub C-vitamiini (keskmiselt 20 mg%), karoteene (mis meie organismis võib muutuda A-vitamiiniks) ja K-vitamiini. Tumeda värvusega seemned sisaldavad antioksüdante.

Tänu soodsas vahekorras sisalduvatele mineraalainetele avaldab aedubade söömine tervendavat toimet mitmesuguste tervisehäirete puhul. Mineraalainetest saame aedoakaunast ja seemnetest heas vahekorras kaaliumi ja naatriumi, mis kiirendab vere eraldumist kudedest. Seetõttu on aedubade söömine kasulik südame- ja veresoonkonnahaiguste korral. Samas konserveeritud ubade kohta see ei kehti neile lisatud soola tõttu. Aedubades on arvestataval määral magneesiumi- ja fosforiühendeid. Mikroelementide sisaldus sõltub suuresti taime kasvuoludest, kuid leidub rauda, tsinki, vaske, mangaani ja molübdeeni. Aedubade söömine mõjub hästi suhkurtõve, mao-, maksa-, neeru- ja põiehaiguste puhul.

Kehakaalu jälgijad hindavad aedube nende kõrge kiudaine- ja valgusisalduse ning madala rasvasisalduse tõttu, eri taimetoitluse vormide harrastajad aga eelkõige kui valguallikat.