Miks mul alati veab? Kas selle taga on saatuse käsi või minu otsused?

Foto: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

On üks tuntud ütlus: «Me kasutame kõiki oma jõuvarusid, et mäetippu jõuda, kuid tegelikult otsustab vaid mägi, kas jõuame tippu või mitte.»

Millest tekib usk saatusesse? Lühidalt ja kokkuvõtvalt seletades juhtub see esimesel korral pärast niinimetatud õnnemängu – kui jõuame ühtäkki mõttele, et «keegi on minuga juhtunut justkui omatahtsi juhtinud» ja see kõik «ei olnud lihtsalt niisama». Siis tekibki kiusatus ikka ja jälle mõtiskleda, kes selle õnneloosi nii hästi korraldas. Ehk esitame isegi «tellimuse», et ta meie elu järgnevaidki sündmusi korraldaks.

Kiusatus on suur ja sellele on raske vastu seista. Saavutada edu vähese pingutuse ja kellegi garanteeritud hea tulemusega – see on suure osa inimeste unelm. Sellest saavad alguse kõiksugu jutud saatusest, elu ettemääratusest ja inimeste igavene usk sellesse.

Kas saatus või elutarkus?

Kust jookseb piir saatuse ja elutarkuse vahel? Mille poolest erineb usk saatusesse usust iseendasse, oma elutarkusesse ja võimetesse?

Piir jookseb just sealt, kus hakkab lõppema jaks vastutuskoormat kanda. Seda tunnet ei kogegi me nii harva, nagu esmapilgul tundub. Kui küsime näiteks lähedastelt, naabritelt või headelt tuttavatelt nõu, võime hiljem ennast õigustada: tema arvas nii! See tugevdab omakorda meie veendumust just sel moel toimida. Või vastupidi, hakkame kahtlema, kui üks või teine inimene meie suurepärased mõtted maha laidab.

Vastutuse jagamine on igapäevaelu lahutamatu osa, me lihtsalt ei märka seda – vahest ei tahagi märgata. Arvame, et seisame kahe jalaga maa peal ja oleme oma elu peremehed.

Imekombel see teine nõuandja võib olla kes iganes. Siin mängib saatus kindlalt oma rolli. Teisisõnu: kui küsime sõbralt nõu või usaldame end saatuse hooleks, jagame temaga oma valikute vastutust, mööndes seejuures, et tulgu, mis tuleb. Kui asjad laabuvad, siis kiitleme: «Saatus hoiab mind!»

Üks vestluskaaslane kirjeldas mulle, kuidas ta oma asjade korraldamisse suhtub. «Kõiki suuremaid tegevusi oma elus olen harjunud ise planeerima. Sageli olen pidanud oma visiooni teistele selgitama. On olnud palju olukordi, kui olen lihtsalt teadnud, et nii on õige. Kas see on saatus? Ei, seda ma ei arva. Kui midagi ei lähe nii, nagu peab, siis kellele ma arve esitan, kellelt aru pärin? Kas saatuselt? Hädaldamine ei sobi mulle. Kui kaebaksin oma saatuse üle, jäänuks paljud asjad tegemata.»

Tegelikult omistame oma otsuste ja valikute vastutuse kas iseendale või saatusele ehk sellele, kes on meist targem, nutikam, kes näeb meie tulevikku ette ja teab erinevalt meist õigeid vastuseid kõikides elus ette tulevates olukordades, kus me ise end ebakindlalt tunneme. Aeg-ajalt – kes sagedamini, kes harvem – pöördume justkui saatuse poole. Nii juhtub meie elu keerulisematel perioodidel.

Üks eakas inimene rääkis, et talle ei ole jäänud palju inimesi, kellega oma muresid jagada. «Iseendaga liigne suhtlemine viitab nagu mitte päris tervele olekule, sellepärast käin kirikus,» jutustas ta. «Tunnen pärast pühakojas käimist kergendust, sest keegi on mu ära kuulanud, mõtted lähevad palju selgemaks, tean, mida ja kuidas teha. Vahel ei tahagi midagi otse ja konkreetset küsida, kuid tean, et vajadusel saan selge juhise …»

Miks me siis pöördume oma mõtetes saatuse poole? Sest see teeb meie elu kergemaks. Teame ju oma kogemusest, et kui keegi meiega otsustamise raskust jagab, õlgadelt liigse koorma võtab ja meie tegusid kiidab, annab see jõudu ja eneseusku.

Vastutus tegude ja oma elu üle – see ongi piirjoon, mille ühel pool on saatus ja teisel pool meie oma tarkusega.

Kuidas vaid mina õnnetusest pääsesin?

Kuidas aga selgitada vedamist ehk õnnestumist, mida keegi loogilisel kombel lahti rääkida ei oska?

Jagan ühe vestluskaaslase mõtteid. «Mina usun saatusesse,» jutustas ta. «Miks? Sellepärast, et minu elus on tulnud ette seletamatuid juhuseid. Ma ei oska neid kuidagi teisiti mõtestada, kui vaid saatuse sekkumisega.»

Peab tõdema, et igaühel meist on elu jooksul selliseid seletamatuid asju ette tulnud. Need asjad «lihtsalt juhtusid» ja me ei oska juhtunut loogiliselt seletada. Psüühika söödab meile saatusesõrme sageli ette siis, kui on juhtunud midagi erakorralist. Näiteks sündmus, kus teised kõrval said vigastada, aga minul ainsana ei olnud ühtki kriimustust. Nii räägivad inimesed pärast õnnetusjuhtumit, millest nad imekombel pääsesid, või kui «mingil seletamatul põhjusel» jäi sõlmimata esmapilgul ahvatlev äritehing, mis hiljem halvamaiguliseks osutus. Või teadmata põhjusel ei istutud autosse, mis hiljem avariisse sattus; ei investeeritud raha fondi, mis põhja läks; ei ostetud viimasel hetkel maja, mis äikese tõttu tuleroaks sai. Selleks, et hakata mõtlema saatusele kui teejuhile, peab inimene olema millestki või mitmest olukorrast üle noatera pääsenud ja sellel vedamisel puudub parem seletus, kui et see lihtsalt juhtus.

Kui planeerime oma tulevikku, siis see-lihtsalt-juhtus-nii seletus meile hästi ei sobi. Miks? Sest psühholoogiliselt kõlab «saatus» tunduvalt paremini kui «juhuse mäng». Saatus «mõtleb ja planeerib seal, kus meie enda võimed jäävad napiks». Kui saatus on mind juba korra päästnud, järelikult teeb ta seda edaspidigi. Ja kuigi jääb kahtlusepisik, kas ma olen ikka alati saatuse soosik ja milles täpselt, tean, et saatus ei vea mind alt. Kui miski ebaõnnestub, siis pidigi nii minema – sellega tuleb elus ikka arvestada. See aga muudab meid võimalike tulevaste sarnaste olukordade suhtes kaitsetuks, sest meie meelest teeb lõpliku otsuse ju saatus.